Täna oli reisupäev. Uluru lennujaam oli imepisike ning asus meie ööbimisest 5 minuti kaugusel. Öösel oli kõvasti sadanud. Uluru lennujaamas olime eelviimased, kes boardingul lennukile läksid ning jalutuskäigul lennuki poole meid peatati. Turvamehed tulid ja teatasid, et peame minema tagasi boardingu alale. Alguses arvasin, et lennuk on ülebroneeritud ning me lihtsalt ei mahu, ent siis selgus, et kogu lennuk deboarditakse. Nii juhtuski, et kõik pidid lennukist välja tulema, kuna piloot oli avastanud lennukil mingisuguse tehnilise rikke, mistõttu kutsuti kohale remondimees. Kõigepealt pidime ootama, siis selgus, et meie lend Alice Springsi tühistatakse ning asendatakse otselennuga Sydneysse. See oli väga hea, kuna see tähendas meie jaoks 1h vähem lennusõitu ning lisaks saime lennujaama kohvikust piletite eest kompensatsiooniks süüa, juua ja snäkke osta. Pidime küll kokku ligi kolm tundi lennujaamas ootama, ent see aeg läks ruttu ja Sydneysse jõudsime vaid 30 minutit hiljem kui muidu oleksime jõudnud algse plaani järgi. Sydneys oli meil probleeme autorendiga. Küll öeldi, et meie autorendifirma asub International lennujaama terminal, sõitsime siis kurja hiinlasest taksojuhiga sinna, siis selgus, et ka seal pole seda autorendifirmat. Hiljem selgus, et expedia on üks kohutav broneerimissait, kes annab valed kontaktid ja valetab. Pärast suurt segadust ja pikka ootamist saime ikkagi auto kätte ning suundusime ööbimiskohta. Sydneys ööbime suures majas, mis on kahe korruseline ning näeb väga uhke välja. See asub Bankstown metroopeatuse juures. Kokku on 4 magamistuba, igaühes oma vannituba, on ka väike iluaiake purskaevuga. Käisime õhtustamas lähedalasuvas tai söögikohas, kus minu supp ja riis olid ülimaitsvad ning arutasime üheskoos järgnevate Sydneys veedetavate päevade plaane.

Täna oli matkapäev. Ärkasime kell 7, et jõuda kella kaheksaks liivakivist Ayers Rocki ehk Uluru mäe alla tuurile. Suure kiirustamisega jõudsime täpselt õigeks ajaks. Meie tuurijuhiks oli aborigeeni juurtega tõmmu mees, kes rääkis meile peamiselt aborigeenide kultuurist ja keelest samal ajal kui jalutasime mäe kõrval. Juba hommikul vara oli õues palav - 32 kraadi. Päris paljudel turistidel olid pikad püksid, pikkade varukatega pluusid, kaabud ning mesilasvõrku meenutavad katted näo ees. Viimane selgus, et on siin kõrbes hädavajalik, kuna mustmiljon kärbest ronib muidu su näole. Seetõttu kasvatasin täna kõvasti on käelihaseid tehes terve tuuri aja, täpselt 2h, endale paberilehega tuult hoidmaks kärbseid endale suhu ja ninna ronimast nagu neil on kombeks. Tegu oli ühe kummalise giidiga. Ta rääkis aeglaselt ning ka oma mõtte põhiidee edasi andmine oleks võinud olla mitmeid kordi kiirem kui tema seda tegi. Ometi saime teada palju huvitavat. Näiteks, et see mägi on aborigeenidele sama püha nagu usklikutele kirik, mistõttu ei tohi sellel mäel turnida ning mõnes kohas oli ka pildistamise keeld. Selle keelu saavutamisel tekkis aborigeenide ja austraallaste vahel suur rassiline konflikt ning austraallased alavääristasid aborigeene, et nad seda mäge nii pühaks peavad. Selle mäe süvendites toimus aborigeenidel poisist meheks saamise rituaalid sh õpetati, kuidas kõrbes ellu jääda ning lisaks oli see mägi tähtis, kuna mäe jalamil leidus alati vett. Mäe süvendites oli ka koopajoonistusi, mis kirjeldasid kas mõnda rasket jahti või lõiku maailma loomisest. Aborigeenid uskusid, et mäe lõi merisiga meenutav elukas, kes ongi kaevanud mäe sisse augud. Kuna need "merisead" elavad väidetavalt 95% ajast maa all, siis nende nägemine on haruldus. Teadlased on neid näinud. Tegelikult on mäe sisse ringjad augud uuristanud tõenäoliselt tuul ja vihm, kuna selles augu kohas on kivim olnud kõige nõrgem või vihm kõige tugevam. Uluru mägi on seetõttu põnev, et päeva eri aegadel on mägi eri värvi - küll roosakas, küll hallikas, küll punakas ja küll lillakas.

Saime teada, et juba kesk-Austraalias on väga palju aborigeenide keele erinevaid dialekte, mida giid enam- vähem mõistaks, kuna tema oskab ühte neist, ent näiteks idakalda dialekte tema ei mõistaks, sest need on liiga erinevad. Kuna vahemaad Austraalias on pikad, siis toimus paari panek peamiseks oma kandi, ent erineva dialekti isikuga. Seetõttu mestisid kesk-Austraalia aborigeenid omavahel, idakalda omad omavahel. Mägi oli võimas. Ilus punane ning tundus kaugelt sile, ent lähedalt vaadates ringjaid mulle täis.

Edasi jalutasime Culture Centris, kus rääkis müütidest, mis aborigeenid on loonud küll maailma tekkest ja küll sellest, kuidas see mägi tekkis. Seal oli näha ka aborigeenide kunsti. Ostsime sealt endale kärbsevõrgud, jäätised ning vett juurde, et suunduda järgmise mäe Kata Tjuta juurde. Jalutasime seal Steniga 7km lõigu mägede vahel. Kui temperatuur oleks olnud 36 kraadi, siis poleks sinna Kata Tjuta juurde matkama saanud minna, sest see on siis suletud, ent kuna kraade oli 34, siis saime seal käija. Minu jaoks olid peamised häirijad ikkagi kärbsed, kes isegi kui nad ei saanud võrgu tõttu otseselt mu näo peale, siis oli ikkagi rõve, kui nad selle võrgu peal rõõmsalt ringi jalutasid. Panin endale täna väga palju päikesekreemi kombineerides 30 ja 50 faktorit ning nüüd õhtul on mul tugevad riiete randid peal. See päike siin on ikka väga võimas, UV indeks on ekstreemne (üle 10-ne, mis on UV skaala max). Kärbeste tõttu on Autraalia kindlasti üks kehvemaid kohti maailmas, kus õues midagi teha, kui just on okei, et suu ja nina on kärbseid täis. 

Austraalia põhiuudiseks on hetkel fakt, et Põhja-Austraalia jões söödi üks mees jõge ületades krokodilli poolt ära.

Puhkasime natuke kodus, pesud ja näksid, õhtustasime hotellidevahelises piirkonnas ühes aasia toidukohas ning edasi suundusime Fields of Lights`i vaatama. Meid viidi bussiga põldudele, mis oli täis päikesepatareidel töötavaid valguslampe, mida oli seal tohutult palju ning nad muutsid värvi. See oli ülivõimas ja-ilus paistes kaugelt nagu lõputu lillemeri. Lillemere vahel olid kõnniteed, kus sai jalutada. Ala oli tohutult suur. Põldudelt eemale läksid samuti valgustatud rajad, kust nägime samuti inimesi tulemas. Küsides neilt, kas sinna võib minna, ütlesid nad, et sealt avaneb ülevaade kogu näitusele kõrgelt vaateplatvormilt ja et see on väga ilus. Steni initsiatiivil hakkasimegi sinna suunas minema kuigi meile oli öeldud, et sinna minna ei tohi. Valgussähvatused tabasid meid ning meieni tormas suure prožektori valgusega turvatöötaja. Ta rääkis meile, et täna lõunal nägid nad siin rajal liikumas ühte harilikku pruunmadu, mis on oma mürgisuselt maailma mürgisematest madudest teisel kohal. Põldude vahel nägid nad liikumas kahte, ühe neist said maopüüdjad täna kätte, ent kaks on veel kuskil läheduses liikvel. Ta rääkis, et vaateplatvormile minnakse ainult koos turvatöötajaga lisa tasu eest, kellel on kaasas esmaabi vahendid, sest muidu hammustada saades on surm kiire. Seda kuuldes olin rõõmus, et olime juba kogu tuledega kaetud põllul olevad kehvalt valgustatud rajad läbi käinud ning polnud seda(neid) madu(sid) kohanud. Hops bussi ja koju pakkima. Homme tuleb üks pikk reisipäev, et jõuda Sydneysse. 

Ööbimiskohast hommikusöök söödud suundusime suveniiripoodi ning seejärel Alice Springsi Telegraph Stationisse. Tegu oli vabaõhu muuseumiga, kust sai alguse Alice Springsi linn. Nimelt oli Suurbritannial vaja hoida Austraalia kui koloniaalmaaga ühendust ning seetõttu otsustati luua telegraafi liin. See sai alguse Austraalia lõunarannikul asuvast Adelaine linnast, läbis keskmaal olevat Alice Springsi ala ning põhjas Darwini linna. Telegraafi jaama taga oleva jõe järgi tuli Springsi nimi, mida ekslikult peeti allikaks. Alice nimi tuli telegraafi pioneeri naise nime järgi. Seal oli mega kuumus. Õues näitas 32 kraadi, ent õhuniiskus oli väga kõrge ning seetõttu tundus nagu õues oleks üle 36 kraadi. Kohalik rääkis, et selline ilm pole Alice Springsis üldse tavaline, enamasti on seal pigem kuiv kuumus kui niiske, mistõttu on hetkel õues olemine üpris talumatu. Õhk ei liikunud ning keha muutus kiiresti niiskeks. Muidu polekski väga hull olnud, aga siin Austraalias on nii palju kärbseid, kes proovivad küll silma, küll ninna ning küll kõrva tungida ning kui on väga palav, siis nende kärbestega ei viitsi küll üldse tegeleda. Mina arvates on Austraalia üks suurte putukate riik. Jaama juures oli palju rohutirtsusid, kes olid umbes 7cm suurused ning lendasid lühikesi vahemaid meenutades hetkeks liblikaid. Aga kuna neid oli mustmiljon tükki, siis oli see üpris ebameeldiv. Lisaks on siin hästi suured mardikad ja hästi suured herilase moodi putukad. Et kui ringi liikuda, siis võiks ikka jälgida, kuhu jalg panna, kuna sellisele elukale peale astudes oleks kogu jalanõu tald limaga kaetud.

Edasi reisisime Austraalia keskpunktis asuvasse Ayers Rock Resorti (Uluru). Sõit kestis ligi 5h, ent hea oli see, et kogu tee jooksul oli max 5 käänakut ja pööramist. Terve tee kulges otse. Tegime ka vahepeatusi, et jäätist ja lõunat süüa. Selgus, et siin kõrbes on hetkel vihmaperiood ning praeguse kõrbekuumuse vältimiseks eelistavad turistid siia keskmaale tulla mai kuust alates. Austraalia kõrb polnud see, mida me ootasime. Kuigi maapind oli tume oranži-punaka kivikattega, siis leidus siin väga palju ootamatut rohelust. Ei mingit liiva nagu ühelt korralikult kõrbelt võiks oodata. Selgus, et Austraalia kõrbed ongi sellised "rohelised" ning liivaga kõrbed on Austraalias väga harvad. Austraalia ongi suures osas kõrb, õigemini kogu keskmaa. Teatud vahemaade tagant olid tee kõrval mõõtepostid, kus oli välja toodud kuni 2m-ni 10cm vahedega. See on vajalik seetõttu, et vihmaperioodil sajab siin korraga nii palju vett, et teed võivad olla läbimatud ja siis autojuht teab, kui sügava vee all antud teelõik on. Tänu toredatele reisikaaslastele läks sõit kiiresti.

Uluru asub Uluru-Kata Tutja National Parki kõrval, kuhu läheme homme matkama. Uluru ise on üliväike hotellidest koosnev linnake, kus on kõik turistile vajalik olemas. Ööbime hästi ilusas mitmekorruselises mitme toaga apartemendis. Õhtul mängisime Steniga tennist ning käisime üheskoos kohalikus toidupoes. Järsku astusid poe uksest sisse suur aborigeenide suguklann. Nad rääkisid oma keeles, enamikel polnud jalas jalanõusid ega suus hambaid. Ostsid nad endale kastiga õlut ja lastele coca-colat ja komme. Nende riided olid räpased ning nende möödudes oli tunda tugevat haisu. Nad olid inimesed, kellest sooviks eemale hoida. Kurb, et nendega on niimoodi läinud. Lugesin, et seal Alice Springsis on nende aborigeenidega ikka tõsiseid probleeme. Nad on seal vägagi kuritegelikule teele kalduvad - vargused poodidest, sissemurdmised kodudesse ning äridesse, vara hävitamine, samuti autovargused on seal tavapärased. Esineb ka üli palju rünnakuid ning seksuaalkuritegusid. Kohalikud väldivad kesklinnas käimist kuigi linna on palgatud korda hoidma korravalvurid.  Seal linnas on Austraalia kõige kõrgem kuritegevuse määr. Seetõttu olidki siis suurte kaubanduskeskuste tänavapoolsed poealad tühjad - sealt lihtsalt pidevalt varastatakse.

Fun fact: 25-st maailma kõige mürgisemast maost 21-te võib leida Austraaliast.