Tänane päev ei läinud üldse nii nagu plaanisime, kuna ilm pöördus meie vastu täpselt siis kui plaanisime teha tegevusi õues. Hommikul veetsime paar tundi basseini ääres, kuna minu reisikaaslased on kalad. Ilm oli isegi minu kriteeriumitele vastavalt igati mõnus soe. Ilmateate kohaselt 31 kraadi, ent tuntav nagu 40 kraadi. Kuna eilsed põletused olid veel liiga värsked ja valusad, siis täna kreemitasime endid sisse 50 ja 30 kaitsefaktor päikesekreemidega. Minu jaoks oli basseini vesi liiga külm ning olles kergelt nohune ei kutsunud vesi mind üldse. Lõuna ajal suundusime Crocodile Adventureland parki, mis on koduks ca 3000 krokodillile. Läksime täpselt showde ajaks. Saime väikestele krokodillidele süüa anda visates neile mingisuguseid koerakrõbuski taolisi krõbinaid, mis neile väga maitsesid. Tundus, et nad ette väga hästi ei näe ning pigem üritavad toitu haarata küljega peale lennates. Krokodille oli väga erinevaid, küll pikkade peenikeste koonudega, küll mage-ja soolavee krokodille. Viimased kasvavad väga suureks ja on ka väga agressiivsed. Põnevad olid ka kaks üksinda elavat väärarenguga krokodilli – ühel oli seljas suur küür ning teisel polnud saba arenenud. Ilma sabata krokodill upub vees ära, mistõttu tema basseinis oli vesi õige madal. Krokodillide ujumisstiil oli samuti muljet avaldav – nad hulbivad jäsemed laiali ja võimalusel puudutavad saba või tagajalgadega põhja. Kõigepealt vaatasime show-d nimega Mees versus krokodill, kus esineja võttis ühe ca 1,5m suuruse krokodilli sülle. Selleks ta tükk aega enne jahutas krokodilli basseini veega, sest see pidavat krokodilli rahustama. Lõpuks oligi krokodill täitsa rahulik ja mees sai ta üles tõsta ning demonstreerida krokodilli eriti hinnalist ja ilusat roosat kõhunahka. Seejärel tehti trikke ühe eriti suure soolaveekrokodilliga, kes olevat 40 aastat vana. See oli tõesti väga paks ja suur krokodill. Tema oli tükk aega vees juba jahtunud ja rahulikuks muutunud enne kui ta basseinist välja „lükati“. Nii kui ta sai basseinist välja, siis tegi ta suu lahti. See suu lahti hoidmine aitab krokodillidel oma kehatemperatuuri ühtlustada. Temale tehti koonule musi, mees pani oma käe talle suhu ja teine mees ronis talle kukile. Väidetavalt ei tundvat krokodill oma seljal mehe raskust, kuna krokodill ise kaalus üle tonni ning väikse aasia mehe raskus on sama nagu lind kõnniks turjal. Vähemalt nii meile öeldi. Käe krokodillile suhu panemisega olevat see nali, et nii kui krokodill saab aru, et tal on midagi suus, siis ta lööb lõuad kinni, nt kui higipiisk peaks suhu kukkuma või mees käega kuidagi keele vastu minema. Ühesõnaga see show oli väga hirmus, aga ka põnev, sest minu arvates on krokodillid ikka väga ohtlikud loomad. Nägime ka suurte krokodillide söötmist.
Peale pargis käimist läkski ilm käest ära. Hakkas kõvasti vihma sadama, kuigi meil oli plaan ronida ühe võimsa mäe otsa. Jalutasime selle asemel siis hoopis Oriental Village külakeses, käisime 6D kinos ning Imagination interaktiivses muuseumis. 6D kino filmiks oli Kanjoni ameerika mäe sõit ning see oli kõige ägedam 6D film, mida olen kunagi näinud. See lugu oli tõeliselt hästi tehtud ning kogu aeg oli väga huvitav, et mis nüüd küll järgmiseks saab. Imagination muuseum oli mõeldud eeskätt lastele ja koosnedes paarist toast väga palju endas ei sisaldanud. Ainukeseks põnevaks tegevuseks oli seal minu jaoks virtuaalreaalsuse film, kus pannes prillid ette näidati Langkawi ilusamaid vaatamisväärsusi ning oli võimalik 360 kraadi kogu aeg ringi vaadata nagu olekski ise seal koha peal. Hotelli jõudes läksime lunastama sööki oma uusaastapeol võidetud voucheri eest Araabia restorani. See asus meie hotelli territooriumil, mis selgus, et on üllatavalt suur. Sõime kolmekäigulise õhtusöögi. Restoran oli iseenesest väga ilus, keskel oli jaapanipärane aed jõe ja sillaga, mida ümbritsesid igas ilmakaares olevad telgid üksikute laudadega. Proovisime hummust, kevadrulle, kana kebabi ning chish kebabi, juustukooki, puuvilja vaagnat. Stenile see toit väga maitses, minu arvates oli normaalne, kuna mul väga isu ei olnud. Siin soojas kliimas ega mul väga isu päeva jooksul ei tekigi, pigem on ikka mu reisikaaslased need, kes annavad märku, et vot nüüd on küll aeg sööma hakata. Ajavahega hakkab ka meil korda saama, kuna nüüd jääme Steniga juba täiesti normaalsel ajal magama.
0 Comments
Täna sain ma teada, et Malaisia on üks väga veider riik. Rahvas on siin peamiselt islami usku, mistõttu peaaegu kõigil naistel on peas rätid, ent leidub ka naisi, kellel paistavad räti seest välja vaid silmad. Täna kaubanduskeskuses jalutades pidin vaat et karjatama kui järsku pöörates seisis minu kõrval üleni musta riide all olev naine. Silmade ees olid tal päikeseprillid. See oli nagu stseen õudusfilmist. Kui inimese silmi ei näe, siis see mõjub väga kõhedust tekitavalt. Ma ei mõista seda riietuse asja. Mees käib lühikestes pükstes ja t-särgiga ning naine käib täiesti mustas linas. Kas tõesti mees üldse oma naisest ei hooli ja sunnib teda higistama? Mille nimel? Minu jaoks on see pime usk täiesti arusaamatu ning tekitab rohkelt küsimusi ning ebameeldivaid tundeid islamistide vastu.
Sõime hotelli restoranis ning seejärel suundusime linna massaaži. Mina võtsin pediküüri, teised reisikaaslased eri massaaže. Tegu oli väga toimeka salongiga, kuna ilma ette broneerimata polnud võimalik lähitundidel jaole pääseda. Tänavad olid kohutavad – ülivõrdes räpased ning kitsad. Peatänav oli üks suur ummik, kuna inimesed olid oma autod parkinud teeäärde täiesti suvaliselt ning kaherealine tee oli paljudes kohtades seetõttu üherealiseks muudetud. Lisaks ka vasakpoolne liiklus ning hulljulgelt sõitvad mopeedijuhid ning tulemuseks ongi kaos. Inimesed elavad garaaže meenutavates „majades“, maja ümber on tohututes kogustes laga, tänavatel olevad autod on aga eranditult uhked. Kontrast Singaporega on karjuv. Näiteks oli tänava ääres restoran, kus oli suur silt, et pakutakse elus mereelukaid. Vaadates siis neid akvaariume on need paksult kalu, krabisid, merekarpe täis, ent näiteks kalade akvaariumis paar kala vedeleb akvaariumi põhjas surnuna samal ajal kui samas akvaariumis ülejäänud kalad elu eest üritavad endale ruumi leida. Ma ei ole küll suur kalade õiguste eest võitleja, ent see vaatepilt oli lihtsalt rõve. Ebasanitaarsed tingimused nii toidu kui muu elu suhtes on pigem norm kui erand. Ainukeseks positiivseks küljeks võrreldes Singaporega on Malaisia odavus. Siin on kõik tõesti väga odav. Näiteks supp maksab hotelli restoranis 3 eurot, massaažid kuni 20 eurot. Endiselt on meil raskusi unega ning ajavahega harjumisega. Loodetavasti varsti harjun ajaga, kuna küll und ei tule, küll tuleb valel ajal ja küll ärkan imelikul ajal üles. Eks neid harjumisi tuleb sellel reisil veel, kuna Austraalias jälle vaja uue ajavahega ära harjuda.
Ärkasime väga vara. Pakkisime kiirelt kohvrid, sõime hommikusöögi ning juba ruttasime taksoga lennujaama suunas, et jõuda lennule suunaga Langkawisse. Tegu on Malaisia põhjaosas asuva saarestike kompleksiga, kus veedame järgnevad 7 päeva puhates. Lennukis jõllitasin enda ette ja lugesin lennuki ajakirja. Und mul ei tulnud. Lend kestis 1,5h ning läks väga ruttu. Langkawi lennujaamast rentisime endale auto. Saades kohvrid kätte oli meil autorendi mees nimesildiga vastas ning juhatas meid maja ees ootava autoni. See oli päris mõnus, kuna tavaliselt läheb autorendi paberitega ja auto otsimisega parklast kaua aega. Nüüd pidi tegema vaid paar sammu ja olimegi auto juures. Malaisias on minule üllatuseks vasakpoolne liiklus. Leidsime oma hotelli üles, käisime hotelli restoranis söömas ning tegime lõunauinaku, et uusaasta tähistamiseks erksad olla. Mul oli enesetunne üpris kehv, tõusis palavik ning neelata oli valus. Õhtuks läks aga enesetunne paremaks ning sain ka pidustustest osa võtta. Hotellituba on meil väga avar ja rõdult ilusa vaatega merele. Tõeliselt uhke. Hotell oli kõvasti peoga pingutanud – toit oli väga rikkalik ning õhtu programm tore. Ka ilmaga vedas, sest kuni kella üheksani sadas päris kõvasti vihma, ent ilutulestiku ajaks ikka sadu lõppes. Süüa oli alates krabidest ja sinimerekarpidest kuni jäätise ja eri magusate kookideni. Lauljad laulsid tuntud hitte ning tegid seda tõesti super hästi. Inimesed tantsisid, pidasid kõnesid maailma rahu kohta, Sten osales ka ühes mängus ning selle võites saime auhinnaks tasuta õhtusöögi kahele Araabia restoranis. See oli väga tore kingitus, mille kindlasti ühel õhtul ära realiseerime. Inimesi oli Sudaanist, Venemaalt, Šveitsist, Itaaliast, Hiinast jne. Nagu ikka olid kõige lärmakamad venelased, kuigi neid oli vaid kaks! Venelased olid ka ainsad inimesed, kes olid silmapaistvalt purjus. Ohh.. stereotüübid kehtivad ka Eestist niivõrd kaugel nagu seda on Malaisia. Väike maailm!
Hommikusöök oli meil hotellis väga mitmekülgne. Minu lemmikuks olid puuviljad ja karri riisiga. Need roosakas-valged pallid kausis olid samuti puuviljad. Vaatamata kehvale välimusele olid need ülimagusad ja maitsvad.
Suundusimegi kõigepealt hop-on-hop off bussile, et linnaga tutvust teha. Mulle väga need bussid meeldisid, kuna alati kuuleb sealt midagi huvitavat linna kohta. Singapores asuvad näiteks kaks suurt kasiinot, mis sissetulekult on maailma kolmandad Macao ja Las Vegase järgi. 23% Singapore pindalast on juurde ehitatud vee arvelt. Seal elab 5,5 miljonit inimest, kellest enamik on hiinlased, järgnevad malaislased, indialased ning väikesed rahvusrühmad. Riigis on kõrge oodatav keskmine eluiga (meestel 80a, naistel 85a), kõrge elukvaliteet ning haridus ja meditsiininäitajates on nad samuti maailma toppides. Näiteks imikusuremus on Singaporis maailma kõige väiksem. Bussiga ringi sõites jättiski Singapore minu jaoks mulje, kui ühest ufo linnast, kus kõik on ideaalne. Kõikjal on väga väga puhas, kõikjal on pargid ja rohelus, kõikjal propageeritakse alkoholi-ja suitsuvaba elustiili, millel lisandub ka keskkonnasäästlik suhtumine, näiteks on kõikjal eri prügikastid, et oleks võimalik prügi sorteerida. Autosid on linnas mõõdukalt, kuna riik aktiivselt vähendab autode kättesaadavust. Esiteks tuuakse riiki vähe uusi autosid, teiseks algavad autolitsentsid 50 000 singapore dollarist (ca 0,8 eurot on 1 dollar) ning litsent kehtib vaid 10 aastat ja kolmandaks tuleb maksta vastavalt sellele palju autoga sõidad lisamaksu. Mida rohkem sõidad, seda rohkem pead maksma ehk siis riik näeb ühistransporti arendades vaeva, et inimesed liiguksid ringi pigem busside ja metrooga. Elu Singapores on kallis - 40 ruudune korter maksab ca 2 miljonit dollarit, ka kõik turistidele mõeldud atraktsioonid on kallid- alla 35 euro ei saa siin kuhugile. Üheks tripadvisori parimaks atraktsiooniks loetakse Singapore ühistransporti, mis on ideaalne. Alates tähistustest, ideaalsest täpsusest kuni pimedatele mõeldud tähistusteni. Käisime ja proovisime - oli küll ideaalne.
Oma reisi maailma teise otsa alustasime kodust, Tallinnast. Lennujaama jõudes selgus, et meie lend Oslosse on edasi lükatud 40 minuti jagu. Iga kord mõtlen endamisi, et küll see Tallinna lennujaam on ikka üks hubane ja mõnus lennujaam - igal pool on ruumi istuda, toolid on pehmed ning kõikjal on midagi põnevat uudistada ja lugeda. Näiteks seekord avastasin, et lennujaamas on inimsuuruses male nagu Harry Potteris oli. Nii lahe oli mängida, kuna esiteks polnud ma ammu malet mänginud ning teiseks annab suurte nuppude liigutamine mängule hoopis sügavama alatooni. Mind nii hullult ärritab, kui lennukile tuleb minna külmal maal läbi õue ning puudub toru, mis ühendaks lennukit lennujaamaga. Seda enam, et olin spetsiaalselt kõik joped ja muud soojad riided koju jätnud (lennujaama läksime kodust taksoga, et ei peaks soojasid riideid ja jalanõusid terve reis kaasa tassima ja näed siis, ikka sunniti meid õue minema). Oslosse lendasime 1h 15 ning seal lennujaamas suhteliselt jooksime järgmisele lennule suunaga Londonisse. Londonisse lendasime ca 2h, aga see oli äriklassis. Muidu oli äriklass nagu tavaline turistiklass, aga lihtsalt anti süüa ning kolme tooli asemel oli mõlemal pool reas kaks tooli seega oli natuke rohkem ruumi. Aga no see 2h lendamist läks nii ruttu, et jõudsin selle ajaga vaevalt uue National Geographicu ajakirja osa loetud. Londoni Heathrow lennujaamas veetsime ca 4h British Airway loungis, mis oli igati luksuslik. Ma ei olnud varem loungis käinud. Seal oli rootsi laud, krõpsu sai süüa, veini juua, palju diivaneid, kus puhata ning kiire internet. Kahjuks oli mul lennukis söömisest juba kõht väga täis ja peale paari penne ning mandariini ma midagi süüa ei jaksanud seda enam, et järgmisel lennul London-Singapur ootas meid ees kolmekäiguline õhtusöök. Aeg lennujaamas läks taas kord kiiresti - ju mul on huvitav reisiseltskond! :)
Jõudsime hotelli õhtul, ent plaan oli täna jõuda ka Singapuri öö loomaaeda. Võtsime takso, paar banaani ning kiirustasime öö loomaaeda. Loomaaed asus linna servas, ca 25 minutit taksosõitu meie hotellist. Olid eraldi loomaaed ja öö safari loomaaed, meie läksime just sinna viimasesse. Kuna meil oli pargi külastamiseks aega 3h enne pargi sulgemist südaööl, siis oli tempo ülikiire. Kõigepealt jooksime nahkhiiri vaatama, mis asus pargi loodeosas. Nahkhiired lendasid vabalt nagu linnupuurides, kuhu saab sisse minna. Tegu oli puuvilju söövate nahkhiirtega, ent kui nendega ühes puuris olla, siis nende toidueelistustele vaatamata nägid nad vägagi hirmutavad välja. Nad olid ülisuured ning rippusid peaalaspidi käeulatuse kaugusel. Seejärel suundusime Creatures of the Night Showle, mis kestis küll vaid 30 minutit, aga oli tõeliselt ahhetama panev.
Ilm tundus esmapilgul soe - ikka lühikesed püksid ja top. Kui lennujaamast tulles oli ilm lämbe, siis õhtul panin väikese kampsuni peale kuigi kraade olevat õhtul olnud 26. Pildid panen võib-olla homme.
|
Autor25-aastane inimene Eestist jagab oma mõtteid. ArchivesCategories
All
|