Täna oli päev, kui saime kaua magada, kuna ilm oli väga kehv ja see halvas meie plaanid. Tuul keerles, vihma sadas, ent sellele vaatamata püsis temperatuur 20 kraadi juures. Ma pole pannud viimasel ajal pilte ei toitudest ega ööbimistest. Toitudest seetõttu, et need on lihtsalt nii maitsvad ja ma olen nii näljane, et pole olnud aega pilti teha. Ja kui mul lõpuks meelde tuleb, et võiks ka pilti teha, siis on järgi vaid viimased toiduraasud. Uus-Meremaa toit on 95%-l juhtudest olnud imemaitsev! Tõeline kulinaaria tipptase! Isegi McDonaldsi burgerid on siin väga mahlased. Eesti McDonaldsi juustuburger on alati väga kuiv ja selline tõelise nälja toit, ent siin on see väga maitsev olnud. Kõigepealt sõime hommikust kohalikus söögikohas, kus eksperimenteerisin pannkookidega. See oli häving. Tegu oli või pannkookidega, millel pidi olema mustikamoos ja vahtrasiirup, ent tegelikult maitses see nagu täistera jahust osaliselt küpsetatud leib, mis on paksu või kihiga kaetud. Vähemalt kakao oli väga maitsev. Ööbimistest pole teinud ma pilte, kuna viimased päevad olen lihtsalt voodi kukkunud ning kiirelt hommikul asjad pakkinud, et juba uude sihtkohta suunduda. Ei mingit pildi hetke ei kaunitest järve-ega linnavaadetest, mis on meie ööbimiskohtadest avanenud aknast välja vaadates.

Vaatamata kõvast tuulest ja vihmasajust ei olnud mu reisikaaslased valmis reisiplaanidest loobuma. Seetõttu suundusime kõigepealt mööda metsarada jõe ääres mägedes asuvaid koopaid vaatama ning seejärel musta liivaga kuumavee randa.  Koobastes nägime neid „lihasööja“ ussikesi, kes oma lima rippu lasevad ja helendama hakates maiuspalu lähedale meelitavad. Rajalt autosse jõudes olin põlvedeni kaetud mudaga. Kuumavee rannas oli võimalik postiga märgistatud kohtadest kaevates jõuda kuuma veeni. Mina vette ei läinud, ent mu kaladest reisikaaslased küll. Nemad lähevad vette olgu tsunami tulemas, tornaado möödumas või vees jäätükid ulpimas. Vot nii vaprad kalad on nad! Need koopad ja rand asuvad põhjasaare lääneosas. Järgnes mitme tunnine autosõit Aucklandi, mis on maailmas kolmandal kohal linnana, kus inimesed sooviksid elada. Auckland on olnud kõige ilusam linn, mida Uus-Meremaal olen näinud, kuna siin on ka kõrghooneid. Autosõit on olnud väga tüütu, ent kindlasti oli see põhjasaare lõunaosas Wellingtonis ärakäimine igati seda sõitmist väärt. Kotid hotelli viidud, duši all käidud, suundusime Aucklandi mereäärsesse piirkonda meie reisikaaslase sünnipäeva tähistama. Sealne toit oli võrratu! Kui see pannkook välja arvata, siis üldiselt on Uus-Meremaa toidud olnud suurepärased! Toidud on nii maitsvad, kuna kõik on väga värske ning kõike nad kasvatavad siin ise.

Lõpuks ometi sattusime ööbimiskohta, kus meile anti palju interneti mahtu! Kohvikus antakse 10MB internetti!!! No mida! Sellega jõuab vaid paarile interneti leheküljele minna ja juba ongi nett otsas. Mõnes hotellis on antud 200MB, mõnes 500MB. On ikka kadedad! Me eestlased oleme ikka netisõltlased. Muidu inimesed tunduvad siin sõbralikud. Sellised rahulikud valged inimesed, kellel on natuke imelik inglise keel. Sageli küsin üle, et mis-asja-sa-nüüd-ütlesid ja tõenäoliselt vaatan otsa väga segaduses näoga.

Üldiselt on Uus-Meremaa avastamiseks vaja ikka tunduvalt rohkem aega, kui meie seda planeerisime. Siin on tõesti kõike kõigile. Atraktsioone on ka kõigile, kuna reisimine siit kuskile mujale võtab mitmeid lennutunde aega ning lihtsam on ise enda saarekesel põnevaid asju teha. Alates looma-ja linnuparkidest, geotermaalsetest basseinidest, mägedest, matkaradadest kuni kõiksugu võimalike ekstreemsusteni. Näiteks oleks võinud minna veel koobastes toimunud tuubisõidu-matkale ning spookersisse. Viimane on õudustemaja teemaline teemapark, kus 16+programm sisaldab igal reedel ja laupäeval nii päris mahajäetud hullumajas kui ka uduga metsas hilisöösel näitlejate poolset võimsat hirmutamist. No näiteks metsas ajab sind keegi mootorsaega taga, ent kui tõstad käe üles, siis jäetakse sind rahule. Omaette vaatamisväärsus on muidugi Uus-Meremaa lõunasaar, kus on tõelised seiklused ning kaunid rannad. Põnev tundub ka Antartika park, kus kõik on tehtud nagu oleksid päriselt Antarktikas, sh päris pingviinid, lumi jne. Uus-Meremaa on olnud tõeliselt kaunis ja pakkunud uskumatuid mälestusi. Homme suundume siin veel lõbustusparki ning mehed teevad benji ja siis lendame juba Austraaliasse.

Ostes Twin Towerisse piletid öeldi meile, et me peaksime olema kohal 10-15 minutit enne oma etteantud aega. Arvasime, et see on selline soovituslik aeg, ent tegelikult selgus, et sealne kord on väga karm. Nii kui kasvõi ühe minuti jääd hiljaks, siis on pilet kehtetu ja ettenähtud grupp sõidab lihvtiga üles ja ongi kogu lugu. Jõudsime taksoga kiirustades 3 minutit enne oma pileti lõppemisaega. Kuidagi oli söömise ja hotellis kohmitsemisega läinud meil liiga kaua aega. Puhkusel see aeg lihtsalt kaob kuskile ära. Twin Tower oli võimas. Kõigepealt viidi meid liftiga vist 42-le korrusele, kus asus kahte kõrget torni ühendav sild. See sild ei ole aga majade külge ehitatud, vaid on lisatud hiljem. Seetõttu suure tuulega, kui tornid kõiguvad, siis võib ka sild kergelt kõikuda. Silla ja torni ühenduskohal oli spetsiaalne osa ehitatud, mis annab kõikumiseks ruumi ca 30cm, mis pidavat liikuma maksimaalselt kui tuul on 160m/s, ent Kuala Lumpuris ei pidavat tuul olema kunagi üle 60m/s. Üles lubati korraga vaid 20 inimest, mis oli vähe arvestades kui suur oli see vaateala. Edasi viidi meid otse tippu – 86-ndale korrusele, kus olid interaktiivsed tablood ning imekaunis vaade. Lõpuks juhatati meid 83-ndale korrusele, kus olid toodud võrdlused teiste maailma kõrgemate tippudega. Enamik maailma tippe asub Aasias ning jääb sinna 450m kanti.
​

Seejärel läksime shoppama, kuna minul oli vaja osta endale Uus-Meremaa reisiks soojem ese (seal pidavat olema ca 15 kraadi). Shopping keskusi on siin tõesti hulgaliselt ning need kõik on tohutu suured: mitmed korrused ning palju poode. Oi, kui tüütu on sõita viiendale korrusele, hea kui kaubanduskeskus asub ikka max kahel korrusel. Hinnad on siin üpris sarnased Eesti hindadele. Kuna jopede valik on siin väga kehv, siis lõpuks leidsin endale sooja tsemperi. Sattusime ka kohalikku toidupoodi, mis sarnanes meie Stockmanniga. Selle vahega, et seal poes sees oli söökla ning mahlabaar. Smuutid on siin väga populaarsed, kusjuures igaühe juures on alati kirjas, et see parandab seedimist või aitab immuunsüsteemi tugevdada või aitab vähki ennetada jne. Maitsesime hapu ploomi, guaava, draakonivilja ning veel millegi värskelt pressitud smuutit, mis maitses pigem nagu soolane- kui magustoit. Aga maitsev. Ostsin lõunaks endale kaasa ka sushit, kuna siinne sushivalik on lihtsalt vastupandamatu. Valisin endale ühe sushi kaupa viis erinevat sorti lõhega. Kusjuures kõik need sushid olid lihtsalt riisi ja lõhega. Nämm..
​

Meie edasine plaan hõlmas endas tripadvisoris väga kiidetud lauamängukohviku Boarders üles otsimist ning seal mängude avastamist. Metrooga kohviku juurde jõudes nägime ära tõelise aguli piirkonna, kus tänavad olid paksult toitu, inimesi (peamiselt noori?), autosi ning ärisid täis. Igas majas oli allkorrusel äri ning tõenäoliselt ülemisel korrusel elas äri omanik. Lauamängukohvik oli hubane. Pidime jalanõud ära võtma ning seal oli suur riiul mänge täis, kus siis nagu lapsed kommipoes valisime põneva välja ning siis kohviku personal hakkas meile mängu selgitama. Seal oli väga palju uusi mänge, mis tulid välja alles Esseni lauamängumessil. Üldse oli mänguvalik super hea. Mängisime kuute uut lauamängu, mille kohta oli Stenil infot, et need on head mängud va üks reisimäng, mida ma soovisin mängida. Oi, seal olles aeg lendas võluväel. Nii põnev oli!
​

Õhtu lõpetasime uuesti seal, kus päeva alguseski – Twin Toweri kõrval olevas pargis, kus toimus imeilus purskkaevude show idamaise muusika saatel. See ei olnud küll nii võimas nagu Las Vegases Bellagio hotelli ees toimuv, ent siiski väga kaunis. Lihtsalt see idamaine muusika ei ole nii kulmineeruv kui läänelik muusika. Aga mis ma ütlen, ikka ilus oli. Hops, taksoga koju ning ruttu magama, et olla valmis homseks surmaretkeks.
​