Kõrbekuumus Alice Springis, kohtumine aborigeenide ja roomajatega

Täna hakkasime Melbournist kell 7 hommikul liikuma ning sõitsime lennukiga Austraalia keskosas asuvasse väikelinna nimega Alice Springsi. Lend kestis 2h ja 50minutit ning läks väga kiiresti, kuna olles väga unine magasin terve lennuaja. Me kõik arvasime, et lend kestab 1,5h, mistõttu olime väga üllatunud, kui kuskil une ja reaalsuse piiril hakkasid stjuardessid sööki pakkuma. Olin segaduses ning magasin edasi. Veider on veel see, et Alice Springsil ja Eestil on ajavahe 8,5h! Jah, tõesti! Pool tundi ka!

Kuna meil oli hotelli registreerimiseni aega, siis saanud kätte oma rendiauto suundusime linna. Alice Springs asus lennujaamast vaid 15 minuti kaugusel. Rendiauto oli meil valget värvi nagu 90% Austraalias olevatest autodest, ülejäänud 9% on halli värvi. See on ka väga mõistetav, kuna siinne kuumus on midagi mõistuse –ja kehavastast. Ma pole elu sees olnud nii kuuma ilmaga kohas, kui oli tänane päev siin Alice Springsis. Kraade olevat siin 36, auto kraadiklaas näitas 42. Kui auto oli 15 minutit parklas olnud oli juba musta värvi rool läinud nii kuumaks, et kui pidi auto rooli keerama, oli see kõrvetavalt kuum. Alice Springsis on punase teekattega asfalt teed. Üllatav on minu jaoks see, et ma arvasin, et siin on ainult liiv, ent tegelikult on siin päris palju rohelust. Alice Springsi kesklinn koosneb väikestest teedest ja on suurusega ca 2kmx 2km.

Meie esimene käik oli McDonaldsisse sööma. Sealne söök oli selline nagu ikka, aga mis oli teisiti, olid inimesed. Seal oli palju inimesi, kelle sarnaseid mina polnud elus veel näinud. Melbournis nägin ma hästi palju noori ja ilusaid inimesi. Tõesti ilusaid. Kuigi sinna sekka juhtus ka kriminaalse välimusega inimesi ning väga habetanud vanu räpase välimusega mehi, oli üldpilt ikkagi meeldiv (Austraaliasse viidi kunagi Inglismaa kriminaalid). Aga siin Alice Springsis elavad aborigeenirahvas on ikka täiesti omaette seltskond. Nad moodustavad siinsest üldpopulatsioonist 1/3, samas kui teistes Austraalia piirkondades on neid kuni 5%. Nad on kõik veidralt riides (nagu keegi oleks neile oma vanu suuri riideid laenanud), hästi laia ninaga, alalõug ulatub tugevalt ette, enamik hambaid puuduvad, hästi suurte punnis silmadega, tugevas ülekaalus, juuksed sassis, istuvad kuskil tee ääres või kaubanduskeskuses karjakesi koos. Kui sellised inimesed elaksid Eestis, siis ütleksime nende kohta mitte aborigeenid vaid kodutud. See on ühtaegu hirmutav ja kurb.

Aborigeene on Austraalias pikalt kiusatud. Küll ei aktsepteeritud nende kultuuri, keelt ega nende õigusi. Neilt võeti maa, kuna nad olid rändrahvas ning ei hoidnud kokku. 90% aborigeenidest suri tuulerõugetesse puutudes kokku valge nahavärvi esindajatega. Paljud neist tapeti ning sunniti põgenema Austraalia äärealadele nagu seda on Alice Springs ja Põhja-Austraalia, kus elutingimused pole nii sobilikud kui seda on lõunakaldal. 1910-1970 varastati neilt lapsed, kes olid vähegi valge rassiga segunenud ning anti kasvatada „valgete ühiskonda“, et tagada neile parem kasvatus ja sulandumine ühiskonda. Neid nimetatakse „varastatud põlvkonnaks“, kuna neil puudub side oma suguvõsaga. Austraalia vabandas aborigeenide ees mitte väga ammu ning siiani on siin konfliktid valgete ja aborigeenide vahel. Austraalia on püüdnud „heastada“ aborigeenidele tehtut püüdes luua programme, mis aitavad neid tööturule, võimaldavat tasuta meditsiinilist ja õiguslikku abi, pakub finantsabi koolidele, et parandada hariduslikke saavutusi. Lisaks ka finantsiline abi „maade äravõtmise eest“. Sellele vaatamata on aborigeenide seas töötuid 3x rohkem, 11x sagedamini satuvad nad vangi, elavad ca 15 a vähem kui valge nahaga austraallased, haridusteel katkestavad , esineb rohkelt verepilastust ning laste seksuaalset ärakasutamist, vägistamisi ning narkootikumide kasutamist. Näiteks pärast 3-,5- ja7-ndat aastat tehtaval lugemis, kirjutamis-ja numbrite tundmise testis saavad nad tunduvalt kehvemaid tulemusi kui valged austraallased. Ka nende IQ testid on ühed kõige kehvematest võrreldes teiste populatsioonidega.

Tänase päeva tipphetkeks oli kahtlemata Alice Springsi Reptile Centeri külastus. Seal oli väga palju igasugu sisalikke, iguaanasid, varaane, gekosid, konnasid ning muidugi madusid. Jõudsime täpselt loomade demonstratsiooniks. Hästi tore oli see, et olime keskuses üksinda, mistõttu kulges kogu esitlus meie tempos, saime küsimusi küsida ning kõik oli mõnusalt privaatne. Kõigepealt räägiti meile, kuidas mürgiste madudega kaetud Austraalias ennetada hammustada saamist ning seejärel räägiti esmaabist. Tegu on keskusega, kes saab päevas ca 30 kõnet ning 15-20 puhul läheb kohale, et ohtlikuna tundunud mürgine madu kellegi kodust või tagaaiast ära viia. Maod viiakse nende leiupaigast 50km kaugusele, kuna kui viia nad leiupaigast 20km lähedusele, siis leiavad nad selle koha uuesti üles. Näiteks sain teada, et Austraalia mürgimadude kihvad on õige tillukesed ning seetõttu kaitsevad hammustuse eest paksud pikad püksid. Madudel puuduvad kõrvad, mistõttu nad ei kuule. Ka nende nägemine on kehv. Sisalikel on kõrvad. Mürgised maod saavad välisinfot maapinna vibratsiooni järgi. Püütonid tajuvad soojust. Ühe Austraalias tavalise mürgimao hammustusel (nime ei mäleta) saad elada veel 15-30 minutit. Mürk levib lümfiringi teel, mistõttu on oluline mitte liigutada. Kui panna hammustada saanud jäseme ümber side, siis võib selle mao hammustusel elule lootus pikeneda ühe päevani. Austraalias lendab helikopteriga maohammustusel kohale „lendavad arstid“. Meile näidati beebipüütonit ning oli võimalus lasta sellel enda peal ringi roomata. Giidi küljes roomas see püüton mitu ringi ümber ta kaela, ent see ei häirinud giidi üldse. Tema seletas seda, kui mao püüdlusena otsida soojust. Giid paistis olevat 150% roomajate fänn ning see kandus edasi ka tema juttu, mida oli super huvitav kuulata. Veel saime kätte võtta sinise keelega sisalikku, kelle pea meenutas mao oma, aga keha oli nagu sisalikul. Samuti võtsin kätte sisalikku nimega Jack, kes minu käte vahel oli paras sipleja. Ta keha oli kaetud ogadega, mis olid päris teravad, ent muidu oli ta päris lahe sell. Sten saavutas sisalike hoidmisel meistriklassi olles nendega ümber käimisel väga osav. Mina natuke pelgasin neid.

---

Õues seisin silmitsi varaaniga, kelle aedik ei olnud just väga kõrge. Varaan on selline päris suur sisalik, kes sööb kõiksugu mürgimadusid, sisalikke, aga ka väikeseid imetajaid. Tema juures oli silt, et mitte kätt üle aediku serva panna, kuna tema hüppab ja võib kätt hammustada. Ta oli hästi ergas ning liikus oma aedikus meid nähes kohe meie poole. See oli kõhedust tekitav. Üldse olid sealsed loomad ülikuuma ilma tõttu väga aktiivsed ning tore oli neid näha oma looduslikus keskkonnas. Kõik loomad, kes seal olid, on toodud sinna vigastatuna või kui nad hirmutasid kedagi. Nende eesmärgiks on lõpuks ikkagi loomad tervena vabadusse toimetada.

Ujusime oma ööbimiskoha basseinis, mis oli väga mõnus ning seejärel käisime shoppamas kohalikes kaubanduskeskustes, mis olid poodidest üpris tühjad. Austraalias on see imelik komme, et kõik suured kaubanduskeskused ning tänavapoed suletakse kell 17.00. Arusaamatu. Ilusad riided on tunduvalt kallimad kui Eestis, toit ja jook ka kallimad. Jõime värskelt pressitud apelisini mahla ja võtsime smuutit, kuna nii palav oli!! Sõime kohalikus pubis õhtust ning nüüd ongi juba uneaeg.