Blizzard Beach ja komöödiaklubi

dVahepeal jäi küll paar päeva vahele, ent üritan jätkata sealt, kus lugu pooleli jäi. Nimelt Disney teisest veepargist Blizzard Beachist. Tegu on lumeteemalise veepargiga, mis meenutab oma dekoratsioonidelt jõule ja suusakuurordit. Eriti absurdne ja kõlab väga veidralt. Just seetõttu ei osanud ma sellest pargist ka väga midagi oodata, ent tegelikult oli tegu ühe kõige lahedama veepargiga, kus olen kunagi käinud. Kahjuks ilm oli kehva võitu ja päikest oli vähe, ent sealne atmosfäär väga lõõgastav, silmapiiril ei mingeid kiirteid ega maju. Inimesi oli ka parajalt, järjekorrad polnud pikad, muusika oli väga tšill ja atraktsioonid olid SUPER! Isegi Sten ütles, et need sõidud olid suurepärased. Mulle hästi meeldisid kõhuli matil võidusõidu stiilis sõidud. Ühel olid kõik kuus mattidel  kõrvuti radadel ja sõit kulges üpris sirgelt lumisest mäest alla (Disney vist ise ehitas selle mäe). Teisel oli kolm rada, kus kõik rajad kulgesid sinka-vonka mäest alla (seal sõidul teisi kõrvalsõitjaid ei näinud enne basseini maandumist) eriti suurel kiirusel. Mul oli nii suur hoog, et ma ühes kurvis rullusin pooleldi matilt maha, aga õnneks sain ikka enne lõppu uuesti jala matile. 

Seal mäeotsas paistvast tornist saigi alguse see maailma üks karmimaid laskumisi, millel sõitma hakates lõppu ei näinud. 

Lahe oli ka kummipaatidel kahe inimese võidusõit läbi pimeda toru mäest alla. Kõigepealt istusid oma kummipaati ja liuglesid vaikselt toru suudmeni, kus tuli põrandast välja koht jalgadele, mis samas takistas ka torusse veeremist. Kui öeldi läks, siis see jalakoht kadus eest ära ja võidusõit võis alata. Isegi suured mehed kiljusid seal pimedas torus. See oli tõesti väga järsu laskumisega, aga ülitore. Lisaks oli seal pargis ülipikk lazy river (ca 30-45 minutit rahus paadiga kulgemist). Seal oli tõesti midagi igale vanusele. Lasteala oli väga väga lahe! Kahjuks oli see vaid alla 12.aastastele. Näiteks oli seal liikuvate "jäätükkide" rada, millele astudes sai ühelt kaldalt teisele ning samas oli võimalik hoida kinni üleval olevast võrgust, pluss igasugu liumäed ja kummiga allasõitmise rajad. Sten sai oma adrenaliinilaksu lastes alla ühest maailma kiireimast ja järsemast vabakukkumisega kehasõidu rajast (Summit Plummet). Tegu oli vertikaalse laskumise liumäega, mis sai alguse ca 13 korruse maja kõrguselt. Steni sõnul päris paljud inimesed pöördusid järjekorras tagasi ja üks tüdruk hirmust minestas. Pärast laskumist kuvati ka tabloole iga inimese laskumise kiirus - Steni puhul oli see 84 km/h! Mina käisin Slush Gusheril, mis oli paari künkaga liumägi. Pärast viimast küngast oli hoog aga nii suureks juba saanud, et tundsin, kuidas mu selg kergelt rajalt eemaldus (Sten ütles hiljem, et tal oli sama tunne) - kindlasti oli tegu kõige õudsema veesõiduga, kus olen kunagi käinud! Kuigi pärast olid mul tükk aega ninasõõrmed ja kurk vett täis, siis sõit oli väga tore! 

Pilt sõidust, kuhu mina julgesin minna olles oodanud Steni terve igaviku Summit Plummitilt ja näinud, KUI VÄIKESED lapsed sealt kõik naerusui alla tulevad.

---

Kui meil oli jäänud veel ainult üks sõit teha, siis anti äikesetormi hoiatus ja kogu pargi veealad suleti. Õige Florida inimene teab, et siin piirkonnas äikesetormid kestavad max 30 minutit. Nii oligi, natuke lesimist, ning peagi kõik jälle avati. Ahjaa.. hommikul käisime ka minigolfi mängimas Disney Summer minigolf alal, mis oli väga lahedasti tehtud. 

Õhtul suundusime Orlando kõige hinnatumasse improvisatsiooni komöödiateatrisse. Olin broneerinud piletid, mille pidi välja ostma 15 minutit enne etenduse algust. Sõitma asudes selgus, et sinna sõidab 25 minutit, ent kohale jõudes avastasime end Orlando linnast (pilvelõhkujad ja öömelu). Me oleme siiani ikka tõesti Orlando maa alal olnud, sest see, kuhu me jõudsime, oli üks tõeline linn! Muidugi olid osad tänavad suletud ja meie GPS sellest aru ei saanud, siis olid seal pooled tänavad ühesuunalised, parkimist oli võimatu leida. Ühesõnaga startides kodust 1h varem jõudsime kohale TÄPSELT etenduse alguseks. Kohale jõudes selgus, et KÕIK piletid on välja müüdud ja me ei olnud ainsad, kes olid broneerinud piletid ja seejärel hilinenud. Seis tundus lootusetu. Siis aga otsustasid kaks inimest ära minna, kuna nende kolmandale kaaslasele piletit polnud müüa ja tänu sellele saime hoopis meie nende piletid endale! Uskumatu, aga olimegi sees, kusjuures saime veel eriti head kohad! Etendus oli sarnane meie Eesti improteatriga ning ka ülesanded sarnased. Etenduse nimi oli King of the Hill ja etenduse lõpuks selgitati erinevate ülesannete põhjal nn"võtja". Näiteks pidid kaks näitlejat improviseerima situatsioonis, kus ühel ajal sama juttu rääkides peavad nad selgitama lehtsalati ajalugu või pärast partneri "laskmist" ütlema paari sõnaga sarnaselt Terminaatorile meeldejäävaid lauseid. Kusjuures valdkonna ja teema said nad publikult. Naersime pisarateni.