Mangroovi matk ja Kuahi

Täna oli meil mangroovi matkapäev. Ilm oli suurepärane. Ilm on siin iga päevaga paremaks läinud – aina vähem on pilvi ning aina rohkem on päikest. Tõeline kõrbekuumus. Oi, mulle nii nii päike ikka meeldib, aga päikesekreemi panen ikka ka. Viimased kaks päeva pole meie õuesoleku ajal vihma tibanud. See teeb mulle palju rõõmu. Sõitsime autoga teisele poole saart ning seal algas meil tuur nahkhiirekoobastesse, kalafarmi, kotkaid ning krokodillikoobast vaatama. Meil oli oma elektripaat, mida juhtis suure esihamba“auguga“ mees, kellel ei olnud ka alumist kahte hammast. Muidu oli ta väga sõbralik ja jutustas meile inglise keeles kuhu läheme ning mida me parasjagu vaatama peaksime. Esimene peatus oli nahkhiirekoobastes, kus taskulambiga saime vaikselt ringi kõndida ja koopa laes rippuvaid nahkhiiri uudistada. Nägime koopast välja astudes mangrooviala mülgastes elamas krabisid, kes olid küll üpris väikesed, ent kellel oli üks punane suur tähelepanu püüdev sõrg.

Järgmine peatus oli kalafarm. Mul puudusid igasugused ootused selle koha suhtes. Paadile tuli vastu noor vaevu inglise keelt oskav mees, kes kutsus meid endaga võrguga ümbritsetud tiigikeste juurde ning võttis kaasa ämbri kala tükkidega. Visates esimesse „veeaedikusse“ kala tüki hüiatasime kõik ehmatusest nähes kala tüki poole sööstvat elukat. See oli tõeline merekoletis. See oli hiiglane, kellega jões ujudes kohtuda ei tahaks. See kala oli hiiglaslik, no umbes 150 cm pikkune ja ülimalt suure suuga ja neid oli mitu tükki seal aedikus. Ohh.. kui jube. Järgmistes aedikutes olid samuti lihasööja kalad. Oli suuremaid ja väiksemaid, oli ilusamaid ja koledamaid, aga nad kõik olid väga põnevad. Jah, ma ütlen kalade kohta põnevad, kuna need olid kiskja kalad, kes sööstsid veeaediku sügavusest kalatüki poole nagu tegu oleks maailma parima maiuspalaga. See oli nagu kohtumine näljas olnud ning nüüd veremaiku haistvate haikaladega. Seal jõeäärses majakeses oli võimalik ka lõunat süüa, ent võtsime värsked mahlad. Mina proovisin draakonivilja mahla, kuna polnud varem seda joonud ning ma ei pidanud pettuma. See oli super maitsev. Nagu juba olen öelnud, siis siin Malaisias on kõik väga odav. Näiteks selline värskelt pressitud mahl maksis ca 1,5 eurot. Jätkasime oma reisi jõel. Sõitsime krokodillikoopasse. Seal krokodille ei ela, lihtsalt koopa suue oli sarnane krokodilli kujutisele.

Järgnevalt sõitsime paadiga kotkaid vaatama. Ka selle suhtes ei olnud mul mingeid ootusi. No vaatame paari kotkast ja ongi kõik. Tegelikult aga oli asi väga põnevaks tehtud. Kotkas on Langkawi sümbol. Kotkaid on siin saarel kaks erinevat liiki – merekotkas, mis on valge ja helepruuniga ning peamiselt maismaal olev kotkas, mis on tume pruunides toonides. Me nägime mõlemat. Meie paadimees asetas keset jõge roiskunud kana tükid, sõitis paadiga natuke eemale ning siin läks show lahti. Jõeservas olevatelt puudelt tõusid kotkad lendu ning hakkasid üks haaval jõepinnal olevate kanatükkide poole sööstma. Nägime neid väga lähedalt ning see oli väga elegantne ja oskuslik, kuidas nad kõrgustest täpse tüki välja valisid ja vee poole sööstes täpselt õigel hetkel pidama said. Muidugi lootsin, et varem nähtud merekoletis ühe linnu varbast kinni saab ja linnu ära sööb, ent seda ei juhtunud. Sõitsime veel paadiga natuke ringi ning tuur saigi läbi. 2h ja vot kui palju uut jälle elus ära nähtud.

Otsustasime käigu pealt, et kuna oleme juba lääne poolses saare osas, siis lähme vaatame täna selle saare pealinna Kuahi ka ära. Pealinn oli kohutav nagu ülejäänud saar – räpane, vana ning väga koledate ehitistega. Kõik ehitised olid eri värvi, eri suuruses, eri stiiliga, eri materjalidest ning nägid lagunenud välja. Käisime ka ühes suuremas kaubanduskeskuses söömas. Koha nimeks oli Pappa rich ning tegu oli Malaisia kiirtoidukohaga. Seal olid väga ilusad menüüd nagu fotoalbumid. Võtsin orgaanilist kuuma šokolaadi ehk siis kakaod ning riisi kanaga, millel oli juures mingisugused nuudli moodi aedviljad ning leem. Kõik olid toiduga rahul välja arvatud Sten. Ta on mul üldse väga pirtsakas mees toidu osas. Kõik toit peab olema täpselt õige. Nuudel ei tohi olla üle keedetud, kanaliha peab olema vaid väga kuiv kanaliha tükk ehk siis vaid rinnaliha ja värske, kanaliha on ainuke liha, mis ta sööb, krevett peab olema värske, sest muidu tekib kalalõhn, mida ta ei kannata. Mulle seal väga väga toit ja jook maitsesid. Kole pealinn vaadatud suundusime koju ja edasi massaaži. Massaaž oli üks suur üllataja. Kõigepealt anti teed juua ühes ülimalt ilusas siseõues. Siseõues viisid tubadesse teekesed, mida ümbritsesid purskkaevudest tehtud teed. Kõikjal oli romantiline valgus, head lõhnad ning stiilne sisekujundus. Massaaž ise oli mu elu parim. Oli natuke valus, aga seejärel kohe jälle mõnus. Lootsin, et see ei lõppeks kunagi.