Täna hommikul jõudsime sinna hiiglaslikku pallimerre, mis oli tehtud Sydney festivalikuu raames ning oli kõigile tasuta. See avati kell 10, ent olime kohal juba 40 minutit varem, et mitte tundide viisi oodata. Pärast meie jõudmist oli peagi inimesi kohal nii palju, et ooteaeg oli juba üle 3h. Pallimeri oli väga suur ning kõige sügavamas kohas 0,8m. Pallimeres liikumine oli üllatavalt raske. 

​Edasi läksime Syney Taronga loomaaeda, kus ruttasime kuulama Tasmaania kuradi kohta ning vaatama tema toitmist. Talitaja rääkis Tasmaania kuradi kohta väga põnevalt. Tasmaania kurat on Lõuna-Austraalias asuva Tasmaania saare suurim kiskja ning elab vaid seal. Ühel loomal tekkis ca 20a tagasi näol kasvaja, mis muutus nakkavaks ning põhjustas 90% loomade surma. Näokasvaja vastu puudub kuraditel immuunsüsteemi poolne reaktsioon, mistõttu kasvaja muudkui areneb, lõpuks haarab ka kõri ja loom sureb lämbumisse. Nakatunud loom hammustab järgmist ning haigus ongi edasi antud. Hea, et inimestel sellist zombi-haigust ei esine. Põnev oli fakt, et Tasmaani kuradil on naharibast kott, kus ta oma beebisid kasvatab. Tal sünnib ca 40 poega, ent kuna tal on vaid 4 tissi, siis ülejäänud 36 poega sööb ta ära. Muidu paistis ta väga armsake, selline pontsakas. Magas kõht ja käpad taeva poole, läbi une jalgadega siblides. Üliarmas. 

​Seejärel sõitsime Skytrainiga üle pargi ning läksime vaatama Austraalia loomi – känguruid, wallabisid, emusid, echidnasid (sipelgasiilisid), platapysid (nokkloomasid). Nokkloom on seetõttu põnev loom, et tal on ilmselgelt nokk, ta muneb, ent samas meenutab kobrast, on imetaja imetades oma poegi, lisaks on tal kõhukott ning isastel ka mürgiküüs! Ta on üks vähestest maailma imetajatest, kes on mürgine. Eriti meeldejääv oli hüljeste show. Nad olid nii innukad ja tegid kõike nii osavalt. Nad meenutasid mulle väga koeri kuulates hoolikalt talitlejate käekäsklusi ning tehes sarnaseid trikke. Ka gorillad olid muljet avaldavad. Isane gorilla oli tõesti oma suuruselt hiiglaslik. Nii majesteetlik ja võimas. See oli tõesti suurepärane loomaaed, kõigile loomadele olid tehtud väga ruumikad ning ilusad kodud ning samas oli kõik puhas ja üksteise läheduses. Seal oli nii palju huvitavaid loomi, sh pelikaanid, leemurid, pingviinid, maod, sisalikud, surikaadid, kaelkirjakud, mini jõehobud jne.

​Kõndisime natuke Rocki sadama alal ning seejärel suundusime Steniga shoppama kesklinna suurimasse kaubanduskeskusesse Westfieldi ning uitasime mööda kõrvalolevaid tänavaid. Õhtu lõpetasime massaažiga ning käisime reisi lõpetuseks söömas lahedas sushibaaris, kus sushitaldrikud tiirlevad ringi ning siis on võimalik sealt endale meelepärased välja valida. Ohh.. see oli super päev. 

​Wowww.. täna oli super päev! Nimelt käisime me tegemas Skydive õhutunnelis. See oli uskumatult äge! Põhimõtteliselt on tegu langevarjuhüppega siseruumides, ent ilma selle langevarju osata ja maast taeva suunas. Kõigepealt toimus kuivtrenn ehk siis õpperuumis õppisime selgeks käemärgid ning õige kehapositsiooni, siis saime selga riided ja jalanõud ning seejärel suundusime lendama. Lennuaeg oli võrdne tõelise langevarju hüppega 4263 meetri kõrguselt. Esimene lend oli harjutamine, kus proovisime kätte saada õige positsiooni ning seejärel teine lend oli kõrgele üles minek koos instruktoriga. Kõrgele tähendab ca 10-12m kõrgusele, siis hooga alla ja veel üks kord üles ja alla. Ohh.. see oli nii võimas! Ma poleks eales arvanud, et lendamine mulle nii väga meeldib. 

​Hea uudis oli õhtul see, et olin päris korralikult täna rannas olles päikest saanud. Nimelt alustasime me täna oma päeva legendaarsest Bondi rannast (James Bondiga pole mingit seost), kus võitlesime suurte lainetega suhteliselt külmas vees (24 kraadi, õues 25 kraadi). Ometi oli rahvast ujumas murdu, lisaks palju surfareid ning ka päevitamas oli väga palju inimesi. Ilm oli pilvine, päikest ei näinudki. Kuigi kohalikud käisid lühikeste pükste ja toppidega, siis mina eelistasin olla kampsuniga, sest tõesti ei olnud üldsegi nii soe ilm nagu inimeste riietusest oleks võinud arvata. Sõime ühes Brasiilia toidukohas, mis oli okei. Proovisime ka kõrval olevast Sushi kohast Philadelphia juustu ja lõhega sushit, ent ka see oli selline okei. Enamikes kohtades on söögiks kas friikartulid, burgerid või pizzad. Pettuma pidin ka tänases salatis. Olen siin Austraalias juba hea toidu osas täiesti lootuse kaotanud. No ei oska nad maitsvaid toite teha. Olgu tahes mistahes rahvusköögiga. Seetõttu olin täna magusa dieedil – jäätis ning hulgaliselt KrispyKreami originaalseid sõõrikuid (pildi olevad ei olnud kõik minule söögiks).

Märkimist väärib Austraalia liiklus, mis on täiesti arusaamatu. Vasakpoolse liiklusega olen juba viimase kuuga täielikult ära harjunud. Arusaamatud on nende foorituled. Esiteks jalakäijana läheb korraks roheline põlema ja siis 1-2 sekundit hiljem hakkab vilkuma punane tuli. Sellel ajal inimesed lähevad üle tee ja ühel määramatul hetkel punane enam ei vilgu ja siis hakkavad sõitma juba autod. Mis jama see on? Olgu konkreetne roheline või punane, mitte vilkuv punane. Teiseks autoga sõites vasakpööret tehes on kõigepealt fooril eraldi märgitud punane kõrvale pöörde noolega tuli ning ühel hetkel see kaob ära. See kadumine siis nagu tähendab, et nüüd tuleb oma pööre sooritada, aga mõnikord ei ole seda noolekest eraldi märgitud foori tulbana? Kolmandaks on veider lugu paremale pöördega. Sealt reast saab enamasti ka otse sõita ja siis alatihti on see, et rohelised tuled lähevad põlema mõlemas suunas ning tuleb nagu loll oodata ja loota, et vastassuunast keegi viimase rohelisega üle ei kihuta, sest sellist hetke, kus autode rivi lõppeb, siin ei eksisteeri. Okei, oleks see nii väikestel tänavatel, aga siis on see kõigil ristmikel nii. Ühesõnaga see liiklus on siin väga halvasti korraldatud.  Ohh.. see skydive oli ikka nii äge!

Täna oli meie esimeseks atraktsiooniks plaanitud hiiglaslik pallimeri, mis on tehtud Sydney festivalide kuu raames. Internetist tutvustust lugedes öeldi seal, et ooteaeg on 30-60 minutit, ent kohale jõudes selgus, et järjekord on meeletu ja sisse saamiseks peaksime ootama 3h. Selleks polnud me valmis ning seetõttu proovime homme hommikul varem kohale minna. Metroo ja rongiliiklus on Sydney kesklinnas üpris kehv. Hetkel käivad Sydneys ulatuslikud kesklinna metroo ehitused, sildid on kõikjal, ent hetkel kahjuks on suure kesklinna ala peale vaid paar peatust. Seetõttu liikusime täna väga palju jalgsi. Täna nägin oma silmaga, et Sydney on hiiglaslik ning seejuures väga multinatsionaalne. Väga palju on tänavatel aasialasi, aasia söögikohti ning poode. Meie järgmiseks planeeritud sihtkohaks oli kalaturg. See olevat suuruselt maailmas teisel kohal. Suur oli eelkõige kauba laadimise ala, inimestele ligipääsemise ala polnud väga suur. Küll müüdi seal igasugu mereelukaid krabisid, erisuguseid karpe, krevette, kalu, merisiile, kaheksajalgu, kalmaare jne. Seal oli palju mereanni söögiputkasid, kus siis sai neid mereelukaid söögiks kaasa osta. Rahvast oli meeletult, peamiselt küll aasialasi. Proovisin kammkarpi, kuhu oli pandud riisipall, peale hulgaliselt riivjuustu ning kõige tippu kammkarbi jalg, kaste ja kalamarja. See kõik kuumutati kiiresti gaasleegiga ning toit oligi valmis. Vist gaasleegi tõttu oli juustul natuke võõras maitse, aga kammkarp ise oli ülimaitsev. Maitsesime ka šokolaadi kastetud kiivit, banaani ja maasikaid. Maasikad šokolaadis olid ja on mu lemmikud. 

​Edasi suundusime Hiina aeda, mis oli kesklinnas. Hiina aiad meeldivad meile Steniga väga, kuna need on väikesel alal (ei pea pikalt kõmpima) ning väga kaunid. Seal on palju detaile, alati on suured kalad veealal, huvitava kujuga kivid, pühakujud on ilusad ning alati on kõik väga korras. Seejärel läksime põgenemistuppa, et proovida läbida selle firma kõige raskemat tuba – salamõrtsukatega seotud. Seal oli vaid üks tuba, ent väga palju loogika ülesandeid ning väga tugevalt esile tulev lugu. Samuti ei olnud seal ühtegi tavapärast lukku. See oli väga põnev tuba. Palju oli kuulamisel põhinevalt ning üks ülesanne läkski meil selle nahka, et me ei pannud austraalia aktsendiga naise juttu kuulates kahte sõna lauses tähele, mis osutusid üliolulisteks. Olin väga pettunud, kui me õigeaegselt toast ei pääsenud.  

​Seejärel jalutasime Hyde Parki põhjapoolses osas loodud Sydney festivali tarbeks tehtud peeglilabürindis, mis oli lahe seetõttu, et see oli hästi avar ja pealt avatud. Park oli nagu park ikka, ent huvitavaks on see, et siin liiguvad parkides ning suurtel väljakutel ringi toonekure moodi suured linnud nimega Ibised. Edasi suundusime Sydney Nerd Cave`i, et mängida lauamänge. Kahjuks ei ole Sydneys lauamängu kohvikut, mistõttu oli seal Nerd Cave`s küll palju lauamänge mängimiseks, ent kõik mängureeglid pidi kohapeal ise õppima. Koht ise oli paras urgas. Kui me poleks täpset aadressi teadnud, ei oleks me elu sees seda kohta üles leidnud. Ei mingeid silte. Mängude mängimine oli tasuta. Soovituslik oli osta snäkke ning juua. Sain seal maailma kõige maitsvamat jäätist. Nägin seal korraga kolme kõige paksemat austraallast, keda olen Austraalias viibitud aja jooksul üldse näinud. Seal oli kaks korrust, esimene korrus oli pühendatud video-ja arvutimängudele ning teine korrus lauamängudele. Mida õhtu poole, seda rohkem rahvast tuli. Kui pärast kolme mängu mängimist sealt lahkusime olid kõik lauamängudeks mõeldud lauad hõivatud. Vahepeal käisime ka sushit söömas, mis oli päris jube. Nii koht ise, kui ka sushi. Õhtul käisime reisikaaslastega koos Vietnami söögikohas, kus oli väga hea toit, ent kuna olin juba kõike muud päeva jooksul söönud, siis kõht polnud enam tühi. Ohh.. kui väsitav puhkusepäev. Jalad löövad lihtsalt tuld. IPhone ütleb, et läbisin täna üle 12km, ent ju ta alahindab mind. Paar päeva veel ja ongi kojusõit.

Täna tegime kodus ühe kollase hommikusöögi (muna, juustusaiad, makaronid, apelsinimahl) ning seejärel suundusime Sydneyt avastama. Hüppasime hop-on-hop-off bussile ning sõitsime sellega paar peatust kuni reisikaaslased otsustasid, et ilm on õues olemiseks liiiga palav. See oli tõsi. Ma ütlen seda harva, aga see ilm siin on tõesti paganama kuum! Õhk ei liikunud ning mul oli tunne nagu oleksin olnud keset Egiptuse kõrbe. Kuskil nägin, et kraade oli täna 35,6. Seetõttu hüppasime paari peatuse pärast maha ning seadsime sammud Sydney Aquariumi suunas, kus lubati 6 kraadi külma ning kooselu pingviinidega. Päris nii see kahjuks ei olnud. Kuna sinna akvaariumi minek oli üpris spontaanne otsus ja tegelikult eriti hästi meie päevakavasse ei mahtunud, siis jooksime sealt päris kiiresti läbi. Mulle kiirustamine ei meeldi. Tahaksin kõik tekstid läbi lugeda ja kõik showd ära vaadata, sest muidu jääb kuidagi poolik tunne sisse. Nii ka seekord. Muidu olid mereelukad muidugi põnevad. Meeldejääv oli üks suur halli värvi hüljese moodi olev nn merelehm, kellel lähim maismaa sugulane on elevant. Samuti see, kuidas pingviin ujus mitu tiiru ning me nägime teda ujumas ning lõpuks kuidas ta vee all suure puuksu lasi või siis kakas-pissis korraga tehes tohutu veealuse plahvatuse. See oli midagi, mida ma polnud osanud ette näha. Muidu oli Sydney linn selline -- hmm--igav ja mitte eriti ilus. Sealsed majad tundusid vanad ja mitte vana -lahedad nagu näiteks Amsterdamis või Copenhagenis, vaid nagu vanad-igava arhidektuuriga. Hop-on-hop-off-i giidijutust polnud ka midagi võimalik aru saada, kuna see austraalia aktsent inglise keelel muudab neist arusaamise niii keeruliseks, mistõttu ma täna ei saanud Sydney kohta midagi uut teada.

Seejärel hüppasime jälle hop-on-hop-off bussile ja sõidsime edasi kuni jõudsime ühe suure suveniiripoeni. Siinsed suveniiripoed on hästi põnevad ja seal on nii palju huvitavaid esemeid, no näiteks känguru munanditest tehtud võtmehoidja (selline karvane hele pall?!) või aborigeenide kunstiga padjad (imeilusad, ent kallid) või igasugu hästi lõhnavad seebid ja küünlad või ilusate mõtetega märkmikud või imearmsate kuaalade või kängurute piltidega serviisid jnejne. Seejärel suundusime vaatama Sydney ooperimaja, mis oli minu jaoks üks suur pettumus. See oli lähedalt nii väike ja kollane! Piltidelt paistab see alati ülisuure ja valgena! Võib olla on asi sellest, et täna päikest ei paistnud ja oli palju pilvi?! Lähedale minnes paistis katus olevat tehtud odavatest vannitoa plaatidest. Kuum ilm meid murdmas suundusime esimese konditsioneeriga kohviku suunas, kust võtsime värskendavad smuutid ja suured võileivad. Poole söögi ootamisel saime aga aru, et meil on ikka jube kiire ning peame võileivad tee peal sööma, et jõuda broneeritud põgenemistuppa. Hüppasime uuesti hop-on-ile, siis maha, siis jooks ja siis jõudsimegi tripadvisori sõnul ühte Sydney parimasse põgenemistuppa nimega Mission.

Olime broneerinud Dr.M toa, kus kõigepealt tutvustati meile mängu reegleid, taustalugu ning seejärel pandi meile kõigile käed lukku ning suunati tuppa. Mind viidi teistest eraldi tuppa, mistõttu pidime omavahel tegema eri tubadest koostööd, et nemad saaksid oma lukud lahti, meievahelise ukse lahti ning seejärel minu luku lahti. Tegu olevat Sydney põgenemistubadest kõige suurema tubade arvuga ning kõige võimsamat tehnoloogiat kasutava põgenemistoaga. Kokku oli meil aega toast pääsemiseks erinevaid ülesandeid lahendades 80 minutit, saades selleks max 3 vihjet ning osalema pidi vähemalt neli 15-60. aastast. Mõistatused olid vinged. Mitte kuskil ei olnud lihtsalt lukud ja võtmed. Näiteks pidi leidma toast tükid, kus oli kirjas, kui palju mingit ainet peab pipeteerima. Olid värviliste lahustega viaalid ning kapis olid anumad, kus iga värv kujutas ühte ainet. Ülesande lahendamiseks pidi pipeteerima puzzletükil oleva aine kogust vastava värviga viaalist suurde anumasse eksimistäpsusega 1ml, saades kõik värvid lisatud tuli see suur anum asetada segamisalusele ja see õige kaal avas järgmise ukse. Näiteks ühes toas olid päris laserkiired ja me pidime jõudma toa lõppu ning seal korraga alla vajutama neli lülitit, kusjuures kiirte vastu minnes hakkas aeg kiiresti vähenema, oi see oli pingeline! Näiteks pidi seal veel teleka ekraani jälgides puldiga juhitava traktori abil tooma keset teist tuba oleva võtmega palli väikese augu kaudu meieni ja ipadi abil tuvastama laes rippuvaid planeete ja neis enim esinevaid elemente. Seal oli kokku 5 tuba ning aeg lendas täiel kiirusel, sest seal oli nii põnev! Meil jäi õige vähe puudu, et toast välja saada, ent see oli ikkagi super. Õhtul söögipoest läbi ning koju.

Täna oli reisupäev. Uluru lennujaam oli imepisike ning asus meie ööbimisest 5 minuti kaugusel. Öösel oli kõvasti sadanud. Uluru lennujaamas olime eelviimased, kes boardingul lennukile läksid ning jalutuskäigul lennuki poole meid peatati. Turvamehed tulid ja teatasid, et peame minema tagasi boardingu alale. Alguses arvasin, et lennuk on ülebroneeritud ning me lihtsalt ei mahu, ent siis selgus, et kogu lennuk deboarditakse. Nii juhtuski, et kõik pidid lennukist välja tulema, kuna piloot oli avastanud lennukil mingisuguse tehnilise rikke, mistõttu kutsuti kohale remondimees. Kõigepealt pidime ootama, siis selgus, et meie lend Alice Springsi tühistatakse ning asendatakse otselennuga Sydneysse. See oli väga hea, kuna see tähendas meie jaoks 1h vähem lennusõitu ning lisaks saime lennujaama kohvikust piletite eest kompensatsiooniks süüa, juua ja snäkke osta. Pidime küll kokku ligi kolm tundi lennujaamas ootama, ent see aeg läks ruttu ja Sydneysse jõudsime vaid 30 minutit hiljem kui muidu oleksime jõudnud algse plaani järgi. Sydneys oli meil probleeme autorendiga. Küll öeldi, et meie autorendifirma asub International lennujaama terminal, sõitsime siis kurja hiinlasest taksojuhiga sinna, siis selgus, et ka seal pole seda autorendifirmat. Hiljem selgus, et expedia on üks kohutav broneerimissait, kes annab valed kontaktid ja valetab. Pärast suurt segadust ja pikka ootamist saime ikkagi auto kätte ning suundusime ööbimiskohta. Sydneys ööbime suures majas, mis on kahe korruseline ning näeb väga uhke välja. See asub Bankstown metroopeatuse juures. Kokku on 4 magamistuba, igaühes oma vannituba, on ka väike iluaiake purskaevuga. Käisime õhtustamas lähedalasuvas tai söögikohas, kus minu supp ja riis olid ülimaitsvad ning arutasime üheskoos järgnevate Sydneys veedetavate päevade plaane.

Täna oli matkapäev. Ärkasime kell 7, et jõuda kella kaheksaks liivakivist Ayers Rocki ehk Uluru mäe alla tuurile. Suure kiirustamisega jõudsime täpselt õigeks ajaks. Meie tuurijuhiks oli aborigeeni juurtega tõmmu mees, kes rääkis meile peamiselt aborigeenide kultuurist ja keelest samal ajal kui jalutasime mäe kõrval. Juba hommikul vara oli õues palav - 32 kraadi. Päris paljudel turistidel olid pikad püksid, pikkade varukatega pluusid, kaabud ning mesilasvõrku meenutavad katted näo ees. Viimane selgus, et on siin kõrbes hädavajalik, kuna mustmiljon kärbest ronib muidu su näole. Seetõttu kasvatasin täna kõvasti on käelihaseid tehes terve tuuri aja, täpselt 2h, endale paberilehega tuult hoidmaks kärbseid endale suhu ja ninna ronimast nagu neil on kombeks. Tegu oli ühe kummalise giidiga. Ta rääkis aeglaselt ning ka oma mõtte põhiidee edasi andmine oleks võinud olla mitmeid kordi kiirem kui tema seda tegi. Ometi saime teada palju huvitavat. Näiteks, et see mägi on aborigeenidele sama püha nagu usklikutele kirik, mistõttu ei tohi sellel mäel turnida ning mõnes kohas oli ka pildistamise keeld. Selle keelu saavutamisel tekkis aborigeenide ja austraallaste vahel suur rassiline konflikt ning austraallased alavääristasid aborigeene, et nad seda mäge nii pühaks peavad. Selle mäe süvendites toimus aborigeenidel poisist meheks saamise rituaalid sh õpetati, kuidas kõrbes ellu jääda ning lisaks oli see mägi tähtis, kuna mäe jalamil leidus alati vett. Mäe süvendites oli ka koopajoonistusi, mis kirjeldasid kas mõnda rasket jahti või lõiku maailma loomisest. Aborigeenid uskusid, et mäe lõi merisiga meenutav elukas, kes ongi kaevanud mäe sisse augud. Kuna need "merisead" elavad väidetavalt 95% ajast maa all, siis nende nägemine on haruldus. Teadlased on neid näinud. Tegelikult on mäe sisse ringjad augud uuristanud tõenäoliselt tuul ja vihm, kuna selles augu kohas on kivim olnud kõige nõrgem või vihm kõige tugevam. Uluru mägi on seetõttu põnev, et päeva eri aegadel on mägi eri värvi - küll roosakas, küll hallikas, küll punakas ja küll lillakas.

Saime teada, et juba kesk-Austraalias on väga palju aborigeenide keele erinevaid dialekte, mida giid enam- vähem mõistaks, kuna tema oskab ühte neist, ent näiteks idakalda dialekte tema ei mõistaks, sest need on liiga erinevad. Kuna vahemaad Austraalias on pikad, siis toimus paari panek peamiseks oma kandi, ent erineva dialekti isikuga. Seetõttu mestisid kesk-Austraalia aborigeenid omavahel, idakalda omad omavahel. Mägi oli võimas. Ilus punane ning tundus kaugelt sile, ent lähedalt vaadates ringjaid mulle täis.

Edasi jalutasime Culture Centris, kus rääkis müütidest, mis aborigeenid on loonud küll maailma tekkest ja küll sellest, kuidas see mägi tekkis. Seal oli näha ka aborigeenide kunsti. Ostsime sealt endale kärbsevõrgud, jäätised ning vett juurde, et suunduda järgmise mäe Kata Tjuta juurde. Jalutasime seal Steniga 7km lõigu mägede vahel. Kui temperatuur oleks olnud 36 kraadi, siis poleks sinna Kata Tjuta juurde matkama saanud minna, sest see on siis suletud, ent kuna kraade oli 34, siis saime seal käija. Minu jaoks olid peamised häirijad ikkagi kärbsed, kes isegi kui nad ei saanud võrgu tõttu otseselt mu näo peale, siis oli ikkagi rõve, kui nad selle võrgu peal rõõmsalt ringi jalutasid. Panin endale täna väga palju päikesekreemi kombineerides 30 ja 50 faktorit ning nüüd õhtul on mul tugevad riiete randid peal. See päike siin on ikka väga võimas, UV indeks on ekstreemne (üle 10-ne, mis on UV skaala max). Kärbeste tõttu on Autraalia kindlasti üks kehvemaid kohti maailmas, kus õues midagi teha, kui just on okei, et suu ja nina on kärbseid täis. 

Austraalia põhiuudiseks on hetkel fakt, et Põhja-Austraalia jões söödi üks mees jõge ületades krokodilli poolt ära.

Puhkasime natuke kodus, pesud ja näksid, õhtustasime hotellidevahelises piirkonnas ühes aasia toidukohas ning edasi suundusime Fields of Lights`i vaatama. Meid viidi bussiga põldudele, mis oli täis päikesepatareidel töötavaid valguslampe, mida oli seal tohutult palju ning nad muutsid värvi. See oli ülivõimas ja-ilus paistes kaugelt nagu lõputu lillemeri. Lillemere vahel olid kõnniteed, kus sai jalutada. Ala oli tohutult suur. Põldudelt eemale läksid samuti valgustatud rajad, kust nägime samuti inimesi tulemas. Küsides neilt, kas sinna võib minna, ütlesid nad, et sealt avaneb ülevaade kogu näitusele kõrgelt vaateplatvormilt ja et see on väga ilus. Steni initsiatiivil hakkasimegi sinna suunas minema kuigi meile oli öeldud, et sinna minna ei tohi. Valgussähvatused tabasid meid ning meieni tormas suure prožektori valgusega turvatöötaja. Ta rääkis meile, et täna lõunal nägid nad siin rajal liikumas ühte harilikku pruunmadu, mis on oma mürgisuselt maailma mürgisematest madudest teisel kohal. Põldude vahel nägid nad liikumas kahte, ühe neist said maopüüdjad täna kätte, ent kaks on veel kuskil läheduses liikvel. Ta rääkis, et vaateplatvormile minnakse ainult koos turvatöötajaga lisa tasu eest, kellel on kaasas esmaabi vahendid, sest muidu hammustada saades on surm kiire. Seda kuuldes olin rõõmus, et olime juba kogu tuledega kaetud põllul olevad kehvalt valgustatud rajad läbi käinud ning polnud seda(neid) madu(sid) kohanud. Hops bussi ja koju pakkima. Homme tuleb üks pikk reisipäev, et jõuda Sydneysse. 

Ööbimiskohast hommikusöök söödud suundusime suveniiripoodi ning seejärel Alice Springsi Telegraph Stationisse. Tegu oli vabaõhu muuseumiga, kust sai alguse Alice Springsi linn. Nimelt oli Suurbritannial vaja hoida Austraalia kui koloniaalmaaga ühendust ning seetõttu otsustati luua telegraafi liin. See sai alguse Austraalia lõunarannikul asuvast Adelaine linnast, läbis keskmaal olevat Alice Springsi ala ning põhjas Darwini linna. Telegraafi jaama taga oleva jõe järgi tuli Springsi nimi, mida ekslikult peeti allikaks. Alice nimi tuli telegraafi pioneeri naise nime järgi. Seal oli mega kuumus. Õues näitas 32 kraadi, ent õhuniiskus oli väga kõrge ning seetõttu tundus nagu õues oleks üle 36 kraadi. Kohalik rääkis, et selline ilm pole Alice Springsis üldse tavaline, enamasti on seal pigem kuiv kuumus kui niiske, mistõttu on hetkel õues olemine üpris talumatu. Õhk ei liikunud ning keha muutus kiiresti niiskeks. Muidu polekski väga hull olnud, aga siin Austraalias on nii palju kärbseid, kes proovivad küll silma, küll ninna ning küll kõrva tungida ning kui on väga palav, siis nende kärbestega ei viitsi küll üldse tegeleda. Mina arvates on Austraalia üks suurte putukate riik. Jaama juures oli palju rohutirtsusid, kes olid umbes 7cm suurused ning lendasid lühikesi vahemaid meenutades hetkeks liblikaid. Aga kuna neid oli mustmiljon tükki, siis oli see üpris ebameeldiv. Lisaks on siin hästi suured mardikad ja hästi suured herilase moodi putukad. Et kui ringi liikuda, siis võiks ikka jälgida, kuhu jalg panna, kuna sellisele elukale peale astudes oleks kogu jalanõu tald limaga kaetud.

Edasi reisisime Austraalia keskpunktis asuvasse Ayers Rock Resorti (Uluru). Sõit kestis ligi 5h, ent hea oli see, et kogu tee jooksul oli max 5 käänakut ja pööramist. Terve tee kulges otse. Tegime ka vahepeatusi, et jäätist ja lõunat süüa. Selgus, et siin kõrbes on hetkel vihmaperiood ning praeguse kõrbekuumuse vältimiseks eelistavad turistid siia keskmaale tulla mai kuust alates. Austraalia kõrb polnud see, mida me ootasime. Kuigi maapind oli tume oranži-punaka kivikattega, siis leidus siin väga palju ootamatut rohelust. Ei mingit liiva nagu ühelt korralikult kõrbelt võiks oodata. Selgus, et Austraalia kõrbed ongi sellised "rohelised" ning liivaga kõrbed on Austraalias väga harvad. Austraalia ongi suures osas kõrb, õigemini kogu keskmaa. Teatud vahemaade tagant olid tee kõrval mõõtepostid, kus oli välja toodud kuni 2m-ni 10cm vahedega. See on vajalik seetõttu, et vihmaperioodil sajab siin korraga nii palju vett, et teed võivad olla läbimatud ja siis autojuht teab, kui sügava vee all antud teelõik on. Tänu toredatele reisikaaslastele läks sõit kiiresti.

Uluru asub Uluru-Kata Tutja National Parki kõrval, kuhu läheme homme matkama. Uluru ise on üliväike hotellidest koosnev linnake, kus on kõik turistile vajalik olemas. Ööbime hästi ilusas mitmekorruselises mitme toaga apartemendis. Õhtul mängisime Steniga tennist ning käisime üheskoos kohalikus toidupoes. Järsku astusid poe uksest sisse suur aborigeenide suguklann. Nad rääkisid oma keeles, enamikel polnud jalas jalanõusid ega suus hambaid. Ostsid nad endale kastiga õlut ja lastele coca-colat ja komme. Nende riided olid räpased ning nende möödudes oli tunda tugevat haisu. Nad olid inimesed, kellest sooviks eemale hoida. Kurb, et nendega on niimoodi läinud. Lugesin, et seal Alice Springsis on nende aborigeenidega ikka tõsiseid probleeme. Nad on seal vägagi kuritegelikule teele kalduvad - vargused poodidest, sissemurdmised kodudesse ning äridesse, vara hävitamine, samuti autovargused on seal tavapärased. Esineb ka üli palju rünnakuid ning seksuaalkuritegusid. Kohalikud väldivad kesklinnas käimist kuigi linna on palgatud korda hoidma korravalvurid.  Seal linnas on Austraalia kõige kõrgem kuritegevuse määr. Seetõttu olidki siis suurte kaubanduskeskuste tänavapoolsed poealad tühjad - sealt lihtsalt pidevalt varastatakse.

Fun fact: 25-st maailma kõige mürgisemast maost 21-te võib leida Austraaliast.

Täna hakkasime Melbournist kell 7 hommikul liikuma ning sõitsime lennukiga Austraalia keskosas asuvasse väikelinna nimega Alice Springsi. Lend kestis 2h ja 50minutit ning läks väga kiiresti, kuna olles väga unine magasin terve lennuaja. Me kõik arvasime, et lend kestab 1,5h, mistõttu olime väga üllatunud, kui kuskil une ja reaalsuse piiril hakkasid stjuardessid sööki pakkuma. Olin segaduses ning magasin edasi. Veider on veel see, et Alice Springsil ja Eestil on ajavahe 8,5h! Jah, tõesti! Pool tundi ka!

Kuna meil oli hotelli registreerimiseni aega, siis saanud kätte oma rendiauto suundusime linna. Alice Springs asus lennujaamast vaid 15 minuti kaugusel. Rendiauto oli meil valget värvi nagu 90% Austraalias olevatest autodest, ülejäänud 9% on halli värvi. See on ka väga mõistetav, kuna siinne kuumus on midagi mõistuse –ja kehavastast. Ma pole elu sees olnud nii kuuma ilmaga kohas, kui oli tänane päev siin Alice Springsis. Kraade olevat siin 36, auto kraadiklaas näitas 42. Kui auto oli 15 minutit parklas olnud oli juba musta värvi rool läinud nii kuumaks, et kui pidi auto rooli keerama, oli see kõrvetavalt kuum. Alice Springsis on punase teekattega asfalt teed. Üllatav on minu jaoks see, et ma arvasin, et siin on ainult liiv, ent tegelikult on siin päris palju rohelust. Alice Springsi kesklinn koosneb väikestest teedest ja on suurusega ca 2kmx 2km.

Meie esimene käik oli McDonaldsisse sööma. Sealne söök oli selline nagu ikka, aga mis oli teisiti, olid inimesed. Seal oli palju inimesi, kelle sarnaseid mina polnud elus veel näinud. Melbournis nägin ma hästi palju noori ja ilusaid inimesi. Tõesti ilusaid. Kuigi sinna sekka juhtus ka kriminaalse välimusega inimesi ning väga habetanud vanu räpase välimusega mehi, oli üldpilt ikkagi meeldiv (Austraaliasse viidi kunagi Inglismaa kriminaalid). Aga siin Alice Springsis elavad aborigeenirahvas on ikka täiesti omaette seltskond. Nad moodustavad siinsest üldpopulatsioonist 1/3, samas kui teistes Austraalia piirkondades on neid kuni 5%. Nad on kõik veidralt riides (nagu keegi oleks neile oma vanu suuri riideid laenanud), hästi laia ninaga, alalõug ulatub tugevalt ette, enamik hambaid puuduvad, hästi suurte punnis silmadega, tugevas ülekaalus, juuksed sassis, istuvad kuskil tee ääres või kaubanduskeskuses karjakesi koos. Kui sellised inimesed elaksid Eestis, siis ütleksime nende kohta mitte aborigeenid vaid kodutud. See on ühtaegu hirmutav ja kurb.

Aborigeene on Austraalias pikalt kiusatud. Küll ei aktsepteeritud nende kultuuri, keelt ega nende õigusi. Neilt võeti maa, kuna nad olid rändrahvas ning ei hoidnud kokku. 90% aborigeenidest suri tuulerõugetesse puutudes kokku valge nahavärvi esindajatega. Paljud neist tapeti ning sunniti põgenema Austraalia äärealadele nagu seda on Alice Springs ja Põhja-Austraalia, kus elutingimused pole nii sobilikud kui seda on lõunakaldal. 1910-1970 varastati neilt lapsed, kes olid vähegi valge rassiga segunenud ning anti kasvatada „valgete ühiskonda“, et tagada neile parem kasvatus ja sulandumine ühiskonda. Neid nimetatakse „varastatud põlvkonnaks“, kuna neil puudub side oma suguvõsaga. Austraalia vabandas aborigeenide ees mitte väga ammu ning siiani on siin konfliktid valgete ja aborigeenide vahel. Austraalia on püüdnud „heastada“ aborigeenidele tehtut püüdes luua programme, mis aitavad neid tööturule, võimaldavat tasuta meditsiinilist ja õiguslikku abi, pakub finantsabi koolidele, et parandada hariduslikke saavutusi. Lisaks ka finantsiline abi „maade äravõtmise eest“. Sellele vaatamata on aborigeenide seas töötuid 3x rohkem, 11x sagedamini satuvad nad vangi, elavad ca 15 a vähem kui valge nahaga austraallased, haridusteel katkestavad , esineb rohkelt verepilastust ning laste seksuaalset ärakasutamist, vägistamisi ning narkootikumide kasutamist. Näiteks pärast 3-,5- ja7-ndat aastat tehtaval lugemis, kirjutamis-ja numbrite tundmise testis saavad nad tunduvalt kehvemaid tulemusi kui valged austraallased. Ka nende IQ testid on ühed kõige kehvematest võrreldes teiste populatsioonidega.

Tänase päeva tipphetkeks oli kahtlemata Alice Springsi Reptile Centeri külastus. Seal oli väga palju igasugu sisalikke, iguaanasid, varaane, gekosid, konnasid ning muidugi madusid. Jõudsime täpselt loomade demonstratsiooniks. Hästi tore oli see, et olime keskuses üksinda, mistõttu kulges kogu esitlus meie tempos, saime küsimusi küsida ning kõik oli mõnusalt privaatne. Kõigepealt räägiti meile, kuidas mürgiste madudega kaetud Austraalias ennetada hammustada saamist ning seejärel räägiti esmaabist. Tegu on keskusega, kes saab päevas ca 30 kõnet ning 15-20 puhul läheb kohale, et ohtlikuna tundunud mürgine madu kellegi kodust või tagaaiast ära viia. Maod viiakse nende leiupaigast 50km kaugusele, kuna kui viia nad leiupaigast 20km lähedusele, siis leiavad nad selle koha uuesti üles. Näiteks sain teada, et Austraalia mürgimadude kihvad on õige tillukesed ning seetõttu kaitsevad hammustuse eest paksud pikad püksid. Madudel puuduvad kõrvad, mistõttu nad ei kuule. Ka nende nägemine on kehv. Sisalikel on kõrvad. Mürgised maod saavad välisinfot maapinna vibratsiooni järgi. Püütonid tajuvad soojust. Ühe Austraalias tavalise mürgimao hammustusel (nime ei mäleta) saad elada veel 15-30 minutit. Mürk levib lümfiringi teel, mistõttu on oluline mitte liigutada. Kui panna hammustada saanud jäseme ümber side, siis võib selle mao hammustusel elule lootus pikeneda ühe päevani. Austraalias lendab helikopteriga maohammustusel kohale „lendavad arstid“. Meile näidati beebipüütonit ning oli võimalus lasta sellel enda peal ringi roomata. Giidi küljes roomas see püüton mitu ringi ümber ta kaela, ent see ei häirinud giidi üldse. Tema seletas seda, kui mao püüdlusena otsida soojust. Giid paistis olevat 150% roomajate fänn ning see kandus edasi ka tema juttu, mida oli super huvitav kuulata. Veel saime kätte võtta sinise keelega sisalikku, kelle pea meenutas mao oma, aga keha oli nagu sisalikul. Samuti võtsin kätte sisalikku nimega Jack, kes minu käte vahel oli paras sipleja. Ta keha oli kaetud ogadega, mis olid päris teravad, ent muidu oli ta päris lahe sell. Sten saavutas sisalike hoidmisel meistriklassi olles nendega ümber käimisel väga osav. Mina natuke pelgasin neid.

Õues seisin silmitsi varaaniga, kelle aedik ei olnud just väga kõrge. Varaan on selline päris suur sisalik, kes sööb kõiksugu mürgimadusid, sisalikke, aga ka väikeseid imetajaid. Tema juures oli silt, et mitte kätt üle aediku serva panna, kuna tema hüppab ja võib kätt hammustada. Ta oli hästi ergas ning liikus oma aedikus meid nähes kohe meie poole. See oli kõhedust tekitav. Üldse olid sealsed loomad ülikuuma ilma tõttu väga aktiivsed ning tore oli neid näha oma looduslikus keskkonnas. Kõik loomad, kes seal olid, on toodud sinna vigastatuna või kui nad hirmutasid kedagi. Nende eesmärgiks on lõpuks ikkagi loomad tervena vabadusse toimetada.

Ujusime oma ööbimiskoha basseinis, mis oli väga mõnus ning seejärel käisime shoppamas kohalikes kaubanduskeskustes, mis olid poodidest üpris tühjad. Austraalias on see imelik komme, et kõik suured kaubanduskeskused ning tänavapoed suletakse kell 17.00. Arusaamatu. Ilusad riided on tunduvalt kallimad kui Eestis, toit ja jook ka kallimad. Jõime värskelt pressitud apelisini mahla ja võtsime smuutit, kuna nii palav oli!! Sõime kohalikus pubis õhtust ning nüüd ongi juba uneaeg.

Ärkasime täna väga vara, et jõuda Melbournist 1,5h autosõidu kaugusel asuvasse Sovereign Hilli teemaparki. Seal on taastatud Ballarati linn pärast 1851.aastal alguse saanud kullapalavikku, kui tuhanded seiklejad tulid Austraaliasse varandust otsima. Kõigepealt suundusime kulla muuseumisse ning seejärel parki. Olin eelnevalt uurinud, mis tegevused on pargis populaarsemad ja kus kipuvad järjekorrad tekkima. Seetõttu läksime alustuseks kaevandustuurile. Habemega mehe juhendamisel istusime vagunitesse, mis viis meid 20m sügavusel küla all asuvatesse kaevanduse käikudesse. Seal oli päris jahe ning ka natuke kõhe olla. Õnneks oli kõik väga ilusti laternatega valgustatud. Giid rääkis humoorikalt, milline nägi välja kaevurite igapäev, mis vahendeid kasutati ning kuidas kulda kivimikihtidest otsiti, seda kõike demonstreerides. Kuulates tema juttu tundus mulle uskumatuna, kuidas kõik need kuud, mis võisid kaevamisele kuluda, kogu see jube kitsas ja must töökeskkond ning vahendid ennast lõpuks ära tasusid. Võib olla mõni sai rikkaks, ent enamik tõenäoliselt mitte. Jalutasime seejärel mööda küla ringi, käisime nii elumajades, kirikus, koolis, mängisime vanaaegset bowlingut, 1850-aastate stiilis poodides uudistamas, proovisime jõest kulda välja sõeluda ning vaatasime nii sepatööd kui ka küünlameisterdajaid. Sattusime ka teatrietendusele, kus toimus näidendina arutelu teemal, kas minna sõdurile naiseks või mitte. See lahkas nii poolt kui ka vastuargumente, mis 1850-ndatel aastatel elaval naisel võisid olla. Eriti lahedalt serveeriti ka sealne toit, mis oli imemaitsev. Võtsin kakaod ning kana riisi ja salatiga. Magustoiduks võtsime vastlakukli moodi saiakesi. Oi, kui head need olid!

Edasi suundusime paari minuti kaugusel asuvasse Ballarat Wildlife Parki, kus lootsime, et ehk saab seal mõnda looma katsuda. Meie šokeeringuks ootas täpselt suveniiripoe ukse taga väike känguru, keda sai käest toita! Ta lubas isegi endale pai teha. Tema karv oli natuke kare, ent ta oli ülimalt sõbralik ning sõi meie pihust suure heameelega. See oli uskumatu! Järgmisena selgus, et seal on võimalik koaaladega pilti teha, mida ka tegime. Me saime koaalasid ka katsuda, mis jättis minu jaoks täiesti unustamatu mälestuse – nimelt oli koaala karv udu pehme ja nad ise väga sõbralikud. Olin nii rõõmus, et sain neile niivõrd lähedal olla. Loomade fotograaf oli loomadega nii hell ja sõbralik ja meelitas neid toiduga küll siia ja sinnapoole.  Wallabysid ja känguruid oli seal vabalt ringi liikumas kümneid, enamik vedeles päikese eest kuskil põõsa all varjus, kuna lõuna ajal läks ilm päris palavaks. Kängurud olid hiiglaslikud ning suurte isendite lähedale ei julgenud ma minna. Nad on erinevalt wallabytest palju pikemate ja kiitsakamate kõrvadega ning neil on suured rinnalihased. Nad näevad sportlikud ja tugevad välja. Wallaby nägu meenutab minu arvates natuke jänese oma. Veel nägime seal hiiglaslikku kilpkonna, kes ulatus mulle nabani, siis nägime ka tasmaania kuradit, kes meenutas välimuselt musta koera, ent jooksis nagu  siga. Veider loom. Kõige veidram oli aga emu, sest esiteks nägi ta välja sama suur kui jaanalind ning teiseks tegi ta väga veidrat häält – sellist trummi põrinat meenutavat dinosauruse häält, mis tuli kuskilt sügavalt kurgust. Mina pelgasin teda tema hääle tõttu, ent Sten läks ja andis talle süüa. Seda ilusate silmadega linnu nime ma ei tea. Ma ei olnud varem näinud ka wombatit, kes oli nagu hamstri ja kopra ristsugutis, kes on ennast väga väga paksuks ja suureks söönud. Nägime nende toitmist.

Park ja loomad nähtud ruttasime Great Ocean Roadile, mis kulgeb mööda Austraalia lõunarannikut ning mille teele jääb mitmeid uhkeid loodusvaateid nagu 12 apostlit ning Loch Ard Gorge. Viimase juures läks põhja üks suur Austraalia laev ning 12 apostlit on rannikust eemal merest välja ulatuvad 12 kaljumürakat. Kuigi vesi oli minu arvates jääkülm läksid minu reisikaaslased ka merre ujuma. Kuigi rahvast oli väga palju, siis teised turistid ujuma ei läinud.

Võitlus kärbestega jätkub. Siinsed kärbsed on väga vastikud ja pealetükkivad. Kõige hirmsam on see, et sageli pole neid tunda, kui nad su näo või kehaosa peal ringi liiguvad, mis on päris imelik.

Sõit tagasi Melbourni oli pikk ja käänuline. Austraalia loodus pole mulle veel muljet avaldanud. Kõikjal on kollased põllud ning väga vähe rohelust. Kõik paistab olevat kuivanud, taimed tunduvad tavalised ning lilli on väga vähe. Võib olla lihtsalt eelmise nädala mälestus Uus-Meremaa imeilusast loodusest on niivõrd raske üle trumbata. Austraalia juures on ka see jama, et siin on nii palju mürgiseid roomajaid erinevalt Uus-Meremaast ning seetõttu ei tõmba mind kohe üldse autoteest põldude suunas jalutama minek. Kõikjal parkides ning turismi teedel on sildid „ettevaatust mürgised maod“, mis ei tekita just väga turvalist tunnet. Homme sõidame lennukiga Austraalia põhjaosas asuvasse Alice Springsi, kus pidi olema 40 kraadi kuuma. Ootan seda juba põnevusega.

Täna oli üks väga kiire, pikk ning pehme päev. Haarasime hamba alla hotelli hommikusöögi ning ruttasime autoga Peninsula Hot Springi poole (kuumavee allikad ca 2h kaugusel Melbournist). Et seal poleks liigselt inimesi olime saanud täpse kellaaja, millal pidime kohale jõudma. Kuna olime autosõiduks rohkem aega varunud otsustasime läbi hüpata ka seal läheduses asuvast Sunny Ridge maasika farmist. Farmi poes ja kohvikus oli tohutult inimesi ja oi kui palju toite, mis teevad suu magusaks, alates marjadest ja moosidest kuni šokolaadi ning kookideni. Ostsime teele kaasa suure kastitäie punaseid ja suuri maasikaid ning kaks kaussi šokolaadi fondüüd. Oi, need maasikaid olid imelised ja tekitasid tõelise suve tunde, mis siin Austraalias hetkel ka ongi. Hot Springs oli samuti imeline. Seal oli üle 20 õues oleva basseini, kus vist vaid kahes oli külm vesi ning teistes 34-42 kraadi, enamikus üle 36 kraadi. Tänane ilm oli erinevalt eilsega väga jahe, õues oli 20 kraadi, ent samas oli päike ning tuult oli vähe. Seetõttu oli eriti mõnus mõnuleda soojades basseinides ja nautida ilusat ümbritsevat loodust. Seal oli refleksoloogia rada ehk siis basseinirada, kus olid eri suurusega kivid laotud, eri suunas vee survega massaaži tegevaid basseine, kosega bassein, koopas olev bassein, türgi ja soome saun, mäe otsas asuv bassein, pere-,jala-ja käte bassein. Päris palju basseini olid mõeldud vanusele 16+. Rahvast oli väga palju, ent alati õnnestus meil leida endale basseinis mõnus nurk, kus ennast välja sirutada. Lisaks olid basseini ümbrus tehtud lillede ja põõsastega väga ilusaks. Kõht šokolaadi ja maasikaid täis, õues päike ja ilus ilm, istuda ise kuumas allikas keset lilleaeda. Oi, see oli nii mõnus.

Kõigepealt suundusime Koala Conservation Centrisse, kus väikesel pargi alal elas 7 koaalat: üks isane ja 6 naist. Nägime päris mitut puu otsas istumas. Nad olid uskumatult armsad loomad, keda olekski võinud jääda vaatama. Mõni istus kõrgel puu otsas, ent mõni teine istud inimeste teeraja lähedal oleval puuoksal. Koaalad magavad 20h ööpäevas, et energiat säästa, söövad eukalüptilehti (oi, kui hästi need lõhnavad), on üksikemad, nende pojad elavad emade kõhukotis ca 1a (sünnivad karvutute „rottidena“ suurusega ca 1,5cm), lõhuvad ära ka puu tüveosa, mistõttu paljudel puude tüvedel olid plastikust läbipaistvad „kaaned“ ümber pandud, saavad lisatoitu talitlejatelt, kuna nendest pargis olevate puude lehtedest nendele seitsmele õgardile ei jätkuks. Sealsamas nägime ka wallabyd, kes on kängurust tunduvalt väiksem. Enim wallabysid nägime aga Philipp saarel ringi hüppamas. Nad on lahedad!

Edasi suundusime Philipp saarele seda ühendava silla kaudu, et näha pingviinide paraadi. Tegu on maailma kõige väiksemat kasvu olevate pingviinidega, kes on ca 33cm pikad ning kaaluvad 1kg. Austraalia lõunakaldal oleval Philipp saarel elab ligikaudu 32 000 pesitsevat täiskasvanud lindu. Minu arvates on põnevad just need linnud, kes ei suuda lennata. 80% oma pingviinielust veedavad nad meres ujudes ja kala püüdes ning pöörduvad on Philipp saare pesitsusalale, et muneda, kasvatada poegi, paarituda ning puhata pärast päevi või nädalaid merel. Päikesetõusuga lähevad nad merre kala püüdma ning päikese loojudes hiilivad nad vaikselt veest välja ning hakkavad oma pesade poole paterdama. Keskmiselt käivad pingviinid merel 25 päeva kuus. Kui neil on beebi pingviin, siis temaga on kodus ema ja isa kordamööda. Teine vanem toob siis beebile merest iga päev süüa toites teda oma kalaoksega. Kui beebit ei ole, siis võivad nad ka üle kuu aja kuskil kaugel meres ujudes ringi seilata. Nad elavad ca 7 aastaseks, vanim elas 27 aastaseks. Kuna saarel oli probleeme inimtegevuse tõttu pingviinide pesitsuskohtade hävinemisega, siis nüüd on peaaegu kogu saar kaitseala ning seal on lisaks looduslikele pesitsuskohtadele tehtud üle 4000 pesakasti. Käib ka pidev võitlus rebastega, kes suudab üksinda ühe ööga ära tappa 40 pingviini. Neid kiibistatakse ja jälgitakse. Vajadusel ravitakse haigeid ja hoolitsetakse nende eest, nt juba 10sendi suurune õlilaik võib põhjustada pingviini sulestiku hävinemise ja viia külmumisest tingitud surmani. Tavapäraselt sukelduvad nad kala järgi 5-20m sügavusele, ent sügavaim sukeldumine on olnud ka 72m sügavusele! Nad olid väga väga armsad. See, kuidas nad merest hakkasid väikeste gruppidena välja tulema, tatsasid esimeste kivideni, tegid puhkepause, ootasid grupi suurenemist kuni julguse kokkuvõttes jooksid läbi liiva järgmiste kivide ja rohuni. Gruppi hoidmine tekitab röövloomade/-lindude jaoks illusiooni nagu tegu oleks ühe suure loomaga kuigi tegelikult on tegu paarikümne imeväikese pingviiniga. Edasi juba tatsamine oma pesakastide poole küll ise hüüdes ja küll kuulates vastu hüüdvaid beebipingviine. Beebide hääli oli nagu piiksuvatel tibudel, emahääl üpris madal ning natuke kassi häält meenutav. See meeleheitlik lapsevanemate ja beebide poolne otsimine oli nii liigutav ja ilus. Veel oli võimalik vaadata pingviinide elu nende pesakastis, näha pesakastis elavaid beebipingviine ning muidugi lugeda ja saada rohkem teada nende imeliste lindude kohta. Õues oli kahjuks väga külm ja tuuline, mistõttu väga kauaks ei saanud me neid vaatama jääda, lisaks ka veel pikk kodusõit (2h).  Kuna pildistamine oli keelatud, siis lisan siia illustreerivaid pilte, mis meenutasid enim seda, mida täna nägin.

Sain täna teada, et Austraalias elab kokku 24 miljonit inimest, kellest enamik elab idakaldal. Ainult Melbournis elab juba 4,4 miljonit inimest! Austraaliast suure osa moodustavad kõrbed, kuhu üleülehomme ka läheme. Austraalias on kõrgeim nahavähi esinemise määr, ent eluiga on neil maailmas nii meestel kui ka naistel top 10 riigi seas.

Nüüd on siis käes see periood, kui vahetan täielikult välja oma naha, mis koorub maha uskumatult suurte tükkidena. Kreemitan küll, aga sellest ei paista kasu olevat. Kõva pruunikas nahk tuleb maha ja järgi jääb nagu ikka valge eurooplase nahk. Rääkides nahavahetusest on siin Austraalias tohutult palju madusid, eriti neid mürgiseid. Üldse loetakse Austraaliat ka „surmamaaks“, kuna siin on nii palju erinevaid liike, kes võivad inimese ära tappa: soolavee krokodill (kasvab Austraalias kuni 8m pikkuseks), suur valgehai, bullshark, nõelav kivikala, siniste ringidega kaheksajalg, maailma mürgiseim madu (sisemaa taipan), lihtne pruunmadu (üli tavaline, et väga mürgine), igasugu mürgimadusid (Austraalia on riik, kus on enim roomajaid – 755 liiki – jee!), maailma kõige mürgisem ämblik Sydney funnel-web, punaseljaga ämblik,  igasugu kaheksajalad nii sellised, mida näed, kui ka sellised mida nende väikese suuruse tõttu ei näe, mingisugused puugid ja mürgised sipelgad. Ilm on siin kuum. Kuigi taevas on pilvine, siis on õhk selline lämbe ning tuule puuduse tõttu seisab. Inimesed on tänavatel riides nagu nad oleksid rannas. Lõuna ajal oli siin 36 kraadi, kuigi nii kui päike tuli pilve tagant välja siis see reaalselt kõrvetas nagu oleks käe pannud pliidi vastu. Uskumatu päikese võimsus!

Täna magasime kaua ning suundusime hommikust sööma rannaäärsesse piirkonda. Melbourne rand meenutas mulle meie Pirita randa palmidega versioonis – meri oli sarnaselt külm, inimesed valge nahaga ning ka rannaliiv sarnane. Sõime ühes kreekapärase toiduga söögikohas. Söök oli okei, ei midagi liiga maitsvat, mida tahaks veel ja veel süüa. Omaette hirmsa kogemuse sain kärbestega. Nimelt on siin linnas väga agressiivsed kärbsed. Nad tulevad su külge ja sa võid ennast raputada, aga nad ei tule su küljest ära kui sa just ise neid ära ei löö. Ja nad on sellised suured kärbsed nagu meil. Kuna õues oli väga palav ja minu jook ei tulnud ega tulnud, kutsusin ühe teenindaja enda juurde, et kindlaks teha, kas mu jook ikka sai kirja. Sellel ajal kui teenindaja mind kuulas lendas kõigepeal kärbes ta huule peale, passis seal paar pikka sekundit ja seejärel lendas teenindaja hammaste peale püsides kas seal mitu sekundit. Ära lendas ta siis, kui naine hakkas rääkima. Teenindaja ei teinud sellest kärbsest üldse välja. Olgu öeldud, et teenindajaks oli ca 25a vanune noor naisterahvas. Ju see on nii tavaline, et kärbes sul kuskil peal ronib. Uhhh—kui jube! See nägi välja nagu mõni õudusfilm. Ja kärbestega veel ka selline hetk, et täna pargis rahulikus tempos jalutades lendas kärbes mulle otse ninna!! Esmalt ehmatasin, seejärel tatistasin ning siis kujutasin juba ette, kuidas õhtul hambaid pestes näen kellegi jalakesi oma silmanurgast välja turritamas, kui ma nüüd ikka teda välja ei tatista. Tatistasin veel tükk aega. Uskumatult jultunud on need kärbsed siin küll!

Pärast söömist käisid minu kaladest reisikaaslased meres ujumas ning seejärel suundusime linna avastama. Jalutasime nii Shrine of Rembrance`i vaatama (mälestussammas I maailmasõjas hukkunute jaoks) ning Australian Centre of the Moving Image-s. Liikuva pildi muuseumis oli välja toodud nii eri filmi ajalugu, Austraalia filmide tutvustus (nt Moulin Rouge, Mad Max), arvutimängude arengust ning põgusalt ka filminduse eriefektide kohta. See oli okei muuseum.

Melbournis elu kahtlemata käib – silma jäi mitmeid muusikuid pop lauljatest kui räppariteni, keskväljakul käis salsa baaskursus ning keegi mängis trumme. Rahvast oli keskväljaku ümbruses tänu Australian Openile tohutult palju, kõikjal linna platsidel olid suured teleekraanid, kus inimesed oma toolidega istusid ja tennist vaatasid. Käisime suveniiri poodides keskväljaku juures ning sõime KrispyKreami sõõrikuid, kus kõige tavalisemad sõõrikud on legendaarselt maitsvad.

Jalutasime ka Queen Victoria Gardensis ja Royal Botanic Gardensis, mis olid ilusad, ent vahemaad jalutamiseks päris korralikud (kõndisin IPhone sõnul täna 11,6km). Kõige kummalisem oli see, et paljudel puudel oli ca 1m maapinnast plastikust võru ümber. Selgus, et see on possumite eest kaitsmiseks, kes oma lemmik puudesse muidu augud sisse närivad. Nägime neid ühe puu all siblamas-  nad nägid välja nagu sabaga hamstrid. Pärast pikka jalutuskäiku ujusime hotelli basseinis, õigemini mina olin küll vaid kuumas mullivannis ning õhtust sõime toateenindust tellides. Homme pingviinide paraadi vaatama.

Täna oli üks seiklusrohke päev. Kõigepealt suundusime Aucklandi silla juurde, kus mehed soovisid benji hüpet teha. Selle firma omanikud olid maailmas esimesed, kes hakkasid benjit pakkuma rahvale ning populariseerisid seda hüpetes alla nii Eifelli tornist kui ka tehes maailma rekordi kõige kõrgemalt alla hüpatud meetrite osas. Meeste hüpe toimus silla keskosa alt, kuhu üheskoos jalutasime. Sinna oli ehitatud kinnine kamber, kus nagu lennukilt allahüppe puhul avanes sobival hetkel luuk ning sealt sai pea ees merre hüpata. Sten hüppaski selg ees otse peaga vette. Kõrvalt nägi see kõik väga hirmus välja.

Edasi suundusime Uus-Meremaa ainsasse lõbustusparki – Rainbow endi. Olin sinna mineku osas väga pessimistlik, kuna meil oli seal olemiseks aega vaid 2,5h (rendiautode äraandmiseks ja check-in tegemiseks arvestatud enne lendu 2h). Tegelikult jõudsime aga kiirelt tegutsedes kõik kõige võimsamad sõidud tehtud. Alustasime kaevandussõidust, edasi kolme surmasõlmega roller coaster, paadisõit (log flume), mitmesaja meetri kõrguselt alla kukkumine ning seejärel kardisõit. Mulle meeldisid kõige rohkem just viimased kaks. Kuigi kõrgelt alla kukkudes oled traksidega kinni, siis see kukkumine oli nii pikk, et ühel hetkel jõudsin juba mõelda, et kas tõesti see maapind ei jõuagi kohale. Kardisõit oli ka äge, kuna sain kolmanda koha vaatamata väga agressiivsetele konkurentidele. Lennujaama jõudsime väga mõnusalt ilma et peaks kuskil mööda koridore jooksma oma värava suunas. Juurde andis ka see, et meil oli äriklassi piletid ning seetõttu oli nii check-in väga kiire kui ka pagasi kontrolliks oli eraldi kiirrida. Turistiklassi järjekorrad olid meeletud. Jõudsime seetõttu uudistama minna nii suveniiri poode kui ka loungis süüa. Aucklandi lennujaama loungis oli parim toit, mida olen siiani loungides saanud. Mulle väga meeldisid nii värsked juurviljad (nt porganid ja kurgi viilud, mille juurde sai võtta nii kodujuustu kui ka pesto kastet) kui ka valge šokolaadi küpsise kook koos vahukommidega. Nad ikka oskavad süüa teha!

Lend Melbourne, Austraaliasse, kestis 4h. Kuna seal tool päris pikali ei käinud, siis magada korralikult ei saanud. Toit oli maitsev nagu ikka äriklassis. Mulle meeldis nii eelroana olnud hiidkrevetid, põhiroana võetud juustutaldrik ning magustoiduks olnud vanillijäätis mingisuguste magusate kollaste tükkidega. Ja apelsinimahl oli ka väga värske. Sain natuke magada ning vaatasin dokumentaalfilmi töörõõmust. Nimelt vaid 11% inimestest naudib oma tööd ja läheb tööle rõõmuga. Filmis toodi näiteid firmadest, kes ja kuidas on inimestes töörõõmu tekitanud. Võtmesõnadeks on ikka vabadus. Nii vabadus ise otsuseid vastu võtta, vastutada kui ka vabadus oma aega kontrollida.

Melbournes võttis meid vastu väga soe ilm. Selline hästi pehme ja soe on siin, kraadiklaas ütles kell 9.30, et õues on 26 kraadi. Hotell on üliuhke ja toad väga suured. Tegu on väga suure apartemendiga, suur rõdu ja elutuba, köök. Elutuba on nii suur, et ma saaksin seal hundiratast teha. Minu poolest võiks meie ööbimine olla mitmeid kordi väiksem, kuna sellise ruumiga ei oska kohe midagi pealegi hakata. Aga vannitoas oles vann on küll tore, sest kodus meil vanni ei ole. Elame väga kesklinnas, hiina linna serva peal.

Sõime ühes hiina söögikohas imemaitsvat sööki ning seejärel ruttasime tänasele tähtsündmusele: Australian Open tenniseturniirile, kus mängis minu reisikaaslaste lemmik tennisist Roger Federer Meltzeri vastu. Saime väga head istekohad. Oi, see oli lahe. See õhustik, see kuidas inimesed elasid niivõrd kaasa, kes kirus, kes tundis rõõmu, kes muretses. Samas tennises peab olema vaikselt, kui mängijad mängivad ja nii kui tuleb punkt, siis kõik elavad oma hoitud emotsioonid välja. Roger võitis, ent mäng oli väga pingeline.  

Täna oli päev, kui saime kaua magada, kuna ilm oli väga kehv ja see halvas meie plaanid. Tuul keerles, vihma sadas, ent sellele vaatamata püsis temperatuur 20 kraadi juures. Ma pole pannud viimasel ajal pilte ei toitudest ega ööbimistest. Toitudest seetõttu, et need on lihtsalt nii maitsvad ja ma olen nii näljane, et pole olnud aega pilti teha. Ja kui mul lõpuks meelde tuleb, et võiks ka pilti teha, siis on järgi vaid viimased toiduraasud. Uus-Meremaa toit on 95%-l juhtudest olnud imemaitsev! Tõeline kulinaaria tipptase! Isegi McDonaldsi burgerid on siin väga mahlased. Eesti McDonaldsi juustuburger on alati väga kuiv ja selline tõelise nälja toit, ent siin on see väga maitsev olnud. Kõigepealt sõime hommikust kohalikus söögikohas, kus eksperimenteerisin pannkookidega. See oli häving. Tegu oli või pannkookidega, millel pidi olema mustikamoos ja vahtrasiirup, ent tegelikult maitses see nagu täistera jahust osaliselt küpsetatud leib, mis on paksu või kihiga kaetud. Vähemalt kakao oli väga maitsev. Ööbimistest pole teinud ma pilte, kuna viimased päevad olen lihtsalt voodi kukkunud ning kiirelt hommikul asjad pakkinud, et juba uude sihtkohta suunduda. Ei mingit pildi hetke ei kaunitest järve-ega linnavaadetest, mis on meie ööbimiskohtadest avanenud aknast välja vaadates.

Vaatamata kõvast tuulest ja vihmasajust ei olnud mu reisikaaslased valmis reisiplaanidest loobuma. Seetõttu suundusime kõigepealt mööda metsarada jõe ääres mägedes asuvaid koopaid vaatama ning seejärel musta liivaga kuumavee randa.  Koobastes nägime neid „lihasööja“ ussikesi, kes oma lima rippu lasevad ja helendama hakates maiuspalu lähedale meelitavad. Rajalt autosse jõudes olin põlvedeni kaetud mudaga. Kuumavee rannas oli võimalik postiga märgistatud kohtadest kaevates jõuda kuuma veeni. Mina vette ei läinud, ent mu kaladest reisikaaslased küll. Nemad lähevad vette olgu tsunami tulemas, tornaado möödumas või vees jäätükid ulpimas. Vot nii vaprad kalad on nad! Need koopad ja rand asuvad põhjasaare lääneosas. Järgnes mitme tunnine autosõit Aucklandi, mis on maailmas kolmandal kohal linnana, kus inimesed sooviksid elada. Auckland on olnud kõige ilusam linn, mida Uus-Meremaal olen näinud, kuna siin on ka kõrghooneid. Autosõit on olnud väga tüütu, ent kindlasti oli see põhjasaare lõunaosas Wellingtonis ärakäimine igati seda sõitmist väärt. Kotid hotelli viidud, duši all käidud, suundusime Aucklandi mereäärsesse piirkonda meie reisikaaslase sünnipäeva tähistama. Sealne toit oli võrratu! Kui see pannkook välja arvata, siis üldiselt on Uus-Meremaa toidud olnud suurepärased! Toidud on nii maitsvad, kuna kõik on väga värske ning kõike nad kasvatavad siin ise.

Lõpuks ometi sattusime ööbimiskohta, kus meile anti palju interneti mahtu! Kohvikus antakse 10MB internetti!!! No mida! Sellega jõuab vaid paarile interneti leheküljele minna ja juba ongi nett otsas. Mõnes hotellis on antud 200MB, mõnes 500MB. On ikka kadedad! Me eestlased oleme ikka netisõltlased. Muidu inimesed tunduvad siin sõbralikud. Sellised rahulikud valged inimesed, kellel on natuke imelik inglise keel. Sageli küsin üle, et mis-asja-sa-nüüd-ütlesid ja tõenäoliselt vaatan otsa väga segaduses näoga.

Üldiselt on Uus-Meremaa avastamiseks vaja ikka tunduvalt rohkem aega, kui meie seda planeerisime. Siin on tõesti kõike kõigile. Atraktsioone on ka kõigile, kuna reisimine siit kuskile mujale võtab mitmeid lennutunde aega ning lihtsam on ise enda saarekesel põnevaid asju teha. Alates looma-ja linnuparkidest, geotermaalsetest basseinidest, mägedest, matkaradadest kuni kõiksugu võimalike ekstreemsusteni. Näiteks oleks võinud minna veel koobastes toimunud tuubisõidu-matkale ning spookersisse. Viimane on õudustemaja teemaline teemapark, kus 16+programm sisaldab igal reedel ja laupäeval nii päris mahajäetud hullumajas kui ka uduga metsas hilisöösel näitlejate poolset võimsat hirmutamist. No näiteks metsas ajab sind keegi mootorsaega taga, ent kui tõstad käe üles, siis jäetakse sind rahule. Omaette vaatamisväärsus on muidugi Uus-Meremaa lõunasaar, kus on tõelised seiklused ning kaunid rannad. Põnev tundub ka Antartika park, kus kõik on tehtud nagu oleksid päriselt Antarktikas, sh päris pingviinid, lumi jne. Uus-Meremaa on olnud tõeliselt kaunis ja pakkunud uskumatuid mälestusi. Homme suundume siin veel lõbustusparki ning mehed teevad benji ja siis lendame juba Austraaliasse.

Meie ööbimine asus Wellingtoni kesklinnas oleva põhilise shopping tänava ääres Cuba tänaval. Kuigi olime kõigele väga lähedal kaasnes sellega ka ööelu lärm, mistõttu polnud tänane uni kõige magusam. Hommikul sõime hotellis hommikusöögi, reisikaaslased käisid hotelli basseinis ujumas ning suundusime tripadvisori järgi Wellington nr 1 atraktsiooni vaatama, milleks on Wellingtoni rahvusmuuseum nimega Te Papa (Our Place). See ületas kõik mu ootused. Tegu on kõige lahedama muuseumiga, mida olen kunagi elus külastanud sarnanedes oma interaktiivsuselt Ameerika muuseumitega, ent ületades seda. Kõigepealt läksime vaatama Esimese maailmasõja ainetel tehtud näitust Gallipolist, kus Uus-Meremaa Saksamaa ja Türgi vastu sõdides osa võttis. Kõlab igavalt, ent see oli tehtud nii huvitavalt, et see on lihtsalt sõnulseletamatu. Seal olid tehtud hiiglaslikud ülidetailsed inimkujud 2,4 korda inimskaalast suuremalt, kogu näitus kulges sõja kronoloogilises järjekorras keskendudes eelkõige Türgis toimunud lahingule ning jutustades seda lugu läbi 8 lihtsa Uus-meremaalase, liikuvate valgusvihkudena oli kaardil näha, kuidas Briti väed üritasid türklasi tagasi sundida hoidmaks Suessi kanalit avatuna, väikeste kujukeste abil oli näidatud nii laevas olevat haiglat, sõjaareeni ülesehitust, kõigele sai käe külge panna ja fakte uudistada. Ei olnud lihtsalt pildid, vaid kõik oligi reaalselt järgi tehtud alates kajutites olevatest esemetest kuni võimaluseni proovida, kuidas oleks nähtavus snaiperina kaevikus olles. See näitus maksvat 8 miljonit dollarit, ent kogu muuseum v.a. putukate erinäitus oli tasuta. See näitus oli tehtud koostöös Wetaga nagu ka putukate näitus.

Seejärel suundusime vaatama loodusega seotud eksponaate. Seal olid välja toodud kõik Uus-Meremaal elavad linnud ja loomad. Elusuuruses oli ka eksponaat hiidkalmaarist, kes oli ca 4 meetrit pikk. See on ainuke maailmas nähtaval olev terviklik hiidkalmaar. Ta leiti Antartika lähedalt olles surnud kalavõrku kinnijäänuna ning toimetati siia. Enim huvi pakkus mulle maavärinate, tsunamide ja vulkaanide tuba, kus esmalt kirjeldati, miks need tekivad ning seejärel sai kõike ise proovida. Näiteks sai seal ise liigutada Uus-Meremaa Põhja-ja Lõunasaart nägemaks, kuidas need asetsesid varem, kuidas hetkel ning kuidas need lähiajal olema saavad. Ükski tekst ei olnud ilma võimaluseta vajutada nuppu või ise kuidagi seletatud järgi proovida. Näiteks oli seal maavärinatuba. Sain ka teada, et siin Wellingtonis on viimase 24h jooksul olnud rohkelt maavärinaid kestvusega 1-2 sekundit magnituudiga ca 4 ja selliseid väikeseid värinaid esineb siin väga palju. Suuremad maavärinad esinevad peamiselt lõunasaarel.

Lisaks oli ka eraldi ala, kus olid koopad ning väike park. Seal räägiti, et Uus-Meremaa koobastes elab ussikesi koopa laes, kes eritavad lima, mis tilgub alla ning seejuures nad väga helendavad. Mida rohkem nad helendavad, seda näljasemad nad on, olles lihasööjad ussikesed.

Seal oli suur ala Mauride kultuuri kohta ning samuti perioodist, kui inglased Uus-Meremaa leidsid ning siia elama asusid. Muueumis on kokku 2 miljonit rahvuslikku eset, sh ka replikatsioon täissuuruses mauride kogunemishoonest. Kui varem olid mõlemad saared kaetud paksu metsaga, siis 200 aasta jooksul suutsid inglased vähendada metsade arvu saartel vähem kui 20%-ni. Seetõttu ongi siin nii palju ilusaid põlde. See on ideaalne maa põllupidamiseks. See selgitab ka seda, miks oleme näinud päris palju põlde, kuhu on istutatud sümmeetrilise reana puid. Huvitav oli ka migratsioonist rääkiv näitus.

Eriti lahe oli hooajaline näitus putukatest. Suures saalis olid suured kuplid ning igas kuplis ülielusuurusena kujutatud mõnda putukat. Näiteks oli mesilaskupslis kujutatud mesilasi võitlemas nende tarru tunginud herilasega, keda nad üritasid tappa kuumusega. Nimelt ümbritsevad need Jaapani mesilased herilase oma kehadega ning tema vastu hõõrudes küpsetavad herilase ära. Seal oligi võimalik ise käed vastavate nuppude juurde pannes sellist kuumust üritada tekitada, mis herilase hävitaks. Kuplite vahel oli ka igasugu põnevaid fakte ja interaktiivseid laudu. Näiteks oli tehtud film orhideesid meenutavast palvetajaritsikast, kes näeb välja nagu imeilus lill, ent kui putukas tema juurde lendab, siis ta õgib selle välkkiireid reflekse kasutades elusalt ära. Seal juures oligi võimalik ise proovida, et kui kiired refleksid endal on püüdes aja peale seinal asetsevaid nuppe vajutada.

See muuseum oli tõeliselt põnev ning oleksin soovinud seal palju kauem ringi uudistada, ent kahjuks polnud meil nii palju aega. Soovisime minna ka Cuba tänavale poode vaatama ning Weta Cave nimelist atraktsiooni vaatama. Cuba tänav oli osaliselt jalakäijatele mõeldud tänav, kuhu olid kogunenud palju poode, söögikohti ning baare. Käisime ühes eriti maitsvas Mehhiko restoranis söömas ning tegin väikese shoppingu. Sain ka proovida vasakpoolses liikluses autojuht olemist. Kõige keerulisem oli minu jaoks arvestada auto vasakpoolse servaga, ent see oli põnev kogemus.

Ruttasime edasi Weta Cave`i. Weta on filmide eriefektidega tegelev firma, luues näiteks Lord of the Ringis alates päkapikkude ninadest, lõualottidest, orkide nägudest ning mõõkadest kuni arvutiga massistseenide tegemise ning näitleja emotsioonide ülekandmisest Gollumile. Weta Cave`s õnnestus meil vaadata ära dokumentaalfilm Weta kohta, mis oli ülihuvitav, ning külastada mini-muuseumi. Minu jaoks oli üllatav info, et Weta lõi Avataris kogu Pandora imelise maailma, samuti Mad Maxi tegelased, Ahvide planeedi ahvid, Prometheuses ebaloomulikud tegelased, kuna need on juhtumisi ühed mu lemmikfilmid. Seal räägiti, kuidas filme tehakse ning mis osa iga Weta osakond filmi loomisel teeb. Muuseumide päev sobis täna ideaalselt, kuna ilm oli üpris kehv olles külm, pilves ning tuuline. Edasi järgnes pikk 6h kestev autosõit Te Kuitasse, kus meil oli broneeritud ööbimine.

Täna ärkasime taas kord liiga vara, kuna soov maailma näha on niivõrd suur. Kõigepealt suundusime tagasi Rotoruasse, kuna reisikaaslased olid oma ujumisriided unustanud sinna, kus sai pallidega mäest alla sõita. Sinna oli ca 100 km sõitu. Läksime koos Steniga, kuna Sten soovis näha ikkagi ühte purskavat geisrit ning mina soovisin ikkagi proovida seda palliga mäest allasõitu. Hommikul oli ilm külm – ca 16 kraadi, teel sinna sadas ka rohkelt vihma. Olin juba päris pessimistlikult meelestatud, et tänane päev on küll ilma tõttu tuksis, ent nii kui jõudsime Steni keisri parki, siis vihmasadu lõppes. Läksime parki sisse ning kuigi lubati, et geiser purskab tunnis ca 1-2 korda, siis meie nägime geisri purskamist nii kui astusime sisse. Jooksime lähedale, kuna kartsime, et kohe geiser lõpetab purskamise ja me ei näegi seda lähedalt, ent tegelikult purskas kogu meie pargisoleku aja ning seda tänu kogunenud vihmaveele! Geiser tekib, kui magmakiht on pinnaveele liiga lähedal. Nagu olen juba maininud, siis Uus-Meremaa asub Vaikse ookeani laamal, mis nihkub Austraalia laama alla. Maa nihkumise ning õhukese maapinna tõttu ongi Uus-Meremaal nõnda palju maa seesmise aktiivsusega piirkondi, nagu geisrid, termaalbasseinid ning keevad muda allikad. Vesi koguneb ning muutub kuumaks, see põhjustab auramise, lõpuks selle kohal olev maapind kukub kokku ning tekibki geiser, mis purskab kogunenud vett sealt välja.

Nägime ka Uus-Meremaa rahvuskangelast ning seejuures lennuvõimetut imearmast lindu – kiivit. Tema majake oli täiesti pimeduses, vaid paar punast valguskiirt valgustamas tema tuba. Teda oli sealt päris raske leida, kuna esiteks oli pime ning teiseks meenutab ta kivi. Pime oli ruum seetõttu, et teda näha oleks, sest öösiti on ta aktiivne ja liigub ringi. Põhiline asi, mida ta tegi oli oma nokaga toksimine – nagu rähnid teevad, aga tema tegi seda vastu maada. Kuna ta ei suuda lennata ja on üpris paksuke, siis on ta saakloomadele kerge saak. Tema kasuks räägib asjaolu, et ta näeb välja tõesti nagu liikuv kivi ning et Uus-Meremaal pole palju liike, kes teda sööksid.

Rääkidest loomadest on teedel kohutavalt palju loomade laipu, eriti jäneste ning opossumite omi. Võib olla pole siin metsloomadest kedagi, kes jäneseid harvendaks. Neid on ikka lademetes. No mõnikord isegi väikesel lõigul on mitu jäneselaipa järjest. See on päris kole vaatepilt, kui tegu on värske laibaga – veri igal pool. Ka meil õnnestus täna ühest jänesest üle sõita ja me tõesti ei saanud mitte midagi selle vältimiseks teha. Ta hüppas vastassuunast teele, peatus, ja täpselt sellel hetkel kui hakkasime temast mööduma hüppas meie autoratta alla. Käis mütsatus ja oligi jänese eluga kõik. Jube.

Sain proovida ka kummipallis mäest alla sõita, mida nimetatakse Zorpinguks ning mis sündis siin Uus-Meremaal. Valisin siki-sakilisema tee, kuna see oli pikem ja tundus huvitavam teekond. Kõigepealt viidi pall järelkäruga ning mina autos mäe tippu. Seejärel lasti kummipalli põhja kuuma vett, aidati mind palli sisse, eemaldati kaitsevõre, mis hoiab palli kinni ning paluti mul pall veerema joosta. Seejärel hakkaski pall suure hooga veerema, vett lendas ning palli sees oli ülimõnus soe olla. Arvasin, et see on hirmsam, aga tegelikult ei olnudki. Olen rõõmus, et selle pallisõidu ära proovisin kuigi see pole päris mulle meeltmööda situatsioon just vee ning kinnise kambri tõttu.

Edasi suundusime tagasi Tauposse, kus käisime vaatamas Huka fallsi (koske), kus kitsal alal tekkis veel hästi suur kiirus ning möllas igas suunas. Seejärel jalutasime Moon aladel, kus sealsed geotermaalselt aktiivsed alad meenutasid kuumaastikku. Sten pidi loomulikult minema piiretest üle peaaegu peadpidi kraatri sisse, et ikka tunda, kui kuum see aur on. Out of topic: olen avastanud ülihead kohalikud kommid ning neid on palju eri sorte. Ma pole elu sees nii maitsvaid komme söönud. Olgu need siis lagritsa, vihmaussi või trühvli kommid. Kui ma neid juba enne ära ei söö, siis kavatsen need õvedele kingituseks tuua. Igastahes siis sõitsime mägede juurde, kus filmiti Lord of the Ringis Mordorit. See on selline vulkaani meenutav must mägi, mis purskas viimati ca 42a tagasi kattes ümbritseva oru suures osas tumedate laavakivimitega. Sõime kohalikus söögikohas Lord of the Ringist inspireeritud nimedega toitu, mis oli nii maitsev, et lihtsalt uskumatu. Sõin kanabrugerit brie juust ja mündi tzaitšikiga! Sten sõi jõhvikamoosiga juustupizzat ja ka see oli ülimaitsev. Uskumatu, et mingis täiesti suvalises väikeses külas ala bensujaama kohvikus tehakse nii uhkeid ja seejuures maitsvaid toite. Toit on siin kallis. Puuvilju müüakse tüki alusel, keskmiselt maksab 1 banaan või nektariin 1 euro. Väike kotike komme maksab siin 5-6 eurot.

Tänaseks kõige meeldejäävamaks seikluseks oli kahtlemata ronimine „Mordor“i ehk Lord of the Ringist tuntud Mount Doomi (või Tongariro Alpine Crossing) mäge pidi üles ja alla, kokku 16km. Seda peetakse Uus-Meremaa parimaks ühe päeva matkaks. Läbisime selle vahemaa 3,5h-ga, kuna ei soovinud jääda pimeda peale ning päikese kadudes läks ilm aina külmemaks ja külmemaks. Kuigi olime taskulambi, joogivee ja toiduga varustatud, ei olnud meil ei kindaid ega mütsi, mis oleks tipus kasuks tulnud. Mäe tipus oli nii külm ja tugev tuul, et suutsin vaevu oma päikeseprille ja peavõru kinni hoida, mistõttu ca 100m enne tippu otsustasin ümber pöörata ja hakata alla minema. Sten jooksis üksi tippu. Tipus oli isegi lund, vot nii külm oli seal. Tipp asus ca 2100m peal, mina jõudsin ca 1950m-le. Inimesi peale meie enam väga ei olnud, kui siis mõni üksik, kes tuli meile vastu, kui me alles üles läksime. Kõik matkad, mis seal mäel toimuvad alustavad juba hommikul ning enamasti koos giidiga. Vaated mäe peal ning ka alla olid fantastilised, ent matk ise väga väsitav. Auto juurde jõudes näitas kraadiklaas 9 kraadi ning seal oli tõesti väga soe võrreldes sellega, mis ilm oli mäeahelikus tagasi matkates tugeva tuulega. Seda enam, et sellele järgnes 5h-ne autosõit saare lõunatipus asuvasse Wellingtoni. Mina olin kaardilugeja. :D Hea oli see, et autosid oli olematult vähe ning seetõttu ei pidanud me jamama möödasõitudega, ent halb oli see, et see Wellington asub ikka täiesti maailma lõpus.

Täna ärkasime vara, kuna olime ostnud Sõrmuste isanda ja Kääbiku filmi võtteplatsi Kääbikuküla tuuri piletid. See asus ca 100 km eemal, Matamatas. Hommikul kell 8.45 algav tuur oli ainuke, mis oli eile õhtul pileteid ostma hakates veel vaba. Ülejäänud ajad jäid juba pärastlõunasse, ca kella 15 alates. Läksime sinna Steniga kahekesi. Kusjuures tuurid toimusid iga 5-15 minuti tagant. Hommikul oli õues päris külm, ent päeva peale läks päris soojaks – selline Eesti suvi. Kääbikukülla ise autoga sõita ei saa, sinna viivad spetsiaalsed tuurid. Filmiplatse on üle Uus-Meremaa ca 50 eri kohta, ent meie otsustasime minna just Kääbikukülas olevale tuurile. Filmi direktor ning Wellingtoni kohalik Peter Jackson leidis selle Kääbikukülaks tehtud ala helikopteriga õiget kombinatsiooni otsides: seal pidi olema järv, suur mägi, kus elaks Bilbo, ning suur puu. Selle õige koha leidis ta ühe tohutu suurt farmi omava mehe aladelt ning farmi omanik lubas seda ala võtteplatsina kasutada. Kõigepealt filmiti seal vist 2005 aastal Sõrmuste isanda filmi ning siis lammutati kõik see küla ära. Siis 2011 aastal hakati tegema Kääbiku filmi ning siis ehitati kogu küla uuesti, seekord püsivalt ning eesmärgiga jätta see küla püsima. Pärast seda filmi väidab 6% Uus-Meremaad külastavatest turistidest, ent nende reisi peamiseks eesmärgiks on näha Sõrmuste Isanda filmis esinenud kohti tuues iga aasta 150 000 turisti ning riigi majandusse lisarahale 30 miljoni.

Kõik oli seal väga detailselt tehtud. Kokku oli seal külas 54 kääbiku majakest meenutavat künkakest uste ja akende ja aedadega. Üheski neist pole aga päris sisustust, kogu sisestseenide filmimine tehti hoopis sisestuudios Wellingtonis (U-M pealinn). Tuuril oli suur bussitäis inimesi, saime pilti teha, ringi jalutada ning siis giid rääkis meile juurde põnevaid fakte filmimise ja ehituse kohta. Nägime küla, kääbikute veskit, aeda ning silda. Tuur kestis kokku 2h. Ainuke tubadega maja, kuhu saime sisse minna oli Green Dragon Inn, mis oli kääbikute pubi. Saime seal juua kääbikute alkoholivaba õlut nimega ginger ale (ingveri õlut), mis maitses nagu ingveri-sprite`i jook, ent oli maitsvam kui lihtsalt sprite. Sealsed pubis olevaid jooke kuskil mujal ei müüda. Sõime ka värsket juustukuklit. Imeline oli see, et kõik puud, põõsad ja lilled olid sinna mägede vahele istutatud, kuna väljaspool Hobbitoni olid vaid helerohelise muruga kaetud mäed. Tiigis konnad krooksusid, lambad olid põldudel, majakeste korstendest tuli suitsu, majakesed ise olid detailideni imearmsad ning kogu sealne loodus oli fantastiline. Tõesti imeilus koht.

Edasi sõitsime Rotoruasse, kus käisime Okera fallsi vaatamas ning seejärel suundusime kohta, kus sai kummist pallidega mäest alla sõita. Seda tegid mu reisikaaslased, ent mina mitte. Käisime ka Wai-O-Tapu thermal wonderlandis, kus oli ca 6km teekonna peal mitmesuguseid geotermilise aktiivsusega veekogusid, kus mõnes vesi kees, mõnes oli kohutavalt halb mädamuna lõhn tingituna vees olevast kõrgest väävli sisaldusest, mõni auras, mõni oli roheline, mõni oranž, kollane või/ja punane, mõni ka kutsuvalt helesinine. Tegu oli ikka korraliku keemialaboriga, aga väga lummavaga.

Vaatasime ka Muda basseine, kus muda mulksus ning iga natukese aja tagant purskus taeva poole päris tugeva mulksatusega. Samuti jõudsime Taupo DeBrettis olevatesse soojadesse termaalvetesse ujuma (pildilolevas rohelise veega basseinis oli vesi 43 kraadi ning seal oli keelatud pea vee alla panek) ning seal veetorudest alla lasta. Õhtu lõpetasime Tai restoranis imemaitsvat toitu süües ning ööbisime Taupo linnas, mis asub Uus-Meremaa suurima järve ääres. Järv on tekkinud suure vulkaani purskamise tagajärjel ning on sama suur kui Singapuri pindala. Siin filmit ka BBC Walking with the Dinosaurs. Ma ütlesin ju, et Uus-Meremaa meenutab dinosauruste kodu!

Lennuk jäi natukene hiljaks ning lisaks kaotasime ka ajas. Nüüd on meil ajavahe Eestiga 11h, see tähendab, et kui Eestis on alles kell 13.00, siis meil on juba sama päeva õhtul kell 23.00. Lennukis pidime täitma lehekese, kuhu märgime, mida soovime deklareerida. No näiteks kas meil on puuvilju kaasas, või ravimeid või relvi ja kuhu me suundume jne. Nimelt on Uus-Meremaalased väga kartlikud võõrliikide osas ning seetõttu võib võõra puuvilja sissetoomise eest saada trahvi ca 400 eurot. Lennujaamas kotte oodates peatus „narko“koer meie reisikaaslaste kottide juures ning hakkas kõvasti klähvima. Selgus, et üks reisikaaslane oli unustanud mitmed õunad, apelsinid lihaga võileivad jms kotist välja võtta ning nüüd saime oma deklaratsioonilehtdele kurjad märkmed peale. Seda hullem, et ka sellele deklaratsioonilehele ei olnud reisikaaslane märkinud, et neil sellised asjad kotis on. Saime pika loengu politseinikult. Lisaks otsiti meie kotid põhjalikult läbi, näiteks pidime ette näitama oma matkajalanõude tallad ega seal võõrliike sisaldavat muda ei ole. Saime oma rendiautod kätte ning seejärel suundusime Taurangasse. Uus-Meremaa liiklus on vasakpoolne. Kõikjal teedel on sildid, mis kas soovitab roolis olla kaine peaga, sõidu ajaks oma mobiil välja lülitada, mitte unustada kasutada turvavööd, mitte kiirustada, aeglustada, teavitavad kurvidest, möödasõidu võimalustest ning libedatest lõikudest, maksimaalseks lubatud kiiruseks on siin 100km/h. Uus-Meremaal on hetkel suvi. Õhutemperatuur on siin aasta ringselt 10-30 kraadi, hetkel siis pigem see ülemine pool. Uus-Meremaa on jagunenud kahele saarele: põhja-ja lõunasaar. Meie oleme vaid põhjasaarel ning seda kokku 5 päeva. Uus-Meremaal on imelikud stepslid, mistõttu pidime ostma uued adapterid. Jõudsime käija Karanghake pargis, kus oli pikk jõgi, mida ümbritsesid mägedes olevad vanad kullakaevandused. Kullakaevandustest olid järgi pimedad koopad, kus siis iphone valgusega liikusime. Nägime seal ka helesiniselthelendavaid ussikesi koopa laes, mis oli päris kift. Üldiselt meenutab Uus-Meremaa mulle Jurassic Parki filmi, kuna siin on hästi palju sõnajalgu, nii kõrgeid kui ka madalaid ning kõikjal on väga palju ja suuri mägesid. Pigem peaks Uus-Meremaa nimi olema muhumaa. Kui mäed välja arvata, siis on Uus-Meremaa väga Eesti loodusega sarnane. Küll ei ole Uus-Meremaal eriti loomi, kõigest jänesed, opossumid ja metssead. Mingisuguseid suuri kiskjaid neil ei ole, rääkimata krokodillidest. Uus-Meremaal on palju põlde, kus elab väga palju lambaid, nagu nad on siin üldse suured farmerid. Siin esineb ka maavärinaid, kuna Uus-Meremaa asub laamal, mis nihkub vaikselt Austraalia laama alla. Viimati esines maavärin 2010 aastal. Kahekorruselisi maju ei ole ma veel näinud, kuigi sõitsime läbi mitmete linnade. Siin on väga popid ühekorruselised väikesed majakesed, mis meenutavad Ameerika väikesi majakesi. Internetiga on siin väga kehvasti. Hotellides on interneti piirang 500 MB, mille eest jõuab paar korda tripadvisori saidil käija ja juba ongi nett läbi. Elu ilma Internetita on päris kohutav. Toiduhinnad on siin väga krõbedad. Seda saime tunda suvalises bensiinijaama kohvikus süües. Kõik praed maksavad ca 20 eurot, supid 10 eurot-15 eurot, isegi väike küpsis maksab ca 3-4 eurot. Kuigi toit oli väga maitsev, on see minu arvates ikka päris kallis. Muidu on tegu valgete inimeste maaga, ühtegi tumedanahalist pole ma veel siiani kohanud.

Päeva lõpetasime termaalbasseinis ujudes, kus kraade oli üle 40 kraadi. See oli tõeliselt mõnus pärast sellist pikka reisipäeva(i).

Täna ärkasime väga vara ning kiirustasime Kuala Lumpuri lennujaama. Kella seitsme ajal hommikul oli kiirteel linna minevas suunas juba kilomeetrite kaupa ummikuid. Meil vedas, et meie suunal ei olnud veel ummikuid tekkinud. Andsime auto ära, check-in`i jõudsime paar minutit enne selle sulgemist, võtsime hommikusöögi lennujaamast ning seejärel jooksime lennukile, kusjuures kui oma gate`ni jõudsime oli tablool juba märge, et gate closing ning kui üks reisikaaslane poleks jooksnud gate ja öelnud, et me ka tuleme, siis oleksime lennust maha jäänud. Lendasime ca 1h Kuala Lumpur-Singapur. Singapuris olime Cathaway lennufirma loungis, kuna järgnevad lennud olid meil äriklassis. Singapuri loungis oli väike toiduvalik, ent diivanid olid väga pehmed. Edasi lendasime ca 4h Hong Kongi. See oli ikka tippklass. Lennu alguses toodi tervitusjoogid, soojad käterätid käte puhastamiseks, meesteenindaja käis ja tutvus kõigi äriklassi olevate reisijatega, pakuti rohkelt süüa kattes eelnevalt valged linad lauale ning vaatasin mitut filmi. Cathaway valiti eelmisel aastal parimaks lennufirmaks. Hong Kongi äriklassi lounge oli hiiglaslik. Käisime duši all, mis oli väga mõnus pärast pikka reisi. Seal olid kõik rätikud, hambaharjad, -pastad olemas. Ootasime seal päris mitu tundi enne, kui saime lõpuks oma viimasele lennule – 10h kestvale Uus-Meremaa Aucklandi lennule. See läks ruttu, kuna enamiku ajast magasime. Tekk oli nii mõnus ja üldse tool läks nii alla asendisse, et oli mõnus voodi tunne. Ohh.. see lendamine on ikka päris tüütu, aga kui on ikka soov maailma näha, siis peab selleks valmis olema.

Pärast matka viis meid giid kohalikku malaisia söögikohta kohalikku hommikust sööma, kus ta tellis meile proovimiseks igasugu maitsvaid toite (see oli matka hinna sees). Kõik oli väga maitsev, sh värske kookosemahl. Saime proovida ka värsket suhkruroo mahla, mis maitses üllatus-üllatus nagu suhkruvesi. Kodus tegime lõunauinaku ning seejärel läksime Batu koobastesse. ​

Edasi sõitsime Sultani paleed ning Merdeka platsi vaatama. Paleesse me sisse minna ei saanud, saime vaid eemalt vaadata. Merdeks plats oli siis suur muruplats, mille ühes servas oli kõrge lipumast lipuga ning ümbritsevad majad olid vanad. Nende väärtust oskasid hinnata eelkõige mu reisikaaslased. Lõunastasime Subways, mis oli kindla peale minek. Kuala Lumpuris elab koos linnaäärsete elamurajoonidega kokku 7 miljonit inimest, kellest enamik on malaisialased ning islami usku. Täna saime siis tunda, et enamikul neist on autod ja siinsed ummikud on hullumeelsed. Rihtisime autoga üpris vaevaliselt Malaisia suurima siselõbustuspargi suunas, mis asus ühes suures kaubanduskeskuses keset linna. See on ikka tõeliselt hea, et Eestis ei ole selliseid ummikuid. Igal nurgal oli siin nii palju autosid, isegi kiirteed olid umbes. Lõbustuspargis sai nalja. Kõigepealt käisime õudustemajas, mis oli päris suur ning hirmsaks tegi asjaolu, et seal oli inimene, kes hirmsas keskkonnas siis salakäikude kaudu aina meid ehmatas kui trajektoori läbisime. See oli üllatavalt hirmus. Seejärel sõitsime rodeoga. Kuna ma polnud varem seda kunagi teinud, siis olin päris põnevil. Suutsin rodeol püsida 15 sekundit, Sten 41 sekundit. Naljakas oli teist kõrvalt vaadata, kuidas härg teda igas suunas viskab ning tema kramplikult üritab härjal seljas püsida. See oli väga lahe elamus! Lõpetuseks käisime võimsal roller coasteril, kus olid korduvalt pea alaspidi olemise hetked. See oli väga pikk ja hirmus põnev sõit.
​

Ostes Twin Towerisse piletid öeldi meile, et me peaksime olema kohal 10-15 minutit enne oma etteantud aega. Arvasime, et see on selline soovituslik aeg, ent tegelikult selgus, et sealne kord on väga karm. Nii kui kasvõi ühe minuti jääd hiljaks, siis on pilet kehtetu ja ettenähtud grupp sõidab lihvtiga üles ja ongi kogu lugu. Jõudsime taksoga kiirustades 3 minutit enne oma pileti lõppemisaega. Kuidagi oli söömise ja hotellis kohmitsemisega läinud meil liiga kaua aega. Puhkusel see aeg lihtsalt kaob kuskile ära. Twin Tower oli võimas. Kõigepealt viidi meid liftiga vist 42-le korrusele, kus asus kahte kõrget torni ühendav sild. See sild ei ole aga majade külge ehitatud, vaid on lisatud hiljem. Seetõttu suure tuulega, kui tornid kõiguvad, siis võib ka sild kergelt kõikuda. Silla ja torni ühenduskohal oli spetsiaalne osa ehitatud, mis annab kõikumiseks ruumi ca 30cm, mis pidavat liikuma maksimaalselt kui tuul on 160m/s, ent Kuala Lumpuris ei pidavat tuul olema kunagi üle 60m/s. Üles lubati korraga vaid 20 inimest, mis oli vähe arvestades kui suur oli see vaateala. Edasi viidi meid otse tippu – 86-ndale korrusele, kus olid interaktiivsed tablood ning imekaunis vaade. Lõpuks juhatati meid 83-ndale korrusele, kus olid toodud võrdlused teiste maailma kõrgemate tippudega. Enamik maailma tippe asub Aasias ning jääb sinna 450m kanti.
​

Seejärel läksime shoppama, kuna minul oli vaja osta endale Uus-Meremaa reisiks soojem ese (seal pidavat olema ca 15 kraadi). Shopping keskusi on siin tõesti hulgaliselt ning need kõik on tohutu suured: mitmed korrused ning palju poode. Oi, kui tüütu on sõita viiendale korrusele, hea kui kaubanduskeskus asub ikka max kahel korrusel. Hinnad on siin üpris sarnased Eesti hindadele. Kuna jopede valik on siin väga kehv, siis lõpuks leidsin endale sooja tsemperi. Sattusime ka kohalikku toidupoodi, mis sarnanes meie Stockmanniga. Selle vahega, et seal poes sees oli söökla ning mahlabaar. Smuutid on siin väga populaarsed, kusjuures igaühe juures on alati kirjas, et see parandab seedimist või aitab immuunsüsteemi tugevdada või aitab vähki ennetada jne. Maitsesime hapu ploomi, guaava, draakonivilja ning veel millegi värskelt pressitud smuutit, mis maitses pigem nagu soolane- kui magustoit. Aga maitsev. Ostsin lõunaks endale kaasa ka sushit, kuna siinne sushivalik on lihtsalt vastupandamatu. Valisin endale ühe sushi kaupa viis erinevat sorti lõhega. Kusjuures kõik need sushid olid lihtsalt riisi ja lõhega. Nämm..
​

Meie edasine plaan hõlmas endas tripadvisoris väga kiidetud lauamängukohviku Boarders üles otsimist ning seal mängude avastamist. Metrooga kohviku juurde jõudes nägime ära tõelise aguli piirkonna, kus tänavad olid paksult toitu, inimesi (peamiselt noori?), autosi ning ärisid täis. Igas majas oli allkorrusel äri ning tõenäoliselt ülemisel korrusel elas äri omanik. Lauamängukohvik oli hubane. Pidime jalanõud ära võtma ning seal oli suur riiul mänge täis, kus siis nagu lapsed kommipoes valisime põneva välja ning siis kohviku personal hakkas meile mängu selgitama. Seal oli väga palju uusi mänge, mis tulid välja alles Esseni lauamängumessil. Üldse oli mänguvalik super hea. Mängisime kuute uut lauamängu, mille kohta oli Stenil infot, et need on head mängud va üks reisimäng, mida ma soovisin mängida. Oi, seal olles aeg lendas võluväel. Nii põnev oli!
​

Õhtu lõpetasime uuesti seal, kus päeva alguseski – Twin Toweri kõrval olevas pargis, kus toimus imeilus purskkaevude show idamaise muusika saatel. See ei olnud küll nii võimas nagu Las Vegases Bellagio hotelli ees toimuv, ent siiski väga kaunis. Lihtsalt see idamaine muusika ei ole nii kulmineeruv kui läänelik muusika. Aga mis ma ütlen, ikka ilus oli. Hops, taksoga koju ning ruttu magama, et olla valmis homseks surmaretkeks.
​

Haarasime kiirelt hommikusöögi ja ruttasime lennule suunaga Kuala Lumpur. Õnneks oli meil lennujaam 3 minuti kaugusel hotellist seega ei pidanud me väga palju aega sõiduks arvestama. Lennujaam oli pisike. Meie lend hilines 30 minutit tõenäoliselt veel hommikul kestnud tormi tõttu. Lend kestis 1h 15 minutit. Väikse vahekokkuvõttena selgus, et meil on siiani reisil tehtud 6 lendu ning 11 lendu on veel kolme nädala jooksul ees!! Kuala Lumpuris rentisime auto ning sõitsime kiirteesid mööda oma kesklinnas asuvasse hotelli – Sheraton Imperialisse. Tegu on uhke 5 tärni hotelliga, mis meenutab mõnda bondi filmi. Meie toas on isegi sissekäidav garderoob! Üldse on tuba hiiglama suur ja kogu hotell väga luksuslik. Kõikjal on turvamehed ning ust avab korraga 2-3 inimest! Tänaseks tipphetkeks oli kahtlemata Upside Down maja, kus kõik oli peaalaspidi ehk siis põrand oli lae asemel ja vastupidi. See oli väga lõbus. Lennuki hilinemine, rendiauto saamise hilinemine, ummikud kiirteedel ja äraeksimine Upside Down maja poole minnes ning lisaks veel Twin Towerisse mitte saamine, kuna kõik piletid olid tänaseks väljamüüdud, muutis käigu pealt meie päevakava ja ambitsioonikaid plaane. Lõpuks jõudsime veel hotelli vastas asuvasse kaubanduskeskusesse shoppama ning hotelli loungis mokteile jooma. Esimest korda elus jõin õuna mojitot ja jäin väga rahule. Kuala Lumpur erinevalt minu eelarvamusest polegi nagu Bangkok, siin ikka tuk-tuke ei sõida ja ka elavat tänavakaubitsemist pole mulle silma hakanud. Tundub, et tegu on viisaka linnaga, kus on pilvelõhkujaid ja äri õitseb, ent samas on kõrghoonete vahel ka täielikke uberikke, mille elanikud ei oska hoida korda kuhjates oma maja ümber prügi. Jõevesi, mis läbib linna, on tumepruun ning igasugust solki täis. Liiklus on endiselt vasakpoolne. Juhid on üpris viisakad, signaale keegi ei lase ning kergelt lastakse reastuda ühest reast teise. Erinevalt Singaporest on siin Kuala Lumpuris kohutavalt palju autosid ja ummikud tunduvad olevat tavalised nagu ka väikesed automõlkimised. Homme alustame oma võimsa Kuala Lumpuri programmiga. Olen väga põnevil.

Täna oli puhkusepäev. Magasime kaua, päevitasime basseini ääres, ujusime basseinis, mängisime lauamänge, käisime ühes mereäärses hotelli rannas jalutamas (seal olid lahedad puud!) ning õhtul käisime oma lemmik massaažikohas. Õhtustasime ühes mereäärses mereanni restoranis, kus olid tohutult suured portsud. Ühest keskmisega suurusega supist oleks jätkunud kogu perele. Taas kord tegid mind kurvaks klientidele vaatamiseks pandud „elusad“ mereloomad. Kalad  olid surutud ühte väikesesse akvaariumisse, kus neil polnud ruumi ümbergi pöörata, krabidel olid sõrad kinni seotud ning nad olid „elusalt“ kuhjas üksteise peal oodates oma piinade lõppu. Kahjuks on tõelised piinad alles ees, kui neid hakatakse elusalt peast küpsetama või keetma. Mulle on alati mereannid väga maitsenud, ent nüüd kadus mul küll isu pikaks ajaks ära. Loomade surm olgu kiire ja valutu mitte selline piinarikas õudus. Õhtul tekkis tohutu torm, tuul vilises, ning vihma lendas täpselt nagu eile kogetud taifuuni toas. Ilm oli jube. See tuletas jälle meelde, kui väikesed me inimestena oleme ning kuidas ilm võib oma palet muutes meie elu hävitada. Õhtul pakkisime oma asjad kokku, kuna homme suundume Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse. 

Täna läks hommikul uni ära, kui kuulsin, et keegi trimmerdab. Jah, täpselt, trimmerdab!! Vaadates kella oli kell 7.30. Olin üpris pahane ning und mul enam ei tulnud. See oli esimene öö, kui ma polnud üles ärganud nina kinni ja tatti täis. Olin seetõttu vaatamata sellele trimmerdamise äratusele rõõmus. Hommikusöök oli seesama mis ikka. Pärast hommikusööki olime basseini ääres, läksin isegi ujuma, kuna täna oli tõeline kõrbekuumus. Selline kuumus, et tunned, kuidas nahk kõrbeb, kui päike sellele langeb. Olime ennast korralikult päikesekreemi sisse rullinud, ent õhtuks olin ikkagi üpris punane. Stenil tuleb turjalt nahka ära ning ka teised reisikaaslased kooruvad, kes seljalt, kes näost. Olin unustanud põlvi ja jalalabasid korralikult kreemitada ning nüüd need siis tulitavad. Selle abiks on meil aloe verat sisaldavad kreemid, mistõttu lõhnangi nüüd nagu üks aloe taim.

Õhtusöögi võtsime Pizza Hutist, mis oli täitsa ok. Edasi massaaži, ent seekord teise spa-sse. Selgus, et neil ei olnud võimekust kogu meie seltskonna teenendamiseks ühe korraga, mistõttu otsustasime, et me Steniga ootame. Siin Malaisias on väga populaarne enne massaaži teha mingisugust jala mullivanni või sauna. Nii pandigi meie jalad tünni, rätik peale ja pandi masin tööle. Tünnis hakkas auru tekkima ja jalad aina soojemaks muutuma. See oleks ideaalne, kui õues oleks -20 kraadi, ent kui õues on pluss 35, siis aurusaun ei ole tore. Lisaks olid mu põlved ja sääred päikesest nii hellad, et aurusaun ei olnud päris minu teema sellel hetkel. Massaaž ise oli kohutav. Kui eile sain oma elu parimat massaaži, siis täna elu kõige halvemat. See oli valus, ebameeldiv ning ebahügieeniline. Massöörid rääkisid omavahel massaaži ajal juttu, tegid omavahel nalja, masseerisid mööda luud ning kulutasid 90% ajast seljale ning peale. Sellest õpetus, et mitte igal pool ei saa head massaaži.

Täna oli meil mangroovi matkapäev. Ilm oli suurepärane. Ilm on siin iga päevaga paremaks läinud – aina vähem on pilvi ning aina rohkem on päikest. Tõeline kõrbekuumus. Oi, mulle nii nii päike ikka meeldib, aga päikesekreemi panen ikka ka. Viimased kaks päeva pole meie õuesoleku ajal vihma tibanud. See teeb mulle palju rõõmu. Sõitsime autoga teisele poole saart ning seal algas meil tuur nahkhiirekoobastesse, kalafarmi, kotkaid ning krokodillikoobast vaatama. Meil oli oma elektripaat, mida juhtis suure esihamba“auguga“ mees, kellel ei olnud ka alumist kahte hammast. Muidu oli ta väga sõbralik ja jutustas meile inglise keeles kuhu läheme ning mida me parasjagu vaatama peaksime. Esimene peatus oli nahkhiirekoobastes, kus taskulambiga saime vaikselt ringi kõndida ja koopa laes rippuvaid nahkhiiri uudistada. Nägime koopast välja astudes mangrooviala mülgastes elamas krabisid, kes olid küll üpris väikesed, ent kellel oli üks punane suur tähelepanu püüdev sõrg.

Järgmine peatus oli kalafarm. Mul puudusid igasugused ootused selle koha suhtes. Paadile tuli vastu noor vaevu inglise keelt oskav mees, kes kutsus meid endaga võrguga ümbritsetud tiigikeste juurde ning võttis kaasa ämbri kala tükkidega. Visates esimesse „veeaedikusse“ kala tüki hüiatasime kõik ehmatusest nähes kala tüki poole sööstvat elukat. See oli tõeline merekoletis. See oli hiiglane, kellega jões ujudes kohtuda ei tahaks. See kala oli hiiglaslik, no umbes 150 cm pikkune ja ülimalt suure suuga ja neid oli mitu tükki seal aedikus. Ohh.. kui jube. Järgmistes aedikutes olid samuti lihasööja kalad. Oli suuremaid ja väiksemaid, oli ilusamaid ja koledamaid, aga nad kõik olid väga põnevad. Jah, ma ütlen kalade kohta põnevad, kuna need olid kiskja kalad, kes sööstsid veeaediku sügavusest kalatüki poole nagu tegu oleks maailma parima maiuspalaga. See oli nagu kohtumine näljas olnud ning nüüd veremaiku haistvate haikaladega. Seal jõeäärses majakeses oli võimalik ka lõunat süüa, ent võtsime värsked mahlad. Mina proovisin draakonivilja mahla, kuna polnud varem seda joonud ning ma ei pidanud pettuma. See oli super maitsev. Nagu juba olen öelnud, siis siin Malaisias on kõik väga odav. Näiteks selline värskelt pressitud mahl maksis ca 1,5 eurot. Jätkasime oma reisi jõel. Sõitsime krokodillikoopasse. Seal krokodille ei ela, lihtsalt koopa suue oli sarnane krokodilli kujutisele.

Järgnevalt sõitsime paadiga kotkaid vaatama. Ka selle suhtes ei olnud mul mingeid ootusi. No vaatame paari kotkast ja ongi kõik. Tegelikult aga oli asi väga põnevaks tehtud. Kotkas on Langkawi sümbol. Kotkaid on siin saarel kaks erinevat liiki – merekotkas, mis on valge ja helepruuniga ning peamiselt maismaal olev kotkas, mis on tume pruunides toonides. Me nägime mõlemat. Meie paadimees asetas keset jõge roiskunud kana tükid, sõitis paadiga natuke eemale ning siin läks show lahti. Jõeservas olevatelt puudelt tõusid kotkad lendu ning hakkasid üks haaval jõepinnal olevate kanatükkide poole sööstma. Nägime neid väga lähedalt ning see oli väga elegantne ja oskuslik, kuidas nad kõrgustest täpse tüki välja valisid ja vee poole sööstes täpselt õigel hetkel pidama said. Muidugi lootsin, et varem nähtud merekoletis ühe linnu varbast kinni saab ja linnu ära sööb, ent seda ei juhtunud. Sõitsime veel paadiga natuke ringi ning tuur saigi läbi. 2h ja vot kui palju uut jälle elus ära nähtud.

Otsustasime käigu pealt, et kuna oleme juba lääne poolses saare osas, siis lähme vaatame täna selle saare pealinna Kuahi ka ära. Pealinn oli kohutav nagu ülejäänud saar – räpane, vana ning väga koledate ehitistega. Kõik ehitised olid eri värvi, eri suuruses, eri stiiliga, eri materjalidest ning nägid lagunenud välja. Käisime ka ühes suuremas kaubanduskeskuses söömas. Koha nimeks oli Pappa rich ning tegu oli Malaisia kiirtoidukohaga. Seal olid väga ilusad menüüd nagu fotoalbumid. Võtsin orgaanilist kuuma šokolaadi ehk siis kakaod ning riisi kanaga, millel oli juures mingisugused nuudli moodi aedviljad ning leem. Kõik olid toiduga rahul välja arvatud Sten. Ta on mul üldse väga pirtsakas mees toidu osas. Kõik toit peab olema täpselt õige. Nuudel ei tohi olla üle keedetud, kanaliha peab olema vaid väga kuiv kanaliha tükk ehk siis vaid rinnaliha ja värske, kanaliha on ainuke liha, mis ta sööb, krevett peab olema värske, sest muidu tekib kalalõhn, mida ta ei kannata. Mulle seal väga väga toit ja jook maitsesid. Kole pealinn vaadatud suundusime koju ja edasi massaaži. Massaaž oli üks suur üllataja. Kõigepealt anti teed juua ühes ülimalt ilusas siseõues. Siseõues viisid tubadesse teekesed, mida ümbritsesid purskkaevudest tehtud teed. Kõikjal oli romantiline valgus, head lõhnad ning stiilne sisekujundus. Massaaž ise oli mu elu parim. Oli natuke valus, aga seejärel kohe jälle mõnus. Lootsin, et see ei lõppeks kunagi.

Järgmine sihtmärk oli meil CableCar-ga sõita Langkawi kõrgeima mäe otsa ning jalutada Skybridge sillal. Langkawi CableCar olevat maailma kõige järsem köisgondel. Sõit mäkke oli kiire ja ilus, ent mäe otsas olev vaade oli tõesti hingematvalt ilus. Seal sillal olid klaasist kohad, kuhu sai peale astuda ning alla vaadata. Väga kõheda tunde tekitas. Ei kujuta küll ette selliselt kõrguselt alla hüppamist nagu meil Uus-Meremaal on plaanis. Pean seda benjit veel tõsiselt kaaluma. Hetkel on mu mõistus veel liiga selge, et seda teha. Kuigi piltidelt tundub ilm väga pilvine, siis tegelikult oli ilm ülikuum ning kui päike välja tuli oli tunda naha kõrbemist. Ilma päikeseprillideta hakkas mul silmadel üpris  ruttu valus, kuna seal on nii ere valgus, mistõttu olin enamiku päeva prillidega. Ilma päikesekreemita oleks siin ärapõlemine üpris kiire.

Seejärel suundusime 3D Kunsti muuseumisse. Bangkokis olles olime ühes sellises käinud ning teadsime juba mida oodata. Põhimõtteliselt on tegu pilte täis muuseumiga, mis on sedasi joonistatud, et kui pildi lähedale minna ja õige nurga alt pilti teha, siis jääb mulje nagu oleksid selle pildi sees. Osad pildid olid Bangkokiga samad, ent oli palju täiesti uusi pilte. See muuseum meeldis mulle väga.
Õhtul sõime oma kodu hotellis. Võtsin nagu ikka brokkoli supi ning kõrvale teed.