Täna tegime kodus ühe kollase hommikusöögi (muna, juustusaiad, makaronid, apelsinimahl) ning seejärel suundusime Sydneyt avastama. Hüppasime hop-on-hop-off bussile ning sõitsime sellega paar peatust kuni reisikaaslased otsustasid, et ilm on õues olemiseks liiiga palav. See oli tõsi. Ma ütlen seda harva, aga see ilm siin on tõesti paganama kuum! Õhk ei liikunud ning mul oli tunne nagu oleksin olnud keset Egiptuse kõrbe. Kuskil nägin, et kraade oli täna 35,6. Seetõttu hüppasime paari peatuse pärast maha ning seadsime sammud Sydney Aquariumi suunas, kus lubati 6 kraadi külma ning kooselu pingviinidega. Päris nii see kahjuks ei olnud. Kuna sinna akvaariumi minek oli üpris spontaanne otsus ja tegelikult eriti hästi meie päevakavasse ei mahtunud, siis jooksime sealt päris kiiresti läbi. Mulle kiirustamine ei meeldi. Tahaksin kõik tekstid läbi lugeda ja kõik showd ära vaadata, sest muidu jääb kuidagi poolik tunne sisse. Nii ka seekord. Muidu olid mereelukad muidugi põnevad. Meeldejääv oli üks suur halli värvi hüljese moodi olev nn merelehm, kellel lähim maismaa sugulane on elevant. Samuti see, kuidas pingviin ujus mitu tiiru ning me nägime teda ujumas ning lõpuks kuidas ta vee all suure puuksu lasi või siis kakas-pissis korraga tehes tohutu veealuse plahvatuse. See oli midagi, mida ma polnud osanud ette näha. Muidu oli Sydney linn selline -- hmm--igav ja mitte eriti ilus. Sealsed majad tundusid vanad ja mitte vana -lahedad nagu näiteks Amsterdamis või Copenhagenis, vaid nagu vanad-igava arhidektuuriga. Hop-on-hop-off-i giidijutust polnud ka midagi võimalik aru saada, kuna see austraalia aktsent inglise keelel muudab neist arusaamise niii keeruliseks, mistõttu ma täna ei saanud Sydney kohta midagi uut teada.

Seejärel hüppasime jälle hop-on-hop-off bussile ja sõidsime edasi kuni jõudsime ühe suure suveniiripoeni. Siinsed suveniiripoed on hästi põnevad ja seal on nii palju huvitavaid esemeid, no näiteks känguru munanditest tehtud võtmehoidja (selline karvane hele pall?!) või aborigeenide kunstiga padjad (imeilusad, ent kallid) või igasugu hästi lõhnavad seebid ja küünlad või ilusate mõtetega märkmikud või imearmsate kuaalade või kängurute piltidega serviisid jnejne. Seejärel suundusime vaatama Sydney ooperimaja, mis oli minu jaoks üks suur pettumus. See oli lähedalt nii väike ja kollane! Piltidelt paistab see alati ülisuure ja valgena! Võib olla on asi sellest, et täna päikest ei paistnud ja oli palju pilvi?! Lähedale minnes paistis katus olevat tehtud odavatest vannitoa plaatidest. Kuum ilm meid murdmas suundusime esimese konditsioneeriga kohviku suunas, kust võtsime värskendavad smuutid ja suured võileivad. Poole söögi ootamisel saime aga aru, et meil on ikka jube kiire ning peame võileivad tee peal sööma, et jõuda broneeritud põgenemistuppa. Hüppasime uuesti hop-on-ile, siis maha, siis jooks ja siis jõudsimegi tripadvisori sõnul ühte Sydney parimasse põgenemistuppa nimega Mission.

Olime broneerinud Dr.M toa, kus kõigepealt tutvustati meile mängu reegleid, taustalugu ning seejärel pandi meile kõigile käed lukku ning suunati tuppa. Mind viidi teistest eraldi tuppa, mistõttu pidime omavahel tegema eri tubadest koostööd, et nemad saaksid oma lukud lahti, meievahelise ukse lahti ning seejärel minu luku lahti. Tegu olevat Sydney põgenemistubadest kõige suurema tubade arvuga ning kõige võimsamat tehnoloogiat kasutava põgenemistoaga. Kokku oli meil aega toast pääsemiseks erinevaid ülesandeid lahendades 80 minutit, saades selleks max 3 vihjet ning osalema pidi vähemalt neli 15-60. aastast. Mõistatused olid vinged. Mitte kuskil ei olnud lihtsalt lukud ja võtmed. Näiteks pidi leidma toast tükid, kus oli kirjas, kui palju mingit ainet peab pipeteerima. Olid värviliste lahustega viaalid ning kapis olid anumad, kus iga värv kujutas ühte ainet. Ülesande lahendamiseks pidi pipeteerima puzzletükil oleva aine kogust vastava värviga viaalist suurde anumasse eksimistäpsusega 1ml, saades kõik värvid lisatud tuli see suur anum asetada segamisalusele ja see õige kaal avas järgmise ukse. Näiteks ühes toas olid päris laserkiired ja me pidime jõudma toa lõppu ning seal korraga alla vajutama neli lülitit, kusjuures kiirte vastu minnes hakkas aeg kiiresti vähenema, oi see oli pingeline! Näiteks pidi seal veel teleka ekraani jälgides puldiga juhitava traktori abil tooma keset teist tuba oleva võtmega palli väikese augu kaudu meieni ja ipadi abil tuvastama laes rippuvaid planeete ja neis enim esinevaid elemente. Seal oli kokku 5 tuba ning aeg lendas täiel kiirusel, sest seal oli nii põnev! Meil jäi õige vähe puudu, et toast välja saada, ent see oli ikkagi super. Õhtul söögipoest läbi ning koju.

Täna läks hommikul uni ära, kui kuulsin, et keegi trimmerdab. Jah, täpselt, trimmerdab!! Vaadates kella oli kell 7.30. Olin üpris pahane ning und mul enam ei tulnud. See oli esimene öö, kui ma polnud üles ärganud nina kinni ja tatti täis. Olin seetõttu vaatamata sellele trimmerdamise äratusele rõõmus. Hommikusöök oli seesama mis ikka. Pärast hommikusööki olime basseini ääres, läksin isegi ujuma, kuna täna oli tõeline kõrbekuumus. Selline kuumus, et tunned, kuidas nahk kõrbeb, kui päike sellele langeb. Olime ennast korralikult päikesekreemi sisse rullinud, ent õhtuks olin ikkagi üpris punane. Stenil tuleb turjalt nahka ära ning ka teised reisikaaslased kooruvad, kes seljalt, kes näost. Olin unustanud põlvi ja jalalabasid korralikult kreemitada ning nüüd need siis tulitavad. Selle abiks on meil aloe verat sisaldavad kreemid, mistõttu lõhnangi nüüd nagu üks aloe taim.

Õhtusöögi võtsime Pizza Hutist, mis oli täitsa ok. Edasi massaaži, ent seekord teise spa-sse. Selgus, et neil ei olnud võimekust kogu meie seltskonna teenendamiseks ühe korraga, mistõttu otsustasime, et me Steniga ootame. Siin Malaisias on väga populaarne enne massaaži teha mingisugust jala mullivanni või sauna. Nii pandigi meie jalad tünni, rätik peale ja pandi masin tööle. Tünnis hakkas auru tekkima ja jalad aina soojemaks muutuma. See oleks ideaalne, kui õues oleks -20 kraadi, ent kui õues on pluss 35, siis aurusaun ei ole tore. Lisaks olid mu põlved ja sääred päikesest nii hellad, et aurusaun ei olnud päris minu teema sellel hetkel. Massaaž ise oli kohutav. Kui eile sain oma elu parimat massaaži, siis täna elu kõige halvemat. See oli valus, ebameeldiv ning ebahügieeniline. Massöörid rääkisid omavahel massaaži ajal juttu, tegid omavahel nalja, masseerisid mööda luud ning kulutasid 90% ajast seljale ning peale. Sellest õpetus, et mitte igal pool ei saa head massaaži.