Täna oli puhkusepäev. Magasime kaua, päevitasime basseini ääres, ujusime basseinis, mängisime lauamänge, käisime ühes mereäärses hotelli rannas jalutamas (seal olid lahedad puud!) ning õhtul käisime oma lemmik massaažikohas. Õhtustasime ühes mereäärses mereanni restoranis, kus olid tohutult suured portsud. Ühest keskmisega suurusega supist oleks jätkunud kogu perele. Taas kord tegid mind kurvaks klientidele vaatamiseks pandud „elusad“ mereloomad. Kalad olid surutud ühte väikesesse akvaariumisse, kus neil polnud ruumi ümbergi pöörata, krabidel olid sõrad kinni seotud ning nad olid „elusalt“ kuhjas üksteise peal oodates oma piinade lõppu. Kahjuks on tõelised piinad alles ees, kui neid hakatakse elusalt peast küpsetama või keetma. Mulle on alati mereannid väga maitsenud, ent nüüd kadus mul küll isu pikaks ajaks ära. Loomade surm olgu kiire ja valutu mitte selline piinarikas õudus. Õhtul tekkis tohutu torm, tuul vilises, ning vihma lendas täpselt nagu eile kogetud taifuuni toas. Ilm oli jube. See tuletas jälle meelde, kui väikesed me inimestena oleme ning kuidas ilm võib oma palet muutes meie elu hävitada. Õhtul pakkisime oma asjad kokku, kuna homme suundume Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse.
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor25-aastane inimene Eestist jagab oma mõtteid. ArchivesCategories
All
|