Lõbustuspargid on toredad, aga temaatilised lõbustuspargid on klass omaette. Plaan minna Ameerika idakaldale lõbustusparkidesse valmis mul 12.aastaselt, kui käisin perega esimest korda Magic Kingdomi Disneylandis ja ühes Universal pargis. Kogu see maailm ja atraktsioonid olid uskumatud ning jätsid unustamatu mälestuse. Sellest ajast sai alguse soov uuesti tagasi tulla ja rohkem parke külastada. Nüüd 14.aastat hiljem oma sünnipäevaks olen oma unistust teoks tegemas - tagasi Ameerikas ainult lõbustusparke külastamas! NB! Selles blogis on kuupäevad reisile vastupidises järjekorras.

Eelinfot uurides selgus, et just sellel suvel on nii Universal Stuudios kui ka Walt Disney Worldis tähtis aeg. Esimene avas suve alguses oma esimese võimsa veepargi Volcano Bay ning teine Animal Kingdomis James Cameroni abil Avatari maa koos vastavate uute atraktsioonidega. Lisaks Universal Stuudio parkidele on kavas külastada ka Walt Disney Worldi parke ning Seaworldi. Kõik pargi piletid ostsime ca 2 kuud ette ära. Ostsime Disneylandi 5 päeva park hopper plus piletid, mis võimaldavad minna viiel päeval mistahes Disneylandi parkidesse ning lisaks kahe nädala jooksul veel viide Disney atraktsioonile (sh Disneylandi kahte veeparki, kahele minigolfi rajale jms). Ostsime ka Universal Stuudio kolme päeva pileti, mis võimaldab minna neil päevadel mistahes kolme Universali parki ning ka järjekordades seismist vähendavad Fastpassid. Lisaks veel Disneylandi Magic Kingdomi telgitaguste tuur ning Seaworldi piletid läksid kõik kokku ühele inimesele ca 1100 eurot. Kuigi alguses tundus ahvatlev mõte ööbida mõnes Universal Stuudio või Disney resort hotellis, et saada lisaboonuseid parkidesse minekul (nt spetsiaalne transport parkidesse, varasem sissepääsu luba), siis jäi see mõte siiski soiku. Isegi kehvade Disney hotellide hinnad jäävad 130 euro kanti, paremad on 250 eurot öö, meil on plaan olla Ameerikas ligi kolm nädalat ning leidsime, et on mõistlikumaid kohti, kuhu raha paigutada. Valisime endale ööbimiskohaks hotelli, mis asub täpselt Disneylandi ja Universal Stuudio vahel, et oleks mugav mõlemasse parki sõita. Lennupiletid ostsime samuti Miamisse ja mitte Orlandosse, millega "võitsime" rahaliselt ligi 500 eurot, ent "kaotasime" autosõidu aja st. vajaduse sõita 3h Miamist Orlandosse ja pärast tagasi. Sten oli nõus sõitma. Kuna plaanisime minna augustis, mis on puhkuste tipphooaeg, ei lootnudki me kõike väga odavalt saada. Kindlasti kui minna hooaja väliselt on võimalik nii pargi piletid, ööbimise kui ka lennupiletid saada odavamalt.
Meie lennupiletid ühe peale: ca 800 eurot
Meie autorent ja ööbimine 16 ööpäevaks: ca 2400 eurot
Pargipiletid: ca 1100 eurot nägu

Esimene shokk tabas meid lennujaamas, kui hakates ennast lennule registreerima selgus, et teenindaja ei lase meid lennule, sest meil pole kehtivaid Ameerika viisasid. Nimelt kehtivad Ameerika viisad kaks aastat ja meil olid need üks kuu tagasi läbi saanud. Täielikud lambad oleme ikka, et nii tähtsat asja enne reisi üle ei kontrollinud! Loomulikult olime tulnud lennujaama just viimasel hetkel, et ei peaks seal kaua ootama. Olin täielikus shokis. Sten helistas oma isale, kes oli kaks aastat tagasi Ameerika viisasid teinud ja kes teadis juba, kuidas ja kus viisasid veebi teel teha. Pühapäeva hommikul kell kuus USA viisade saamine tundus lootusetu ettevõtmine. ESTA leheküljel oli kirjas, et viisa taotlusele vastuse saamine võtab aega kuni 72h ning kuna oli pühapäev tundus, et meie puhul on see aeg pigem rohkem kui vähem. Pärast läbirääkimisi eri lennujaama teenindajatega lasti meid ikkagi Frankfurdi lennule ning ka pagas saadeti kuni Frankfurdini. Kaaludes eri võimalusi tundus kõige tõenäolisem, et peame paar päeva Frankfurdis olema ning uued lennupiletid ostma, mis tähendab kahe peale ligi 1000 eurost väljaminekut. Olin emotsioonitult shokis. Võtsime Frankfurdis oma kotid ja lootsime, et saame ESTA vastuse viisade kohta. Uskumatu, aga saime oma ESTA viisad ning saime õigeagselt Miami lennule registreerida! Vaatamata sellele, et lennuk oli kahe korruseline hiiglane, oli see täiesti välja müüdud. Kuigi olen lennukitega päris palju lennanud oli minu jaoks see lend kolmes mõttes ebameeldivalt uudne. Esiteks seetõttu, et kui olime lennukisse maha istunud teatas piloot, et konditsioneer on katki ning see töötab vaid siis kui mootorid on täisvõimsusel töös, mistõttu enne lendu tõusmist hoiti kõiki uksi lahti, et õhku tuleks ja konditsioneer lülitati sisse vaid kõrgel taevas olles. Seetõttu oli ka maandumine paras piin, kuna kabiinis läks niii soojaks ja umbseks. Teiseks seetõttu, et keset lendu teatati, et nüüd oleks vaja arsti. Koheselt nägin kahte lennureisijat kiirelt püsti tõusmas ja suundumas lennuki tagaossa. Mõtlesin, et lähen, aga ilma Stenita tundus appi minemine imelik, sest Stenil üldarsti haridust rohkem kui minul. Kuna aga kaks inimest juba kiiresti läksid, siis mõtlesin, et seekord ei lähe. Teinekord, kui tõesti teist arsti käepärast ei ole, siis lähen. Kolmandaks teatas piloot 30 minutit enne maandumist, et ilmatikuolud Miamis on halvad ja võib-olla ei saa me maanduda ja peame ümber Miami ringi tiirlema, aga ärgu me muretsegu, sest bensiini jätkub veel kolmeks tunniks! Mõte sellest, et pean kolm tundi Miami kohal tiirlevas lennukis olema tundus väga ebameeldiv, lisaks ka fakt, et meil on natuke bensiini veel järgi. Õnneks maandusime siiski õigeaegselt ning ei pidanud mitu tundi Miami kohal tiirlema. Mind üllatas ka Ameerika vähene turvakontroll, mäletasin, et varasemalt pidid küll eranditult kõik jalanõud ja vööd ära võtma, ent nüüd lihtsalt jalad laiali ühe metallidetektori juurde ja asi tehtud.  Autorendis prooviti Stenile küll Cabriolett maha müüa, ent Sten jäi meelekindlalt punase väikese Hyundai juurde. GPSi saime ilusti tööle ja jõudsime maailma kõige pehmemate linadega hotelli. Hotelli tutvustuses olid need pehmed linad eraldi välja toodud - need on tõesti väga pehmed!

Alustasime oma seiklust Walt Disney Worldi Animal Kingdomist. Park pidi avatama lihtinimestele kell 9.00 (Disney resordis viibijatele kell 8.00). Parkimine maksis 20 dollarit auto ning ruttasime rongile, mis viis meid parkimisalalt pargi peavärava ette. Ilm oli hommikul kehv, hommikul sadas kõvasti, ent ülejäänud päeval vahepeal natuke tibutas. Ilmateade lubab iga päev järgnevatel nädalatel Orlando piirkonnas hajutatult äikesetorme. Kassast saime oma piletid vahetatud magnetkaartide vastu ning seadsime sammud parki. Kell oli ca 8.20. Inimesi oli selleks ajaks kogenenud päris palju tänu sellele, et kõik tahavad külastada uut Avatari maad. Kell 9.00 tehti väravad lihtinimestele lahti ja enamik suundus Avatari maale ning eelkõige sõidule nimega Flight of Passage, mis on hetkel Disneylandi kõige populaarsem atraktsioon. Selle atraktsiooni järjekorrad olid juuni ja juulis kuni 5h pikkused, enamasti siiski 2-3h. Järjekord oli meeletu, ent liikus kogu aeg natukene edasi. Järjekorras olles oli palju vaadata ja imetleda - kõik need taimed ja mäed, mis olid ehitatud - uskumatu! Igal juhul oli see ootamine seda väärt. Tegu oli 3D atraktsiooniga, mille käigus sai lennata lohetaoliste lindude seljas läbi Pandora imekauni maastiku. Kõik tundus nagu päris. Kõik lõhnad, helid, vesi, liikumine. See oli ilusaim loodus, mida olen kunagi näinud. Lisaks tunne, et oledki lendamas - päriselt. Raske on panna sõnadesse, kui võimas võib miski olla. Ma pole kunagi öelnud nii palju wowwww.. kui nende viie minuti jooksul. Atraktsiooni lõpus hakkasin rõõmust nutma, kuna see kogemus oli tõesti imetabane. Väljusime atraktsioonilt ca kell 11.30. 

Edasi suundusime Avatari maa kiirtoidu söögikohta Catu`li Canteeni. Pandoran sunrise oli ülihea ja kartuli ja suitsutatud kanaga toit oli ka ülimaitsev. 

Ühel päeval kasutasime oma parkide vahelise liikumise võimalust ning läksime uuesti Animal Kingdomisse, et näha kahte atraktsiooni, mis meil esimene kord kehva aja planeerimise tulemusel tegemata jäid. Eri Disney parkide vahel liiguvad tasuta bussid ca iga 20 minuti tagant. Ohh.. kui ilus oli Animal Kingdom päikesepaistelise ilmaga! Tõeline džungel ja eksootika! Parv papagoisid lendamas peade kohal suundusime kõigepealt jahutava joogi järele Aasia piirkonda ning seejärel rongiga loomade hoidmiskeskusesse. Saime seal sügada kitsesid, vaadata loomade operatsioonisaali (kahjuks me ei näinud, aga täna eemaldati näiteks ühel kitsel valutav hammas), helikambris saime kuulata eriti realistlikult tehtud vihmametsa helisid, Sten sai pista käe tarantli pessa ja 1m kõrgusele ehmatusest hüpata, kui mängu tarantel ta käest suurel kiirusel haaras, uudistada põnevaid loomi. Seejärel suundusime linnushow-le, mis ei tundunud huvitav, aga lugesin arvustustest, et see on kift. Arvustajatel oli õigus, see oli uskumatult lahe. Uskumatu oli see, et tegu oli lindudega, kellelt ei ootaks tarkust, näiteks kukk, raisakotkas, flamingo taoline ja veel mõni kelle nime ma ei tea. Mõni lind oskas võõra inimese käest minna midagi tooma, teine lendas mingi maa ja seejärel jooksis täpselt õigest uksest backstage, kolmandad tegid päripäeva madala tiiru külastajate peade kohal täpselt õigel hetkel, neljandad tõid ja viisid lavalt asju. Ma arvasin, et ainult papagoi suudab midagi selgeks õppida. ​

Täna alustasime oma päeva kuu tagasi broneeritud Keys to the Kingdom tuuriga, mis algas Magic Kingdomis juba kell 8.00. Walt Disney Worldi Magic Kingdom on maailmas enim külastatav lõbustuspark, mistõttu ilmselgelt kell 7.45 oli parklas juba hulganisi autosid. Saime pargis oleva Micky teatri ees oma tuurijuhiga kokku ning tuur võiski alata. Tegu oli Disney "telgitaguste tuuriga", kus räägiti meile väga palju huvitavat nii Walt Disney eluloo, pargi "saladuste" kui ka töötajate kohta. Meie tuurijuht Rea oli näitlejameisterlik inimene, kes tegi palju nalja ja rääkis huvitavaid fakte. Näiteks saime teada, et Disney neli põhiprintsiipi on järgnevad sellises järjekorras: turvalisus, viisakus, show ja efektiivsus.
1) Turvalisus: kõikidel sõitudel, kus oleme käinud öeldakse valjult, kuidas pead istuma ja olema atraktsioonil, lisaks on kõikjal ohusildid ning töötajad, kes kõike veel üle kordavad. Väidetavalt võetakse iga 2a tagant kõik atraktsioonid mutri tasemele lahti ja pannakse kõik uuesti kokku uutest osadest vältimaks kulumisest tingitud õnnetusi.
2) Viisakus: KÕIK Disney töötajad naeratavad ja lehvitavad, kui neist möödud. Olgu selleks bussijuht, koristaja või burgeri müüa. Suhtluskaugusel olles küsitakse alati, kuidas läheb vms.
3) Show: kogu Disney park on lava. Kõik inimestele käeulatuses olevad taimed on päris, ent kaugemal oleval on kunst, kõik töötajad kannavad "kostüüme" lihtsalt mõne töötaja kostüüm on "erilisem". 
4) Efektiivsus: näiteks igal atraktsioonil on mitu inimest, kes tegeleb sellega, et kõik atraktsiooni sõidukid oleksid inimesi maksimaalselt täis, näiteks showde puhul kui inimesed hakkavad saali minema, siis suunatakse inimesed istuma saali kaugeimasse otsa, et saali tulijad saaksid istuda järjest ridasid täites. Lahe on see, et parklasse jõudes on seal töötajad, kes täpselt suunavad, kuhu on vaja parkida ja sedasi pargivad kõik autod järjest kõik read parklas täis ja kui parkla on täis, siis liigutakse järgmisesse parklasse. Igas parklas on oma Disney tegelase märgid, kelle järgi saab parkla meelde jätta ning ka vastavad ridade numbrid. Kui inimene peaks unustama oma tegelase ära, siis on abi ka sellest, kui inimene teab, mis kell ta parklasse sõitis, sest siis teavad töötajad öelda, kus kanti võidi sellel kellaajal auto parkida. Parklast sõidavad läbi Disney autorongid, mis viivad inimesed monoraili juurde (Magic Kingdom, Epcot) või pargi ukse ette (Animal Kingdom, Hollywood Sutdio). Ilmsegelt kui firmas töötab üle 68000 inimese, siis peabki olema kord majas. See, kuidas Magic Kindomi lõpushow-l ligi 60 000 külastajat organiseeriti nii, et kõigil oleks lossile parim vaade - woww... see on ultimate efektiivsus. Rääkimata sellest, kui täpselt kõik show-d algavad, kõik toimub nagu kellavärk. 
Tuuril olles saime minna kahele sõidule vip uksest ilma järjekorrata, käisime Disney pargi all olevas maaaluses "linnas", kus kõik töötajad liiguvad, käisime "backstages`is". Tõesti need 5h olid väga huvitavad.
Pärast tuuri jätkasime Magic Kingdomi avastamist. Oi.. see park on tohutu suur ja seal on VÄGA VÄGA palju inimesi. Seal on ka väga mitu super ägedat atraktsiooni, näiteks minu arvates maailma kõige lahedam kollimaja Haunted Mansion, ülipikk ja hirmus veesõit Splash Mountain ning kiire roller coaster taevas tähtede ja pimeduse vahel: Space Mountain. Space Mountain`is oli roller coasteril nii suur kiirus, et mul reaalselt pisarad ja ninast tatt lendas kuigi ma ei nutnud ega mul pole ka nohu. Päris kõigile atraktsioonidele me ei läinud, kuna osad on mõeldud ikkagi väikestele lastele, aga meile jätkus seal pargis showsid, mida vaadata ja atraktsioone, kus käia kaheks päevaks. Kuigi kui meil poleks olnud seda tuuri, siis tõenäoliselt oleksime ühe päevaga hakkama saanud. Lõpushowsid oli kaks. Esimesel õhtul nägime Happily Ever After, mis oli ilutulestikuga ülivõimas show, kus 25 minuti jooksul lasti taevasse tõenäoliselt Tallinna aasta eelarve samal ajal projekteerides lossile filmi. Kuna pärast seda hakkas tohutult vihma sadama, siis jäi lõpushow Once Upon A Time ära. Nägime seda show-d teisel õhtul ja see oli imeilus ja hinge minev show. Pargist lahkumine on aga Magic Kingdomi puhul paras õudus, kuna inimesi on niiiii palju. Osa neist küll läheb oma resorti paadiga, teised monorailiga ning osad bussidega, aga ikkagi ligikaudu 20 000 inimest lähevad iga õhtu monoraili poole (monorail viib autorongide juurde, mis omakorda viivad autoparklasse) ja ilmselgelt tähendab see tohutuid järjekordi (45 minutit kindlasti). Disneylandis on lahe see, et isegi kui vihma sajab, lapsed on läbimärjad, järjekorrad tohutud, siis tegelikult on ilm soe ja inimesed on rõõmsad. Inimesi on pargis väga palju ja väga erinevaid. Enamik on väga paksud, nii paksud, et peavad liikuma ratastoolis. Invaliide on ka palju. Neile on igale atraktsioonile oma eelisjärjekorras sissepääsud, mistõttu invaliidina Disneylandis polegi paha käia. Mitte keegi ei suitseta pargis. WC-d on ülimalt puhtad vaatamata sellele tohutule rahvamassile. Kuigi mul lemmik atraktsioone oli kolm, siis tegelikult oli igal käidud atraktsioonil mingisugune wow hetk. 

Lisan siia ka lõpushow video, kuna see oli tõesti võimas!

​Täna oli meil puhkepäev, kuna jalad juba päris valutasid sellest päev läbi jalgadel olemisest ja mööda parki ringi trampimisest. Sõitsime täna Disney Springsi, mis on põhimõtteliselt Disney shopping ala, kus on palju söögikohti, bowling, kino jms. Uudistasime mööda poode ja sõime ühes sushi-pizza kohas. USA-s tuleb jätta söögikohtades tippi 10-20% vastavalt teeninduse kvaliteedile. Tõmbasin endale isegi mobiilile app`i, et oleks võimalik arvutada palju siis oleks viisakas tip`i jätta. Edasi suundusime Disney Fantaasia minigolfi rajale. Kuna ilm oli pigem pilvine ja vahepeal ka kergelt sadas, siis minigolfile järjekordi ei olnud st. ei pidanud enne mängima hakkamist tunde järjekorras seisma. Rahvast oli minigolfi rajal aga küll. Kõigepealt mängisime tavalise golfi sarnast minigolfi, mis on äge, kuna seal oli palju lohke ja mägesid, millest pidi mööda laveerima ning seejärel fantaasia disney golfi, kus olid igasugu muusikaliselt kaunistatud rajad. Tavaliselt olen minigolfis päris koba, aga seal tulid mul löögid isegi päris hästi välja. Üks pilt hommikusöögist:

Selles pargis on hetkel käimas suurimas ümberkorraldused ja uute atraktsioonide lisamised, ent vaatamata kriitilistele arvustustele otsustasime ikkagi ka sinna parki minna. Võrreldes Pariisi Disneylandi Hollywood pargiga olid näiteks Rock`n Roller Coaster "Starring Aerosmith" ja "The Twilight Zone Tower of Terror" küll nime järgi samad atraktsioonid, ent siiski olid need erinevalt lahendatud. Need olid meie tänase hommiku kaks esimest atraktsiooni ning ühtlasi ka kogu päeva kõige karmimat. Hollywood stuudios on peamine rõhk show-del ning tõesti neid oli palju ja väga erinevaid. Minu lemmik show oli "For the First Time in Forever: A Frozen Sing-Along Celebration", kus kaks jutustajat rääkisid ülimalt vaimukalt filmi Frozeni loo, kõik filmis olnud laulunumbrid olid suurel kinoekraanil ning lõpus sadas tohutult palju lund (vahtu). Meeldejääv oli ka Indiana Jonesi Stunt Spectacular, kus tehti igasugu lahedaid trikke. Käisime söömas ühes Itaalia restoranis, kuna mul oli juba mitu päeva pasta isu ja kuskil polnud pastat saada. Sealne toit oli väga hea, ent toiduportsud ja hinnad hiiglaslikud. Inimesed ise on ka hiiglaslikud. 90% inimestest on silmnähtavalt ülekaalulised. Ainult laval esinevad pargi töötajad pole paksud. See pasta kogus, mis mulle toodi on topelt Eesti restoranide pasta ports. Pasta hinnaks oli 25 dollarit! Ma oleks hea meelega nii toiduportsu kui ka hinna kaheks jaotanud. Steniga meie üheks lemmiksõiduks oli täna Toy Story Mania, kus pidi liikuvas autos istudes laskma nöörist kahurit tõmmates ekraanil olevaid märke. Igal ekraanil oli punktide saamiseks erisugused ülesanded, näiteks ühel pidi laskma kuulikesi, teisel viskama rõngaid ümber mänguasjade ning kolmandal vibusid laskma. Lõpushow Fantasmic oli siiani nähtud parkidest minu arvates kõige lahjem, kuna seal loos oli liiga palju kõike ja kadus fookus, et mis seal nüüd öelda taheti või mis asi see nüüd oligi. Jah, oli võimsaid rakette, võimsalt vett, võimsalt tuld, ent teiste parkide lõpushow-d olid minu arvates vingemad. Kindlasti oli Hollywoody park teiste parkidega võrreldes üks väiksemaid, aga põnev ikka.

Täna oli meil kavas puhkepäev, mille planeerisime veeta ühes Disney veepargis. Täna oli imeilus päev - palju päikest, kraade 34 ning vahepeal ka väike tuul. Jõudsime parki ca kell 12 ning käisime esmalt kõik sõidud läbi. Seal pargis oli tõesti midagi igale maitsele - oli nii kiiremaid kui ka aeglasemaid sõite. Oli nii kummiga kui ka kummita sõita. Kõige võimsam oli kahtlamata veebassein, kus iga natukese aja tagant tehti ligi mitme meetriseid laineid. Ma pole kunagi nii suuri laineid üheski basseinis näinud. Need lained olid nii võimsad, et laine jõud tõmbas inimesi endaga mitu meetrit kalda poole kaasa iga kord kui laine tuli. Iga kord kui laine tekkis, siis naljakas oli see, et palju inimesi hakkas alati hirmust-rõõmust karjuma. Tõsimeeli tekkis seal selline tsunami tunne. Kui ikka selline 2-3 meetrine veesein sinu poole tuleb, siis võtab kõhedaks küll. 

​
Õhtul käisime oma hotelli lähedal asuvas Orlando Outletis shoppamas. Mõtlesime, et no kell on juba 21.30, et ehk õnnestub seal midagi veel süüa, aga vaevalt, et shoppata väga saab. Selgus, et poed on lahti kuni 23.00-ni ja me ei ole sugugi ainukesed ööloomad, kuna pood oli inimesi täis. Neid inimesi jätkub siin Orlandos ikka igale poole! Forever 21 poes shopates juhtus veider situatsioon. Nimelt oli kassas väga pikk järjekord (no mingi 20 inimest) ja kui jõudsime lõpuks kassani astus meie juurde tumedanahaline naine, kes soovis meie kauba eest ise maksta, et ta ei peaks ootama oma asjade maksmisega järjekorras. Endal oli tal mingisugune miljon hilpu, kingad, peapaelad jne. Natuke kõhedaks võttis, kui meie ja tema asjade tegelikuks maksjaks osutus tumedanahaline ülimalt musklis kuldketiga maikas olev meesterahvas. Aga kõik sujus. Sööma läksime ühte salati söögikohta, kus sai valida endale ise salati komponendid - nagu subways võileibade puhul. Ameeriklased oskavad isegi salati portsud teha liiga suured, aga samas ka väga maitsev.

Täna oli minu sünnipäev, mille veetsime Disney pargis nimega EPCOT (The Experimental Prototype Community of Tomorrow). See on peamiselt täiskasvanutele mõeldud teemapark, kus on hulganisti keskkonnast ja teadusega seotud atraktsioone. Pool pargist on nn Wolrd Showcase, kus on võimalik käia läbi erinevate maade. Iga maa juures olid vastava maa suveniirid, disney tegelased, söögikohad, atraktsioonid ja/või live esinemised. Tavapärasest Disney pargist eristab EPCOTit ka alkoholi müük. Meie lemmikuks atraktsiooniks oli kindlasti TestTrack, kus sai endale teha "unistuste auto" ja siis määrata, milline on auto võimsus, efektiivsus, juhitavus ja takistus tuules vastavalt korrigeerides auto välist kuju ja lisajubinaid. Lahe oli see, et seejärel istusime "autosse" ning tegime läbi nn meie sõiduki testsõidu, et kuidas see näiteks jäistes kurvides oleks jne. Meie tegime hästi võimsa auto, ent muud näitajad olid suhteliselt kehvad. Eriti lahe oli vabas õhus kiirustesti tehes, kui meie auto ülikiirelt rallirajal ringi tegi. See kiirus oli võimas. Ühel atraktsioonil lendasime justkui mööda maailma ilusates kohtades, teisel külastasime Disney kasvuhoonet, kolmandas värvisime võlupintslitega seinal olevat pilti, neljandas sõitsime Frozeni veeatraktsioonil jne. Mehhiko alal olid mitmesugused söögikohad, kus sõime ülimaitsvat lõunat. Sain seal endale uue lemmik maiuse: churo - kaneeliga kaetud piklik mitmekihiline saia ja baklava taoline maius, mida sai kasta karamelli kastme sisse. Seejärel läksime ühte maiade püramiidi, mis selgus on tohutu maaalune kompleks, kus oli suur paadisõit, turg ja restoran. Kõik väga audentse õhkkonnaga muidugi. Mõne maa piirkonnas oli suur kino, kus näidati vastavat maad tutvustavat filmi (nt Hiina, Prantsusmaa, Ameerika, Kanada). Hiina ja Kanada puhul oli tegu 360 kraadi ümbritseva filmiga. Mõne maa piirkonnas toimusid esinemised. Minu lemmik piirkonnaks oli Maroko. Seal oli nii õige idamaine lõhn, väikesed kitsad idamaist kaupa täis tänavad, lisaks veel täna olnud suhteliselt võimatu kuumus (ca 34 kraadi) ning tulemuseks oligi väga reaalne tunne, et olengi Marokos. Mulle väga meeldis sealne muusikaline etteaste, mis oli hästi rütmiline ja kaasahaarav. Tegevust jätkus meile seal pargis kogu päevaks ning päris kõike ei jõudnudki ära näha, kuna lihtsalt park on nii suur, et raske on olla väikeste ajavahedega eri pargi otstes. Kui valutavad ja villis jalad välja arvata, siis oli see üks imeline sünnipäev!

Pärast CityWalki suundusime veel ühte suurde teeäärsesse shopping keskusesse, et leida pildialbum. Pildialbumid on need, mida igalt reisilt alati ostame. Waltmart oli võimas pood. Seal oli kõike! Alates toidust, riiete, jalanõude, mööbli, ilutoodete, mänguasjade ja seinavärvideni. Steni vaimustasid eelkõige Ameeriklaste sünnipäeva kaardid, mis on tõesti muljet avaldavad. Ühed teevad heli, teistest hüppab avamisel välja värvilised paberilehed, kolmas avaneb sinu silme ees ca 20cm suuruseks ehitiseks, enamikel on vaimukad-naljakad soovid või siis just neid Sten näitas mulle ja mul jäigi mulje, et kõik on sellised. Mind lummasid sünnipäeva dekoratsioonide riiulid. Uskumatu, kui odavalt ja lahedaid dekoratsioone võivad Ameeriklased endale osta tähistamiseks! Seal oli ca 10 eri värvi täiskomplekti lauakatteid, igasugu helendavaid ja mitte helendavaid dekoratsioone rääkimata kõigi Disney tegelaste laua-, lae-, seinakaunistustest; igasugu pinjatad, plakatid, tähed, pallid, küünlad.. oohh.. kadestusväärne. Asjad, mida vaatasime, olid minu arvates odavamad kui Eestis. Otsides õele kingitust hämmastasid mind sealsed mänguasjade hinnad. Eestis ei saa 10 euro eest mitte ühtki lego, enamik legosid on ikka väga kallid, suured legod jäävad ikka 90 euro kanti. Seal aga oli kõige kallim tohutu suur lego 80 dollarit (st mingi 68 eurot), enamik keskmise suurusega legosid jäid 24 dollari kanti (ca 20 eurot). Suurte legode hinnaerinevus Eestis müüdavate legodega on ca 30-40 eurot. Samas tuleb arvestada, et tõesti tegu on Walmartiga ja enamik teisi poode on ikkagi suhteliselt krõbedate hindadega. Olles uudistanud seal poes juba 1h hakkas Sten tungivalt märku andma, et nüüd on aeg minna hotelli tagasi, kuna seal ootas meid bassein. Kusjuures me ei olnud veel jõudnud toidu osakondagi! Jah, täna oli tõeliselt kuum ilm ja bassein kulus ka mulle ära. Basseinivesi oli soe ja lisaks meile oli suures välibasseinis veel vaid üks pere. Õhtuti on siin ca 28 kraadi, mis on täitsa mõnus ilm lühikeste pükste ja topiga olemiseks. 

See oli eepiline, maagiline päev nagu siin Orlandos olles hakkab juba tavaks saama. Meie päev algas, aga konarlikult. Eilsest kõndimisest olid mul jalad villis ja valus oli kõndida. McDonaldsist hommikusööki võtma minnes selgus, et hommikuti saab sealt ainult hommiku burgereid st palju peekonit, muna ja paks lihatükk burgeri vahel, mis ei tundunud just kõige isuäratavamad. Kontroll parki sisenemisel oli karmim kui Disney Wordi minnes, nimelt pidid kõik külastjad läbima metallidetektori. Harry Potteri maa on jaotatud kahe Universali pargi vahel: Hogsmeade ja Sigatüüka loss on Universal Islands of Adventure pargis (avati 2010),  Universal Studio pargis on Diagon Alley koos võluministeeriumiga (avati 2014), neid parke ühendab Sigatüüka ekspressi rong. Parki jõudes ruttasime pargi tagaservas asuvasse Hogsmeades oleva Ollivanderi poe minishowle. Tegu on võlukeppe müüva poega, kus kahele grupis olnud tüdrukule valisid võlukepid ennast ise neile välja. Seejärel said kõik suunduda poodi endale võlukeppe ostma. Pood oli imepisike ja rahvast oli seal väga väga palju. Alates 2014. aastast on enamik müüdavaid võlukeppe interaktiivsed st Harry Potteri maal asuvad tähistused, kus teatud loitse võlukepiga tehes hakkavad võluasjad juhtuma. Ostsime Steniga kahepeale ühe võlukepi, millega käis kaasas kaart võlumiskohtade tähistustega. Nii kui nii saab ühes võlukohas ainult üks võlumine korraga toimuda. Võlumiskohtades oli kinekti sarnane mehhanism, mille andur tajus ära, kas teed õigeid liigutusi. Mõnes kohas õnnestus loits esimese korraga, ent mõnes kohas proovisime päris kaua. Proovisime ka regular Butterbeari (alkoholi vaba iirisemaitseline jook), mis oli minu arvates üliüli maitsev. Steni arvates liiga magus. Meie esimeseks sõiduks oli ülikarm mitmete surmasõlmedega Dragon Challenge. Sellel oli kaks paralleelset sõitu. Pärast esimest sõitu värisesin üle kere, aga teisel sõidul esireas istuda oli palju parem vaade ja siis ei olnudki nii hirmus. Enne sõitu pidi kõik asjad kappi panema sõrmejälje alusel, lisaks metallidetektoritest läbiminek mitmel korral, et surmasõlmedel prillid, mobiilid jms alla ei sajaks. Nägime ka Sigatüüka koori laulmas. Suundusime edasi Hogsmeadis olevatele järgmistele atraktsioonidele. Sigatüüka lossis oli Harry Potteri Forbidden Journey sõit, mis oli Steni sõnul parim sõit, kus ta kunagi käinud on, ent minul ajas see 3D-4D liikumisega südame nii pahaks, et suutsin mõelda vaid sellele, millal see küll lõppeb. Flight of the Hippogriff oli ca 30 sekundit kestev peresõbralik roller coaster, mis erilist vaimustust meis ei tekitanud. Selles pargis olid kõigi atraktsioonide istmed väga väikesed ja seetõttu pole ime, miks väga paksusid inimesi erinevalt Disney Wordist me ei näinudki. Oluline faktor, mis muutis meie pargikülastuse väga meeldivaks olid olematud järjekorrad tänu ostetud Expresspassile. Enamasti olid järjekorrad ca 30 minuti, aga lahedamatel ca 60-75 minutit, ent meie ei pidanud üheski järjekorras olema üle 10 minuti. See oli tõeliselt meeldiv ja igati seda Expresspassi raha väärt (99 dollarit päev ühe inimese kohta). 

Ohh.. seal pargis oli niiiii palju põnevaid-hirmsaid-tipptasemel atraktsioone! Pole ime, et seal alla 6.aastaseid lapsi oli vaid mõni üksik. Kui välja arvata Sinbadi kohutav show, siis kõik ülejäänud käidud atraktsioonid olid täiuslikud. Näiteks Hulki roller coaster oli nii kiire, et mul, ja nagu hiljem selgus ka Stenil, läks ca 1 sekundiks pilt silme eest ära. Esireas istuda oli võimas! Lost Continenti show oli super. Veesõidud olid väga karmid. Esiteks olid sealsed laskumised väga järsud, teiseks oli ilmselgelt mõeldud sõidu tegemisel sellele, et oleks lahe ja mitte sellele, et inimesed jääksid kuivaks, mistõttu väljusime enamikelt sõitudelt läbimärjana. Õnneks olid need meie päeva viimased atraktsioonid, aga mul oli pärast sõite reaalselt aluspüksid ja rinnahoidja ka märg rääkimata muudest asjadest. Õnneks oli väga soe ilm, mistõttu ka väike vihmatibutus üldse ei seganud, vaid oligi pigem jahutav. Ja seda ütlen, mina, kes ma olen väga soojalembene! Ja õnneks olin võtnud endale vahetusriided kaasa, sest poodidel ja atraktsioonidel oli päris külm. Kuigi päeva alguses väga muretsesin, et me ei jõua kahte parki kahe päevaga läbitud, siis tänu Expresspassidele oli meil õhtul aega minna rongiga ka Diagon Alleyt avastama. Rongisõit oli lahedam kui ma arvasin. Diagon Alley oli samuti PALJU VÕIMSAM kui ma ette kujutasin. Esiteks oli see tohutult suur ala ning teiseks ülimalt detailne ja realistliku tunde tekitav. Eriti põnevad oli pimedad tänavad, kus oli musta maagia pood ning sai võluda võlukepiga igasugu süngeid loitse. Ooo.. see oli lahe! Peatänaval tuld purskav lohe, igasugu võluripoed (nt Weasleyde tränipood, kommipood, võluri riiete pood, lemmikloomapood, kirjatarvete pood jpm), pank, kus oli minus kõhedust tekitanud härjapõlvlane jpm. Seejärel liikusime läbi 9 3/4 platvormi uuesti rongile. Kusjuures tõesti tänu illusiooni efektile oli näha, kuidas sinna suunduvad inimesed läbi seina lähevad! Rongisõidul Sigatüükasse tulid rongi dementorid ja üldse nagu juba ütlesin oli rongisõit lahedam kui arvasin. Läksime Hogsmeadis Three Broomsticki sööma. Päeval olid seal tunnised järjekorrad, ent õhtul oli järjekord max 5 minutit. Võtsin kalkuniribid kartulite ja maisitõrvikuga. Proovisime ka külma butterbeari, mis oli isegi parem kui regular. Toit oli ülimaitsev ja kogu see õhustik suurepärane. Naljakas oli see, kui Sten tellis Sprite ja siis müüja ütles, et ta ei tea, millest käib jutt. Natukese aja möödudes tuli talle meelde, et tegu on vist selle mugude soodaga, aga seda võlurimaailmas ei müüda. Poodides kutsuti meid samuti mugudeks. Võrreldes Disney Wordiga on Universali park hoopis teistsugune. Saad kohe aru, et see pole Disney World. Disney WC-d on puhtuse etaljonid, Universali WC-d on okeid; Disney töötajad KOGU AEG naeratavad ja lehvitavad olles osa show-st, Universali töötajad on ka rõõmsameelsed, aga pigem teevad tööd; Disneys ei näe külastaja telgitaguseid - kõik, mis paistab on ideaalne, Universalis on näha ka telgitaguseid; Disney sobib ka väiksematele, Universal väiksematele ei sobi, kuna väga palju atraktsioone on pikkuse piirangutega (no ca 6aastane juba saab atraktsioonidele); Disneys on võimsad lõpushowd, Universalis lõpushowd ei ole. Disney`s on seda maagiat, Universalis on rohkem põnevust. Disneys top atraktsioone oli pargi peale ca kolm, Universalis aga ca üheksa. Ohh.. Harry Potteri maa oli võimas ja Universali Islands of Adventure samuti. Seal oli nii palju huvitavaid poode, põnevaid suveniire, hirmutavaid sõite ja ülidetailne atmosfäär. Õnneks on meil üks pargipäev veel.

Nüüd siis ka positiivse külje pealt. Ilm oli vahelduva pilvisusega ja väga kuum. Päevituskreem, palju vett ja korduvalt pea jahutamine veega olid kohustuslikud, et vastu pidada. Showd olid ägedad. Eriti lahe oli Horror Make Up show, mis rääkis Universali õudusfilmide telgitagustest kombineerides stand-up komöödia elemente samal ajal publikut kaasates. Väga meeldis ka Live Fear Factor, kus ühel mehel kaeti nägu skorpionitega ja osalejad täitsid põnevaid ülesandeid, sh rõveduste söömine (elus vakladega smuuti, millele lisati pahaks läinud piim jpm rõvedat). Sõitudest oli eriline üks vaba õhu roller coaster, millel ei olnud küll surmasõlmesid, ent 90 kraadise nurga all tõus ja laskumine. Sõidu alguses said valida endale muusika, mille taustal soovid seda sõitu teha. Pluss pärast said näha sõidu ajal tehtud videot. Naljakas oli pärast videolt vaadata, kuidas näiteks Sten karmidel laskumistel reageeris. Ületamatu lemmik oli The Mummy Ride, kus käisime kaks korda. Kogu see teema, lugu, eriefektid ja võimas roller coasteri sõit oli super. Rahulikumatest atraktsioonidest meeldis mulle ka Men In Black sõit, kus pidi tabama tulnukaid tehes läbi nn MIB treeningu. Sellised tulistamismängud lähevad mul alati väga hästi ning saan alati väga hea skoori. Veel meeldis mulle Shreki 4D film, kus õnneks toolid ei liikunud ning kogu see lugu ja eriefektid olid väga põnevad. Õhtul käisime söömas Lekkivas Katlas, kus oli ülimaitsev toit. Butterbearist olen sõltuvuses, sest see on lihtsalt liiga maitsev. Tegime veel kord ühe Sigatüükaekspressi sõidu parkide vahel, et jalutada veel Sigatüüka lossis (ekspresspiletiga jäid meil osad asjad nägemata, nt majade vahelise võistluse liivakellad, kõigi soovide peegel, mustade jõudude ja botaanika klassiruum). Lõpushow ei olnud nii võimas kui Disney oma, ent oli huvitav rännak läbi 100 aasta Universali tehtud filmide ajaloo, nt American Pie, Beethoven, Babe jpm. Tore päev!

Täna püüdsime minna Disney Summer-Winterlandi minigolfi mängima, ent kohale jõudes selgus, et neil on äikesetormi hoiatus piirkonnas ja seetõttu ei saa mängida. Taevasse vaadates oli sinine taevas ja paar üksikut pilve. Need Ameeriklased on oma äikesekartusega siin ikka päris hullud. Disney World`is olevat igal maja katusel piksevarras. Veeparkides on pargi kaardi peal suurelt kirjas, et äikesehoiatusel pannakse kõik atraktsioonid kinni ja aetakse inimesed veest välja. Ühesõnaga nad võtavad äikest siin väga tõsiselt. 

Käisime Ichiban Hiina buffees söömas, mis üllatas mind oma kreveti ja karpide valikuga. Rahvast oli seal palju ja toit värske. Kahjuks liigselt ei õnnestunud meil buffees süüa, kuna kiirustasime Escapology põgenemistuppa. Tegu olevat Orlando parima põgenemistoaga Tripadvisori andmetel. Meil oli broneeritud Budabest Expressi ruum, mis oli rongis toimunud mõrvajuhtumi lahendamise teemadel tuba. Meil läks väga hästi. Saime välja 51 minutiga, kuigi tegu oli ühe raskema toaga, mille raskuse hinnang on 8,8 10-st. Viie kahtlusaluse asju leides pidi info alusel igasugu lukke avama, seejärel leidma õige kahtlusaluse ja rongi peatama. See tuba sarnanes Eestis oleva Exit roomi hullumaja toaga, kus pidi samuti õige mõrvari leidma, lihtsalt Escapologys oli rongi temaatika. 

Uhiuus Universali veepark avati selle aasta mai lõpus ja tegu on Orlando ühe kuumima hitiga, kui Avatarimaa mitte arvesse võtta. Volcano Bay-d reklaamitakse kui uue generatsiooni veeparki, kus tänu uue süsteemi käepaeladele ei pea järjekorras seisma, paadisõitudel ei pea paati ise sõidule vedama ning üldse on tegu hawaiipärase paradiisipargiga. Tegelikult oli meil algselt plaanis juba eile sinna minna, ent hakates üleeile Tripadvisorist arvustusi lugema ehmatasime päris ära. Selgus, et kui soovime vähegi mõnele sõidule saada, siis peame kas a) ostma minimaalselt 160 eurot ööd maksva Universali hotelliketist ööbimise (siis saab 1h enne "tavainimesi" parki sisse) või b) ostma 400-500 eurot maksva Cabana (st väike onnike keset parki, kus saab tasuta jooke, rätikuid ja puuvilju) või c) minema kohale VÄGA VARA. Valisime variandi nr c) ning panime vaimu ja füüsise valmis. Ostsime eile õhtul McDonaldsist paar burgerit, sest lõunasöögi ajal olevat pargis toidule ca 1-2h järjekorrad. Läksime vara magama st enne kella 12 ning olime valmis ärkama kell 6.30. Lugedes Tripadvisorist arvustusi ei suutnud ma uskuda, et 1) kui park avatakse "lihtinimestele" kell 8.30, siis 8.15 on KÕIK piletid parki välja müüdud ja rohkem inimesi parki ei lasta, 2) jõudes kell 8 autoga parkimismajja suunduvale teele, siis on järjekord PARKIMISMAJJA 1h!, 3) jõudes parki sisse "õigeaegselt" on juba kõik pargis olevad riietuskapid broneeritud. See tundus uskumatu, aga Ameerikas pole miski uskumatu. Ma ei tea, kust need inimesed tulevad, aga tõesti jõudes parkimismajja kell 7.30 oli parkimismajast bussile järjekorras ca 200-300 inimest! Ise autoga pargi juurde sõita ei saa. Kõigepealt pidigi sõitma parkimismajja (parkimine maksab 20 dollarit päev nagu ka Disneys) ja siis ootama bussi ja siis buss viib pargi ukse ette. Järjekorras seistes kuulsin, kuidas üks suur mustanahaliste pere oli spetsiaalselt selle pargi pärast tulnud Hollywoodist siia! Meil vedas, kuna saime ühena esimestest "lihtinimestest" parki, aga suur oli minu pettumus kui parki astudes oli park rahvast täis! Lihtinimesed said küll endale riietuskapi võtta, WC-s käia, aga pidime ootama nööride taga kuni 8.30 park lõpuks avati. Ka Disney Animal Kingdomis Avatarimaal oli sarnane süsteem, et Disney resorti omad said 1h varem parki sisse, aga veepargis oli see kuidagi eriti hinge minev. Võib-olla seetõttu, et seal me otseselt nägime, kuidas inimesed rõõmsalt torudest alla lasevad, jooke naudivad ja lainetes möllavad, meie nagu totud oleme nööri taga kinni, mida juhatab kohusetundlik töötaja. 

Ahjaa.. parki sisenedes anti kõigile käekellad nimega Tapu-Tapud. Nendega oli võimalik sõidule koht broneerida olles virtuaalses järjekorras. Võimalik oli broneerida üks sõit korraga. Kui pargis on rahvast vähe, siis on kõik sõidud märgistusega Ride Now ja seda tapu taput ei peagi kasutama, kuna saad minna kohe sõidule (järjekorda). Kui lihtinimesed parki lasti, siis inimesed reaalselt JOOKSID mööda parki laiali. See oli jube. Kuna meie eesmärgiks täna oli kõikidel sõitudel käia (mina loobusin paarist karmist veesõidust, kuna need tundusid minu jaoks liiga intense), siis tegime kohe päeva alguses plaani. Sten ruttas ühele ülikarmile sõidule vulkaani tipus, kus lähed kapsli sisse ja siis järsku kukub põrand alt ja vertikaalsuunaliselt laskud ülisuure hooga basseini. Mina suundusin meile rannatoole broneerima ja Krakatau Aqua Coasterile. Meil vedas sellega, sest nagu hiljem selgus, oli nende sõitude näol tegu pargi ühtede kõige populaarsemate sõitudega, mille ooteajad jäid KESKMISELT 2h juurde. Sellel hetkel kui olin järjekorras Krakataule ja minu ja skaneerimismasina vahel oli veel paar inimest andis süsteem teate, et nüüd enam Ride Now ei ole ja nüüd tuleb hakata aegu broneerima. See tähendas, et minu taga ca 50 inimest jooksis oma käepaelaga registreerima ennast järjekorda, tablool olev ootejärjekord oli hetkega 1h. Õnneks lasti mind sisse veel Ride Now-ga, ent nüüd pidin ootama Steni tema sõidult. Selgitades, et mu mees on "WC-s", siis õnnestus mul Sten ikkagi sõidule saada, sest muidu kui tema oleks broneeringu teinud, oleksime pidanud 1h niisama aega surnuks lööma. "Sisse saamine" tähendas järjekorda saamist, st veel ca 30 minutilist ootamist. Olles oodanud poole järjekorrast läks atraktsioon katki! Õnneks said nad selle ruttu korda, aga päeva jooksul läks veel 6-7 atraktsiooni katki! Uskumatu! Veepargis lähevad veeatraktsioonid katki kuigi park pole veel 3 kuud vanagi! Krakatau oli huvitav sõit, kuna iga "tõus" oli vaat et kiirem kui laskumine (mingisugune magnetitega süsteem).

Vulkaan oli ilus eest vaates, tagant poolt mitte väga, kuna seal olid trepid atraktsioonidele. Tõenäoliselt olid mul liiga kõrged ootused. Mind üllatas see, kuidas ühele atraktsiooni järjekorda viisid kõikuvad rippsillad, mida jahutati veega. Rippsild ja vesi teeb kokku väga libeda tee. Meie ees käis just üks suurem mees seal pikali. Imestasin, et kuidas küll selline ohtlik sild on kasutusse lubatud. Hiljem pandi see atraktsioon kinni ja uuesti sõidule minnes nägime, et nad olid ühe silla sulgenud ja teisele kinnitanud kunstmuru taolise riba! 3 kuud ja alles nüüd tulevad nad selle peale, et seal võib ohtlikult libe olla?! Mind häiris, et paljudes järjekordades seistes kuskil ülevalt torudest vms tilkus külma vett pähe-kaela. 

Parim osa pargist olid sõidud. Minu lemmikuks olid kiirevooluline Lazy River, suurte kummipaatidega kiired-järskude kukkumistega sõidud ja kõhuli matil võidusõit. Saime kõik soovitud sõidud tehtud. Stenile meeldisid veel ka torus olles vertikaalse kukkumisega sõidud, kus ta üksi käis. Juba kõrvalt neid vaadata oli päris hirmus:  ca 5-6 korruselise maja kõrguselt otse alla kukkuda, veesurve näos-kõrvades ja hooga basseini plärtsatada! Jama oli see, et täna polnud päikest. Oli küll soe, aga muidu oli täiesti pilves. Õnneks ei olnud äikesehoiatust, sest muidu oleks park täitsa kinni pandud ja me ei oleks kõike soovitut ära proovida jõudnud. 

Meie õhtuooteks olid nachod, tacod ja viineripiruka moodi asjandus. Steni Guama jääjook ja minu fresh guama-ananassi kokteil olid ülimaitsvad!

Reklaamis lubatu ei kehtinud. Tapu tapu võimaldas broneerida aja järjekorras seismiseks st broneerisime mõnele atraktsioonile ennast järjekorda (kella 12-ni olid järjekorrad ca 1h ja seejärel pärast kella 12 ca 2-3h) ja siis hakkas tapu tapu pärast lubatud ootejärjekorda piiksuma ja saime minna oma tapu tapu skaneerides JÄRJEKORDA seisma, et ca 20-30 minuti pärast lõpuks atraktsioonile saada. Õnneks oli täna pargis suhteliselt vähe inimesi. Kummipaadid sõitsid liftiga teatud kõrguseni, aga nii mõnelgi sõidul pidi 1 korruse ikkagi kummipaati vedama soovitud sõidurajale. Ma ei tea miks aga mul ei tekkinud seal pargis olles lõõgastuse tunnet nagu Havaiil olles. Atraktsioonil olles nägin kiirteedel sõitvaid autosid, WC-d olid räpased, samuti kõnniteed ja lisaks veel ka midagi külma pähe tilkumas. Seda enam, et keskpäeval märkasime, et üks meie rätik on ära varastatud. Kes see varastab valge rätiku?! Vastus: a) keegi, kes unustas rätiku maha ja omab varastamiskalduvusi, b) keegi, kes ei tahtnud maksta rätiku rendi eest ja vaatas, et oi.. ilus puhas valge rätik. Pärast pikka päeva pargis lahkusime segaste tunnetega. Saime kõik atraktsioonid proovitud, mis olid ju iseenesest toredad ja nägime ära ühe Orlando uusima hittpargi, ent igatsus Disney täiuslikkus järele jäi hinge kraapima. Oleme nüüd ametlikult Disney ärahellitatud fännid, kes ei lepi kehvemaga kui Disney teeb. Hea uudis meie jaoks:  homme läheme me teise Disney veeparki!

dVahepeal jäi küll paar päeva vahele, ent üritan jätkata sealt, kus lugu pooleli jäi. Nimelt Disney teisest veepargist Blizzard Beachist. Tegu on lumeteemalise veepargiga, mis meenutab oma dekoratsioonidelt jõule ja suusakuurordit. Eriti absurdne ja kõlab väga veidralt. Just seetõttu ei osanud ma sellest pargist ka väga midagi oodata, ent tegelikult oli tegu ühe kõige lahedama veepargiga, kus olen kunagi käinud. Kahjuks ilm oli kehva võitu ja päikest oli vähe, ent sealne atmosfäär väga lõõgastav, silmapiiril ei mingeid kiirteid ega maju. Inimesi oli ka parajalt, järjekorrad polnud pikad, muusika oli väga tšill ja atraktsioonid olid SUPER! Isegi Sten ütles, et need sõidud olid suurepärased. Mulle hästi meeldisid kõhuli matil võidusõidu stiilis sõidud. Ühel olid kõik kuus mattidel  kõrvuti radadel ja sõit kulges üpris sirgelt lumisest mäest alla (Disney vist ise ehitas selle mäe). Teisel oli kolm rada, kus kõik rajad kulgesid sinka-vonka mäest alla (seal sõidul teisi kõrvalsõitjaid ei näinud enne basseini maandumist) eriti suurel kiirusel. Mul oli nii suur hoog, et ma ühes kurvis rullusin pooleldi matilt maha, aga õnneks sain ikka enne lõppu uuesti jala matile. 

Lahe oli ka kummipaatidel kahe inimese võidusõit läbi pimeda toru mäest alla. Kõigepealt istusid oma kummipaati ja liuglesid vaikselt toru suudmeni, kus tuli põrandast välja koht jalgadele, mis samas takistas ka torusse veeremist. Kui öeldi läks, siis see jalakoht kadus eest ära ja võidusõit võis alata. Isegi suured mehed kiljusid seal pimedas torus. See oli tõesti väga järsu laskumisega, aga ülitore. Lisaks oli seal pargis ülipikk lazy river (ca 30-45 minutit rahus paadiga kulgemist). Seal oli tõesti midagi igale vanusele. Lasteala oli väga väga lahe! Kahjuks oli see vaid alla 12.aastastele. Näiteks oli seal liikuvate "jäätükkide" rada, millele astudes sai ühelt kaldalt teisele ning samas oli võimalik hoida kinni üleval olevast võrgust, pluss igasugu liumäed ja kummiga allasõitmise rajad. Sten sai oma adrenaliinilaksu lastes alla ühest maailma kiireimast ja järsemast vabakukkumisega kehasõidu rajast (Summit Plummet). Tegu oli vertikaalse laskumise liumäega, mis sai alguse ca 13 korruse maja kõrguselt. Steni sõnul päris paljud inimesed pöördusid järjekorras tagasi ja üks tüdruk hirmust minestas. Pärast laskumist kuvati ka tabloole iga inimese laskumise kiirus - Steni puhul oli see 84 km/h! Mina käisin Slush Gusheril, mis oli paari künkaga liumägi. Pärast viimast küngast oli hoog aga nii suureks juba saanud, et tundsin, kuidas mu selg kergelt rajalt eemaldus (Sten ütles hiljem, et tal oli sama tunne) - kindlasti oli tegu kõige õudsema veesõiduga, kus olen kunagi käinud! Kuigi pärast olid mul tükk aega ninasõõrmed ja kurk vett täis, siis sõit oli väga tore! 

Pilt sõidust, kuhu mina julgesin minna olles oodanud Steni terve igaviku Summit Plummitilt ja näinud, KUI VÄIKESED lapsed sealt kõik naerusui alla tulevad.

Kui meil oli jäänud veel ainult üks sõit teha, siis anti äikesetormi hoiatus ja kogu pargi veealad suleti. Õige Florida inimene teab, et siin piirkonnas äikesetormid kestavad max 30 minutit. Nii oligi, natuke lesimist, ning peagi kõik jälle avati. Ahjaa.. hommikul käisime ka minigolfi mängimas Disney Summer minigolf alal, mis oli väga lahedasti tehtud. 

Õhtul suundusime Orlando kõige hinnatumasse improvisatsiooni komöödiateatrisse. Olin broneerinud piletid, mille pidi välja ostma 15 minutit enne etenduse algust. Sõitma asudes selgus, et sinna sõidab 25 minutit, ent kohale jõudes avastasime end Orlando linnast (pilvelõhkujad ja öömelu). Me oleme siiani ikka tõesti Orlando maa alal olnud, sest see, kuhu me jõudsime, oli üks tõeline linn! Muidugi olid osad tänavad suletud ja meie GPS sellest aru ei saanud, siis olid seal pooled tänavad ühesuunalised, parkimist oli võimatu leida. Ühesõnaga startides kodust 1h varem jõudsime kohale TÄPSELT etenduse alguseks. Kohale jõudes selgus, et KÕIK piletid on välja müüdud ja me ei olnud ainsad, kes olid broneerinud piletid ja seejärel hilinenud. Seis tundus lootusetu. Siis aga otsustasid kaks inimest ära minna, kuna nende kolmandale kaaslasele piletit polnud müüa ja tänu sellele saime hoopis meie nende piletid endale! Uskumatu, aga olimegi sees, kusjuures saime veel eriti head kohad! Etendus oli sarnane meie Eesti improteatriga ning ka ülesanded sarnased. Etenduse nimi oli King of the Hill ja etenduse lõpuks selgitati erinevate ülesannete põhjal nn"võtja". Näiteks pidid kaks näitlejat improviseerima situatsioonis, kus ühel ajal sama juttu rääkides peavad nad selgitama lehtsalati ajalugu või pärast partneri "laskmist" ütlema paari sõnaga sarnaselt Terminaatorile meeldejäävaid lauseid. Kusjuures valdkonna ja teema said nad publikult. Naersime pisarateni. 

See oli park, mis polnud meil algselt plaanis, ent kuhu Steni suurel soovil otsustasime ikkagi minna. Kuna sõit sinna kestis üle tunni, siis oli vaja vara ärgata, et kella 9-ks parki jõuda. Busch Gardensis on kõike. See on ülisuur loomapark, kus oli nii hirmsaid kui ka lastele sobilikke atraktsioone, aga ka etendusi. Tänu fastpassidele pidime olematult järjekordades olema ja jõudsime õhtu lõpuks enam vähem kogu pargi avastatud. See park tõsiselt üllatas mind. Seal oli vähe inimesi, aga park oli väga tasemel. 

Nägime seal kõige uskumatult head iluuisutamise etendust! Olin alati arvanud, et iluuisutamises on lahedad just karmid hüpped, ent seal oli väga vähe hüppeid. Tantsulisus, super muusika ja näitemängu kombinatsioon muutsid selle etenduse unustamatuks. Loomadest jäid enim meelde eri liiki laiskloomad, armadillo silitamine ja tutvustus muheda loomatreeneri käe all, otse eetris öökulli vigastada saanud tiiva operatsioon, gepardite nägemine (!) (nad on nii graatsilise kehaga!) ja nende kiiruse demonstreerimiseks üks kiire jooks nende lemmikmaiuse nimel, lemmiklooma etendus, pargis elavate šimpansite kohta tutvustus (näiteks karja dominant isane pidavat olema eriti hell mees, nii kui saab käe peale marrastuse või kriipsu, siis tuleb oma vigastust talitlejale näitama), Aafrika pingiviinid, kelle ala oli õues(!) ja kes elavadki soojas. 

Ilm oli üpris heitlik. Äikesetormi kahtluse tõttu pandi alates kella 12-st iga tund kõik atraktsioonid kinni ja siis jälle avati tehes kõigi sõidukitega proovisõidud ja siis uuesti kõik kordus. Õnneks saime enamik roller coastereid kella üheks tehtud, mistõttu jäi piisavalt aega loomade uudistamiseks ja muuks. Selles pargis olid tõelised roller coasterid. No ikka sellised kiired ja ülikõrgele sõitvad. Sellised, kus seal istudes tunned ja kuuled, kui võimas see sõit on. Hommikuseks "äratuseks" läksime kohe ühele sellisele roller coasterile, mille esimene laskumine on 90 kraadi ja siis jääb täpselt laskumise serva peal sõiduk seisma ja tibu sammudega kõigub seal ääre peal. Olgu öeldud, et nüüdsest sõidame kõik sõidud vaid esireas. 

Ma arvasin, et minu jaoks kõige hirmsam on atraktsioon, kus istud tooli, siis tõstetakse sind üli kõrgele torni otsa ja siis keeratakse tool näoga maa suunas ning siis on kukkumine. Ma tõsiselt kahtlesin, kas ma julgen sinna minna, aga nähes, kuidas väikesed tüdrukud sinna lähevad ja elusalt lahkuvad, olin nõus. See polnudki nii hirmus kui arvasin, aga väga kõrge oli see küll (102m, kiirus alla kukkudes 100km/h). 

Üheks kõige lahedamaks sõiduks oli kahtlemata sõit nimega Gepardi jaht. Woww.. see oli roller coaster, kus sarnaselt gepardile saavutas roller coaster mõne sekundiga gepardi kiiruse ja tormas ülikiirelt üles ja alla, kiired põiked ühele ja teisele poole. See oli võimas. Sellele atraktsioonile olid ka pargis ühed kõige pikemad järjekorrad. 

Huvitav kogemus oli meil ka vihmaga. Nimelt pannakse enamasti vihmaga sõidud kinni, aga kuidagi juhtus nii, et me sattusime sõitma ühele maailma võimsamatest roller coasteritest nimega Montu (mingi 7 surmasõlme ja kogu aeg oled maa ja taeva vahel kiirusega 105km/h mingi 45 meetri kõrgusel). Pärast meie sõitu pandi see ajutiselt kinni. Algus oli hirmus, nimelt jõudes 45 meetri kõrgusele oli näha, kuidas autoparklas palmid painduvad tormi käes ja vihma väga sajab. Vihmaga roller coasteril olla on tõenäoliselt nagu nõelravil olla. Nõelravi taevas, kuna enamik aega sellel sõidul oli näha vaid sinist maa osa. Kui ilm läks ilusamaks, siis läksime uuesti sellele sõidule ja ilma vihmata nägi ikka palju rohkem (vihma ajal sai avada ca 0,25 silmast)! 

Pargi kõige uuemaks atraktsiooniks oli Kobra needus, kus kõigepealt tõsteti sõiduk 21m kõrgusele kobraga silmitsi, siis ühel hetkel oli tagurpidi sõit ja lõpuks vagunid pöörlesid sõidu ajal. See oli veider ja mitte mu lemmik, aga tasus proovimist. 

Õhtul jõudsime veel minigolfi mängima ja Disney Springs Rainforrest restorani kokteilitama. Selline oli meie pulma aastapäev!

Kõik algab muidugi sellest, et täna oli ilus päikesepaisteline ilm. Õhtul kell kuus näitas termomeeter 36 kraadi. Täna oli meie viimane pargipäev. Seaworld Orlando on 2016 aasta parim mereelu kujutav park. Park asus meie hotellile väga lähedal (ca 15 minutit), parkimise eest nagu ikka 20 dollarit ja pargipäev võiski kell 9.30 alata. Mul olid selle pargi suhtes kõrged ootused lähtudes eri arvustustest ning ma ei pidanud pettuma - see park oli super. Uskumatu, kuidas ameeriklased suudavad nii palju huvitavaid parke teha. Kusjuures iga sõit on teistmoodi kui varasem kogetu! Seal pargis kõik sõidud olid super! Need olid ikka korralikud roller coasterid - sellised võimsad, hästi kõrgele viivad ja tohutu hooga. Eriline oli Manta sõit - Manta rai järgi, kus siis kogu sõit toimus kõhuli olles. Kõhuli surmasõlm on täiesti omamoodi kogemus! Ma lihtsalt terve sõidu muudkui naersin, sest see tunne oli nii veider! Eriline oli ka Mako sõit, mis viitab maailma kõige kiiremini ujuvale hailiigile nimega Mako. See oli eriti suurel kiirusel roller coaster, kusjuures kinnitus oli vaid ümber piha ja reite, mistõttu suure kiirusega kiirelt üles ja siis järsku laskudes oli igal laskumisel tunne nagu jääks õhku, aga siis sõit tõmbab endaga suurel hool kaasa. Sellel sõidul kuulsin isegi Steni karjumas! :D Hehehee. Klassikaline paadiga suur laskumine ja plärts oli eriline, kuna sõit läks vahepeal üle roller coasteriks! Huvitav oli ka Krakeni roller coaster, mille puhul sai ette panna virtuaalmaailma prillid sõidu ajaks. Seal sõidul meie fastpass ei kehtinud, mistõttu sai sinna osta kas lisa fastpassi või broneerida mineku kellaaja. Esimene kord kui broneerisime oli seal tohutu järjekord ja lisaks sellele läks sõit katki. Mõtlesime, et kuna meil tihe graafik, siis tuleme hiljem tagasi. Soovisime broneerida endale sõidu kella 5.40-ks, aga kahjuks oli saadaval olev kõige hilisem 5.23. Võtsime selle ära ja jäime ootama kuni rohkem inimesi broneerib, et saaksime ikkagi hilisema aja. Mõned sekundid hiljem selgus, et 5.24 oligi viimane broneeritav aeg ja me olime viimase nelja inimese seas, kes sinna sõidule üldse täna broneerida sai! Kui me poleks sinna broneerinud, siis oleksime me pidanud ootama järjekorras ca 2h.

Hommikul käisime ka Behind-The-Scenes tuuri, kus saime paitada pingviini (appi, kui pehme ta oli!) ja haisid, lisaks kuulsime ülihuvitavat juttu pingiviinide igapäeva muredest pargis, haidest, manatee`dest (mereveised) ja nende päästmisprogrammist, vigastustest, ravist. Veel oli meil võetud All-Day-Dining Plan, mis võimaldas iga 1h tagant võtta pearoa, snäki ja joogi. Kuigi võiks arvata, et see sunnib inimesi söögikohtades elama, siis meil selleks aega ei olnud. Pluss pole nii tihe söömine ei kehale ega hammastele kasulik. Fajitad ja arbuus olid küll suurepärased!

Väga meeldisid ka pargis olnud etendused. Jõudsime päris mitmele. Käisime mõrtsukvaalade showl, delfiinide showl, merilõvide-ja saarmase showl, lemmikloomade showl. Kõik etendused olid tõesti etendused, st põneva süžeega ja loomad tundsid rõõmu, et saavad maitsvaid auhindu. Show-des pandi suurt rõhku taaskasutusele, oli näha, et treeneritel on loomadega tõeliselt armastavad suhted ning lisaks sellele olid enamik pargis olnud loomi päästetud. Näiteks lemmiklooma etenduse loomad oli kõik varjupaikadest leitud. Merikilpkonnad olid vigastustega, kellel oli hai hammustanud ära ühe lesta, kellel mitu, ja kellel oli võrku kinni jäämise tõttu lestad hävinenud. Üks eriti meeldejääv kogemus oli see, et saime toite eriti limaste väikeste kaladega raisid! Oi, kui VÄGA need raidele maitsesid. Kala pidi panema sõrmede vahele, käe vastu põhja ja siis raid igast suunast tulid selle kalakese poole ja imesid kala mu sõrmede vahelt ära. See oli väga veider tunne ja esimene kord Sten võpatas päris korralikult! Seal pargis oli väga palju, mida teha ja mida näha, aga kahjuks pandi park juba kell kuus kinni. Super park!

Söök ja etendus samal ajal on miski, mida kunagi lapsena Ameerikas käies sai proovitud ja olin kindlal veendumusel, et tuleb uuesti proovida. Siis ma ei saanud veel inglise keelest hästi aru ja palju läks kaduma, ent mäletan, et põnev oli kunagi piraadietendus küll. Netis ringi uudistades leidsin nii piraadietenduse, keskaegse etenduse kui ka Capone Itaalia 1920ndate stiilis etenduse. Otsustasin viimase kasuks, kuna Itaalia buffee tundus väga ahvatlev ja ka arvustused olid päris head. 

Kõigepealt ütlen ära, et olime võtnud VIP paketi, mis võimaldas meil 1) varem sisse saada ja sööma hakata vältimaks hiljem pikki järjekordi buffees seistes ning 2) parimad istekohad lava suhtes (see oli väga oluline, kuna tagapool istujad olid lavast ikka päris kaugel). Hinna sees oli kõik toit, etendus ja kõik joogid sh alkohoolsed. Toit oli imemaitsev Itaalia buffee, kus oli nii salatit, pizzat, lasanjet, erisuguseid pizzasid, nachosid, lihasid eri moodi. Ma armastan Itaalia toitu! Kokteilid olid väga alkoholised, mis on vist hea näitaja, kuigi eelistan pigem lahjasid kokteile. Kohad saime kohe lava ette. Kogu õhustik oli väga Speakeasy 1920ndate stiilis, kõik kelnerid ja baarmenid väga rollides. Saime ka tunda Ameerika stiilis teenindust, kus nii kui jook hakkab lõppema, tuuakse kohe uus, Steni klaasi täideti no vähemalt kuus korda! Lõpuks siis etenduse juurde. See oli suurepärane! Hästi palju kaasati publikut ja tehti improviseeritud nalju või kasutati kõlanud infot etenduses. Samas oli ka võimalus mitte liigselt etenduses kaasa lüüa. Laulu-ja tantsunumbrid olid suurepärased ning kõlas ka nii mõnigi tuttav lugu Chicago filmist/muusikalist. Kostüümid olid super. Näitlejate improviseerimisoskus üllatas mind. Kogu programm oli väga läbimõeldud. Õhtu lõpuks olid mul põsed naermisest valusad. Imeline lõpp meie pikale reisile!