Wellingtoni atraktsioon nr 1 ja Weta

Meie ööbimine asus Wellingtoni kesklinnas oleva põhilise shopping tänava ääres Cuba tänaval. Kuigi olime kõigele väga lähedal kaasnes sellega ka ööelu lärm, mistõttu polnud tänane uni kõige magusam. Hommikul sõime hotellis hommikusöögi, reisikaaslased käisid hotelli basseinis ujumas ning suundusime tripadvisori järgi Wellington nr 1 atraktsiooni vaatama, milleks on Wellingtoni rahvusmuuseum nimega Te Papa (Our Place). See ületas kõik mu ootused. Tegu on kõige lahedama muuseumiga, mida olen kunagi elus külastanud sarnanedes oma interaktiivsuselt Ameerika muuseumitega, ent ületades seda. Kõigepealt läksime vaatama Esimese maailmasõja ainetel tehtud näitust Gallipolist, kus Uus-Meremaa Saksamaa ja Türgi vastu sõdides osa võttis. Kõlab igavalt, ent see oli tehtud nii huvitavalt, et see on lihtsalt sõnulseletamatu. Seal olid tehtud hiiglaslikud ülidetailsed inimkujud 2,4 korda inimskaalast suuremalt, kogu näitus kulges sõja kronoloogilises järjekorras keskendudes eelkõige Türgis toimunud lahingule ning jutustades seda lugu läbi 8 lihtsa Uus-meremaalase, liikuvate valgusvihkudena oli kaardil näha, kuidas Briti väed üritasid türklasi tagasi sundida hoidmaks Suessi kanalit avatuna, väikeste kujukeste abil oli näidatud nii laevas olevat haiglat, sõjaareeni ülesehitust, kõigele sai käe külge panna ja fakte uudistada. Ei olnud lihtsalt pildid, vaid kõik oligi reaalselt järgi tehtud alates kajutites olevatest esemetest kuni võimaluseni proovida, kuidas oleks nähtavus snaiperina kaevikus olles. See näitus maksvat 8 miljonit dollarit, ent kogu muuseum v.a. putukate erinäitus oli tasuta. See näitus oli tehtud koostöös Wetaga nagu ka putukate näitus.

Seejärel suundusime vaatama loodusega seotud eksponaate. Seal olid välja toodud kõik Uus-Meremaal elavad linnud ja loomad. Elusuuruses oli ka eksponaat hiidkalmaarist, kes oli ca 4 meetrit pikk. See on ainuke maailmas nähtaval olev terviklik hiidkalmaar. Ta leiti Antartika lähedalt olles surnud kalavõrku kinnijäänuna ning toimetati siia. Enim huvi pakkus mulle maavärinate, tsunamide ja vulkaanide tuba, kus esmalt kirjeldati, miks need tekivad ning seejärel sai kõike ise proovida. Näiteks sai seal ise liigutada Uus-Meremaa Põhja-ja Lõunasaart nägemaks, kuidas need asetsesid varem, kuidas hetkel ning kuidas need lähiajal olema saavad. Ükski tekst ei olnud ilma võimaluseta vajutada nuppu või ise kuidagi seletatud järgi proovida. Näiteks oli seal maavärinatuba. Sain ka teada, et siin Wellingtonis on viimase 24h jooksul olnud rohkelt maavärinaid kestvusega 1-2 sekundit magnituudiga ca 4 ja selliseid väikeseid värinaid esineb siin väga palju. Suuremad maavärinad esinevad peamiselt lõunasaarel.

Lisaks oli ka eraldi ala, kus olid koopad ning väike park. Seal räägiti, et Uus-Meremaa koobastes elab ussikesi koopa laes, kes eritavad lima, mis tilgub alla ning seejuures nad väga helendavad. Mida rohkem nad helendavad, seda näljasemad nad on, olles lihasööjad ussikesed.

Seal oli suur ala Mauride kultuuri kohta ning samuti perioodist, kui inglased Uus-Meremaa leidsid ning siia elama asusid. Muueumis on kokku 2 miljonit rahvuslikku eset, sh ka replikatsioon täissuuruses mauride kogunemishoonest. Kui varem olid mõlemad saared kaetud paksu metsaga, siis 200 aasta jooksul suutsid inglased vähendada metsade arvu saartel vähem kui 20%-ni. Seetõttu ongi siin nii palju ilusaid põlde. See on ideaalne maa põllupidamiseks. See selgitab ka seda, miks oleme näinud päris palju põlde, kuhu on istutatud sümmeetrilise reana puid. Huvitav oli ka migratsioonist rääkiv näitus.

Eriti lahe oli hooajaline näitus putukatest. Suures saalis olid suured kuplid ning igas kuplis ülielusuurusena kujutatud mõnda putukat. Näiteks oli mesilaskupslis kujutatud mesilasi võitlemas nende tarru tunginud herilasega, keda nad üritasid tappa kuumusega. Nimelt ümbritsevad need Jaapani mesilased herilase oma kehadega ning tema vastu hõõrudes küpsetavad herilase ära. Seal oligi võimalik ise käed vastavate nuppude juurde pannes sellist kuumust üritada tekitada, mis herilase hävitaks. Kuplite vahel oli ka igasugu põnevaid fakte ja interaktiivseid laudu. Näiteks oli tehtud film orhideesid meenutavast palvetajaritsikast, kes näeb välja nagu imeilus lill, ent kui putukas tema juurde lendab, siis ta õgib selle välkkiireid reflekse kasutades elusalt ära. Seal juures oligi võimalik ise proovida, et kui kiired refleksid endal on püüdes aja peale seinal asetsevaid nuppe vajutada.

See muuseum oli tõeliselt põnev ning oleksin soovinud seal palju kauem ringi uudistada, ent kahjuks polnud meil nii palju aega. Soovisime minna ka Cuba tänavale poode vaatama ning Weta Cave nimelist atraktsiooni vaatama. Cuba tänav oli osaliselt jalakäijatele mõeldud tänav, kuhu olid kogunenud palju poode, söögikohti ning baare. Käisime ühes eriti maitsvas Mehhiko restoranis söömas ning tegin väikese shoppingu. Sain ka proovida vasakpoolses liikluses autojuht olemist. Kõige keerulisem oli minu jaoks arvestada auto vasakpoolse servaga, ent see oli põnev kogemus.

Ruttasime edasi Weta Cave`i. Weta on filmide eriefektidega tegelev firma, luues näiteks Lord of the Ringis alates päkapikkude ninadest, lõualottidest, orkide nägudest ning mõõkadest kuni arvutiga massistseenide tegemise ning näitleja emotsioonide ülekandmisest Gollumile. Weta Cave`s õnnestus meil vaadata ära dokumentaalfilm Weta kohta, mis oli ülihuvitav, ning külastada mini-muuseumi. Minu jaoks oli üllatav info, et Weta lõi Avataris kogu Pandora imelise maailma, samuti Mad Maxi tegelased, Ahvide planeedi ahvid, Prometheuses ebaloomulikud tegelased, kuna need on juhtumisi ühed mu lemmikfilmid. Seal räägiti, kuidas filme tehakse ning mis osa iga Weta osakond filmi loomisel teeb. Muuseumide päev sobis täna ideaalselt, kuna ilm oli üpris kehv olles külm, pilves ning tuuline. Edasi järgnes pikk 6h kestev autosõit Te Kuitasse, kus meil oli broneeritud ööbimine.