Täna oli üks seiklusrohke päev. Kõigepealt suundusime Aucklandi silla juurde, kus mehed soovisid benji hüpet teha. Selle firma omanikud olid maailmas esimesed, kes hakkasid benjit pakkuma rahvale ning populariseerisid seda hüpetes alla nii Eifelli tornist kui ka tehes maailma rekordi kõige kõrgemalt alla hüpatud meetrite osas. Meeste hüpe toimus silla keskosa alt, kuhu üheskoos jalutasime. Sinna oli ehitatud kinnine kamber, kus nagu lennukilt allahüppe puhul avanes sobival hetkel luuk ning sealt sai pea ees merre hüpata. Sten hüppaski selg ees otse peaga vette. Kõrvalt nägi see kõik väga hirmus välja.

Edasi suundusime Uus-Meremaa ainsasse lõbustusparki – Rainbow endi. Olin sinna mineku osas väga pessimistlik, kuna meil oli seal olemiseks aega vaid 2,5h (rendiautode äraandmiseks ja check-in tegemiseks arvestatud enne lendu 2h). Tegelikult jõudsime aga kiirelt tegutsedes kõik kõige võimsamad sõidud tehtud. Alustasime kaevandussõidust, edasi kolme surmasõlmega roller coaster, paadisõit (log flume), mitmesaja meetri kõrguselt alla kukkumine ning seejärel kardisõit. Mulle meeldisid kõige rohkem just viimased kaks. Kuigi kõrgelt alla kukkudes oled traksidega kinni, siis see kukkumine oli nii pikk, et ühel hetkel jõudsin juba mõelda, et kas tõesti see maapind ei jõuagi kohale. Kardisõit oli ka äge, kuna sain kolmanda koha vaatamata väga agressiivsetele konkurentidele. Lennujaama jõudsime väga mõnusalt ilma et peaks kuskil mööda koridore jooksma oma värava suunas. Juurde andis ka see, et meil oli äriklassi piletid ning seetõttu oli nii check-in väga kiire kui ka pagasi kontrolliks oli eraldi kiirrida. Turistiklassi järjekorrad olid meeletud. Jõudsime seetõttu uudistama minna nii suveniiri poode kui ka loungis süüa. Aucklandi lennujaama loungis oli parim toit, mida olen siiani loungides saanud. Mulle väga meeldisid nii värsked juurviljad (nt porganid ja kurgi viilud, mille juurde sai võtta nii kodujuustu kui ka pesto kastet) kui ka valge šokolaadi küpsise kook koos vahukommidega. Nad ikka oskavad süüa teha!

Lend Melbourne, Austraaliasse, kestis 4h. Kuna seal tool päris pikali ei käinud, siis magada korralikult ei saanud. Toit oli maitsev nagu ikka äriklassis. Mulle meeldis nii eelroana olnud hiidkrevetid, põhiroana võetud juustutaldrik ning magustoiduks olnud vanillijäätis mingisuguste magusate kollaste tükkidega. Ja apelsinimahl oli ka väga värske. Sain natuke magada ning vaatasin dokumentaalfilmi töörõõmust. Nimelt vaid 11% inimestest naudib oma tööd ja läheb tööle rõõmuga. Filmis toodi näiteid firmadest, kes ja kuidas on inimestes töörõõmu tekitanud. Võtmesõnadeks on ikka vabadus. Nii vabadus ise otsuseid vastu võtta, vastutada kui ka vabadus oma aega kontrollida.

Melbournes võttis meid vastu väga soe ilm. Selline hästi pehme ja soe on siin, kraadiklaas ütles kell 9.30, et õues on 26 kraadi. Hotell on üliuhke ja toad väga suured. Tegu on väga suure apartemendiga, suur rõdu ja elutuba, köök. Elutuba on nii suur, et ma saaksin seal hundiratast teha. Minu poolest võiks meie ööbimine olla mitmeid kordi väiksem, kuna sellise ruumiga ei oska kohe midagi pealegi hakata. Aga vannitoas oles vann on küll tore, sest kodus meil vanni ei ole. Elame väga kesklinnas, hiina linna serva peal.

Sõime ühes hiina söögikohas imemaitsvat sööki ning seejärel ruttasime tänasele tähtsündmusele: Australian Open tenniseturniirile, kus mängis minu reisikaaslaste lemmik tennisist Roger Federer Meltzeri vastu. Saime väga head istekohad. Oi, see oli lahe. See õhustik, see kuidas inimesed elasid niivõrd kaasa, kes kirus, kes tundis rõõmu, kes muretses. Samas tennises peab olema vaikselt, kui mängijad mängivad ja nii kui tuleb punkt, siis kõik elavad oma hoitud emotsioonid välja. Roger võitis, ent mäng oli väga pingeline.  

Täna oli päev, kui saime kaua magada, kuna ilm oli väga kehv ja see halvas meie plaanid. Tuul keerles, vihma sadas, ent sellele vaatamata püsis temperatuur 20 kraadi juures. Ma pole pannud viimasel ajal pilte ei toitudest ega ööbimistest. Toitudest seetõttu, et need on lihtsalt nii maitsvad ja ma olen nii näljane, et pole olnud aega pilti teha. Ja kui mul lõpuks meelde tuleb, et võiks ka pilti teha, siis on järgi vaid viimased toiduraasud. Uus-Meremaa toit on 95%-l juhtudest olnud imemaitsev! Tõeline kulinaaria tipptase! Isegi McDonaldsi burgerid on siin väga mahlased. Eesti McDonaldsi juustuburger on alati väga kuiv ja selline tõelise nälja toit, ent siin on see väga maitsev olnud. Kõigepealt sõime hommikust kohalikus söögikohas, kus eksperimenteerisin pannkookidega. See oli häving. Tegu oli või pannkookidega, millel pidi olema mustikamoos ja vahtrasiirup, ent tegelikult maitses see nagu täistera jahust osaliselt küpsetatud leib, mis on paksu või kihiga kaetud. Vähemalt kakao oli väga maitsev. Ööbimistest pole teinud ma pilte, kuna viimased päevad olen lihtsalt voodi kukkunud ning kiirelt hommikul asjad pakkinud, et juba uude sihtkohta suunduda. Ei mingit pildi hetke ei kaunitest järve-ega linnavaadetest, mis on meie ööbimiskohtadest avanenud aknast välja vaadates.

Vaatamata kõvast tuulest ja vihmasajust ei olnud mu reisikaaslased valmis reisiplaanidest loobuma. Seetõttu suundusime kõigepealt mööda metsarada jõe ääres mägedes asuvaid koopaid vaatama ning seejärel musta liivaga kuumavee randa.  Koobastes nägime neid „lihasööja“ ussikesi, kes oma lima rippu lasevad ja helendama hakates maiuspalu lähedale meelitavad. Rajalt autosse jõudes olin põlvedeni kaetud mudaga. Kuumavee rannas oli võimalik postiga märgistatud kohtadest kaevates jõuda kuuma veeni. Mina vette ei läinud, ent mu kaladest reisikaaslased küll. Nemad lähevad vette olgu tsunami tulemas, tornaado möödumas või vees jäätükid ulpimas. Vot nii vaprad kalad on nad! Need koopad ja rand asuvad põhjasaare lääneosas. Järgnes mitme tunnine autosõit Aucklandi, mis on maailmas kolmandal kohal linnana, kus inimesed sooviksid elada. Auckland on olnud kõige ilusam linn, mida Uus-Meremaal olen näinud, kuna siin on ka kõrghooneid. Autosõit on olnud väga tüütu, ent kindlasti oli see põhjasaare lõunaosas Wellingtonis ärakäimine igati seda sõitmist väärt. Kotid hotelli viidud, duši all käidud, suundusime Aucklandi mereäärsesse piirkonda meie reisikaaslase sünnipäeva tähistama. Sealne toit oli võrratu! Kui see pannkook välja arvata, siis üldiselt on Uus-Meremaa toidud olnud suurepärased! Toidud on nii maitsvad, kuna kõik on väga värske ning kõike nad kasvatavad siin ise.

Lõpuks ometi sattusime ööbimiskohta, kus meile anti palju interneti mahtu! Kohvikus antakse 10MB internetti!!! No mida! Sellega jõuab vaid paarile interneti leheküljele minna ja juba ongi nett otsas. Mõnes hotellis on antud 200MB, mõnes 500MB. On ikka kadedad! Me eestlased oleme ikka netisõltlased. Muidu inimesed tunduvad siin sõbralikud. Sellised rahulikud valged inimesed, kellel on natuke imelik inglise keel. Sageli küsin üle, et mis-asja-sa-nüüd-ütlesid ja tõenäoliselt vaatan otsa väga segaduses näoga.

Üldiselt on Uus-Meremaa avastamiseks vaja ikka tunduvalt rohkem aega, kui meie seda planeerisime. Siin on tõesti kõike kõigile. Atraktsioone on ka kõigile, kuna reisimine siit kuskile mujale võtab mitmeid lennutunde aega ning lihtsam on ise enda saarekesel põnevaid asju teha. Alates looma-ja linnuparkidest, geotermaalsetest basseinidest, mägedest, matkaradadest kuni kõiksugu võimalike ekstreemsusteni. Näiteks oleks võinud minna veel koobastes toimunud tuubisõidu-matkale ning spookersisse. Viimane on õudustemaja teemaline teemapark, kus 16+programm sisaldab igal reedel ja laupäeval nii päris mahajäetud hullumajas kui ka uduga metsas hilisöösel näitlejate poolset võimsat hirmutamist. No näiteks metsas ajab sind keegi mootorsaega taga, ent kui tõstad käe üles, siis jäetakse sind rahule. Omaette vaatamisväärsus on muidugi Uus-Meremaa lõunasaar, kus on tõelised seiklused ning kaunid rannad. Põnev tundub ka Antartika park, kus kõik on tehtud nagu oleksid päriselt Antarktikas, sh päris pingviinid, lumi jne. Uus-Meremaa on olnud tõeliselt kaunis ja pakkunud uskumatuid mälestusi. Homme suundume siin veel lõbustusparki ning mehed teevad benji ja siis lendame juba Austraaliasse.

Meie ööbimine asus Wellingtoni kesklinnas oleva põhilise shopping tänava ääres Cuba tänaval. Kuigi olime kõigele väga lähedal kaasnes sellega ka ööelu lärm, mistõttu polnud tänane uni kõige magusam. Hommikul sõime hotellis hommikusöögi, reisikaaslased käisid hotelli basseinis ujumas ning suundusime tripadvisori järgi Wellington nr 1 atraktsiooni vaatama, milleks on Wellingtoni rahvusmuuseum nimega Te Papa (Our Place). See ületas kõik mu ootused. Tegu on kõige lahedama muuseumiga, mida olen kunagi elus külastanud sarnanedes oma interaktiivsuselt Ameerika muuseumitega, ent ületades seda. Kõigepealt läksime vaatama Esimese maailmasõja ainetel tehtud näitust Gallipolist, kus Uus-Meremaa Saksamaa ja Türgi vastu sõdides osa võttis. Kõlab igavalt, ent see oli tehtud nii huvitavalt, et see on lihtsalt sõnulseletamatu. Seal olid tehtud hiiglaslikud ülidetailsed inimkujud 2,4 korda inimskaalast suuremalt, kogu näitus kulges sõja kronoloogilises järjekorras keskendudes eelkõige Türgis toimunud lahingule ning jutustades seda lugu läbi 8 lihtsa Uus-meremaalase, liikuvate valgusvihkudena oli kaardil näha, kuidas Briti väed üritasid türklasi tagasi sundida hoidmaks Suessi kanalit avatuna, väikeste kujukeste abil oli näidatud nii laevas olevat haiglat, sõjaareeni ülesehitust, kõigele sai käe külge panna ja fakte uudistada. Ei olnud lihtsalt pildid, vaid kõik oligi reaalselt järgi tehtud alates kajutites olevatest esemetest kuni võimaluseni proovida, kuidas oleks nähtavus snaiperina kaevikus olles. See näitus maksvat 8 miljonit dollarit, ent kogu muuseum v.a. putukate erinäitus oli tasuta. See näitus oli tehtud koostöös Wetaga nagu ka putukate näitus.

Seejärel suundusime vaatama loodusega seotud eksponaate. Seal olid välja toodud kõik Uus-Meremaal elavad linnud ja loomad. Elusuuruses oli ka eksponaat hiidkalmaarist, kes oli ca 4 meetrit pikk. See on ainuke maailmas nähtaval olev terviklik hiidkalmaar. Ta leiti Antartika lähedalt olles surnud kalavõrku kinnijäänuna ning toimetati siia. Enim huvi pakkus mulle maavärinate, tsunamide ja vulkaanide tuba, kus esmalt kirjeldati, miks need tekivad ning seejärel sai kõike ise proovida. Näiteks sai seal ise liigutada Uus-Meremaa Põhja-ja Lõunasaart nägemaks, kuidas need asetsesid varem, kuidas hetkel ning kuidas need lähiajal olema saavad. Ükski tekst ei olnud ilma võimaluseta vajutada nuppu või ise kuidagi seletatud järgi proovida. Näiteks oli seal maavärinatuba. Sain ka teada, et siin Wellingtonis on viimase 24h jooksul olnud rohkelt maavärinaid kestvusega 1-2 sekundit magnituudiga ca 4 ja selliseid väikeseid värinaid esineb siin väga palju. Suuremad maavärinad esinevad peamiselt lõunasaarel.

Lisaks oli ka eraldi ala, kus olid koopad ning väike park. Seal räägiti, et Uus-Meremaa koobastes elab ussikesi koopa laes, kes eritavad lima, mis tilgub alla ning seejuures nad väga helendavad. Mida rohkem nad helendavad, seda näljasemad nad on, olles lihasööjad ussikesed.

Seal oli suur ala Mauride kultuuri kohta ning samuti perioodist, kui inglased Uus-Meremaa leidsid ning siia elama asusid. Muueumis on kokku 2 miljonit rahvuslikku eset, sh ka replikatsioon täissuuruses mauride kogunemishoonest. Kui varem olid mõlemad saared kaetud paksu metsaga, siis 200 aasta jooksul suutsid inglased vähendada metsade arvu saartel vähem kui 20%-ni. Seetõttu ongi siin nii palju ilusaid põlde. See on ideaalne maa põllupidamiseks. See selgitab ka seda, miks oleme näinud päris palju põlde, kuhu on istutatud sümmeetrilise reana puid. Huvitav oli ka migratsioonist rääkiv näitus.

Eriti lahe oli hooajaline näitus putukatest. Suures saalis olid suured kuplid ning igas kuplis ülielusuurusena kujutatud mõnda putukat. Näiteks oli mesilaskupslis kujutatud mesilasi võitlemas nende tarru tunginud herilasega, keda nad üritasid tappa kuumusega. Nimelt ümbritsevad need Jaapani mesilased herilase oma kehadega ning tema vastu hõõrudes küpsetavad herilase ära. Seal oligi võimalik ise käed vastavate nuppude juurde pannes sellist kuumust üritada tekitada, mis herilase hävitaks. Kuplite vahel oli ka igasugu põnevaid fakte ja interaktiivseid laudu. Näiteks oli tehtud film orhideesid meenutavast palvetajaritsikast, kes näeb välja nagu imeilus lill, ent kui putukas tema juurde lendab, siis ta õgib selle välkkiireid reflekse kasutades elusalt ära. Seal juures oligi võimalik ise proovida, et kui kiired refleksid endal on püüdes aja peale seinal asetsevaid nuppe vajutada.

See muuseum oli tõeliselt põnev ning oleksin soovinud seal palju kauem ringi uudistada, ent kahjuks polnud meil nii palju aega. Soovisime minna ka Cuba tänavale poode vaatama ning Weta Cave nimelist atraktsiooni vaatama. Cuba tänav oli osaliselt jalakäijatele mõeldud tänav, kuhu olid kogunenud palju poode, söögikohti ning baare. Käisime ühes eriti maitsvas Mehhiko restoranis söömas ning tegin väikese shoppingu. Sain ka proovida vasakpoolses liikluses autojuht olemist. Kõige keerulisem oli minu jaoks arvestada auto vasakpoolse servaga, ent see oli põnev kogemus.

Ruttasime edasi Weta Cave`i. Weta on filmide eriefektidega tegelev firma, luues näiteks Lord of the Ringis alates päkapikkude ninadest, lõualottidest, orkide nägudest ning mõõkadest kuni arvutiga massistseenide tegemise ning näitleja emotsioonide ülekandmisest Gollumile. Weta Cave`s õnnestus meil vaadata ära dokumentaalfilm Weta kohta, mis oli ülihuvitav, ning külastada mini-muuseumi. Minu jaoks oli üllatav info, et Weta lõi Avataris kogu Pandora imelise maailma, samuti Mad Maxi tegelased, Ahvide planeedi ahvid, Prometheuses ebaloomulikud tegelased, kuna need on juhtumisi ühed mu lemmikfilmid. Seal räägiti, kuidas filme tehakse ning mis osa iga Weta osakond filmi loomisel teeb. Muuseumide päev sobis täna ideaalselt, kuna ilm oli üpris kehv olles külm, pilves ning tuuline. Edasi järgnes pikk 6h kestev autosõit Te Kuitasse, kus meil oli broneeritud ööbimine.

Täna ärkasime taas kord liiga vara, kuna soov maailma näha on niivõrd suur. Kõigepealt suundusime tagasi Rotoruasse, kuna reisikaaslased olid oma ujumisriided unustanud sinna, kus sai pallidega mäest alla sõita. Sinna oli ca 100 km sõitu. Läksime koos Steniga, kuna Sten soovis näha ikkagi ühte purskavat geisrit ning mina soovisin ikkagi proovida seda palliga mäest allasõitu. Hommikul oli ilm külm – ca 16 kraadi, teel sinna sadas ka rohkelt vihma. Olin juba päris pessimistlikult meelestatud, et tänane päev on küll ilma tõttu tuksis, ent nii kui jõudsime Steni keisri parki, siis vihmasadu lõppes. Läksime parki sisse ning kuigi lubati, et geiser purskab tunnis ca 1-2 korda, siis meie nägime geisri purskamist nii kui astusime sisse. Jooksime lähedale, kuna kartsime, et kohe geiser lõpetab purskamise ja me ei näegi seda lähedalt, ent tegelikult purskas kogu meie pargisoleku aja ning seda tänu kogunenud vihmaveele! Geiser tekib, kui magmakiht on pinnaveele liiga lähedal. Nagu olen juba maininud, siis Uus-Meremaa asub Vaikse ookeani laamal, mis nihkub Austraalia laama alla. Maa nihkumise ning õhukese maapinna tõttu ongi Uus-Meremaal nõnda palju maa seesmise aktiivsusega piirkondi, nagu geisrid, termaalbasseinid ning keevad muda allikad. Vesi koguneb ning muutub kuumaks, see põhjustab auramise, lõpuks selle kohal olev maapind kukub kokku ning tekibki geiser, mis purskab kogunenud vett sealt välja.

Nägime ka Uus-Meremaa rahvuskangelast ning seejuures lennuvõimetut imearmast lindu – kiivit. Tema majake oli täiesti pimeduses, vaid paar punast valguskiirt valgustamas tema tuba. Teda oli sealt päris raske leida, kuna esiteks oli pime ning teiseks meenutab ta kivi. Pime oli ruum seetõttu, et teda näha oleks, sest öösiti on ta aktiivne ja liigub ringi. Põhiline asi, mida ta tegi oli oma nokaga toksimine – nagu rähnid teevad, aga tema tegi seda vastu maada. Kuna ta ei suuda lennata ja on üpris paksuke, siis on ta saakloomadele kerge saak. Tema kasuks räägib asjaolu, et ta näeb välja tõesti nagu liikuv kivi ning et Uus-Meremaal pole palju liike, kes teda sööksid.

Rääkidest loomadest on teedel kohutavalt palju loomade laipu, eriti jäneste ning opossumite omi. Võib olla pole siin metsloomadest kedagi, kes jäneseid harvendaks. Neid on ikka lademetes. No mõnikord isegi väikesel lõigul on mitu jäneselaipa järjest. See on päris kole vaatepilt, kui tegu on värske laibaga – veri igal pool. Ka meil õnnestus täna ühest jänesest üle sõita ja me tõesti ei saanud mitte midagi selle vältimiseks teha. Ta hüppas vastassuunast teele, peatus, ja täpselt sellel hetkel kui hakkasime temast mööduma hüppas meie autoratta alla. Käis mütsatus ja oligi jänese eluga kõik. Jube.

Sain proovida ka kummipallis mäest alla sõita, mida nimetatakse Zorpinguks ning mis sündis siin Uus-Meremaal. Valisin siki-sakilisema tee, kuna see oli pikem ja tundus huvitavam teekond. Kõigepealt viidi pall järelkäruga ning mina autos mäe tippu. Seejärel lasti kummipalli põhja kuuma vett, aidati mind palli sisse, eemaldati kaitsevõre, mis hoiab palli kinni ning paluti mul pall veerema joosta. Seejärel hakkaski pall suure hooga veerema, vett lendas ning palli sees oli ülimõnus soe olla. Arvasin, et see on hirmsam, aga tegelikult ei olnudki. Olen rõõmus, et selle pallisõidu ära proovisin kuigi see pole päris mulle meeltmööda situatsioon just vee ning kinnise kambri tõttu.

Edasi suundusime tagasi Tauposse, kus käisime vaatamas Huka fallsi (koske), kus kitsal alal tekkis veel hästi suur kiirus ning möllas igas suunas. Seejärel jalutasime Moon aladel, kus sealsed geotermaalselt aktiivsed alad meenutasid kuumaastikku. Sten pidi loomulikult minema piiretest üle peaaegu peadpidi kraatri sisse, et ikka tunda, kui kuum see aur on. Out of topic: olen avastanud ülihead kohalikud kommid ning neid on palju eri sorte. Ma pole elu sees nii maitsvaid komme söönud. Olgu need siis lagritsa, vihmaussi või trühvli kommid. Kui ma neid juba enne ära ei söö, siis kavatsen need õvedele kingituseks tuua. Igastahes siis sõitsime mägede juurde, kus filmiti Lord of the Ringis Mordorit. See on selline vulkaani meenutav must mägi, mis purskas viimati ca 42a tagasi kattes ümbritseva oru suures osas tumedate laavakivimitega. Sõime kohalikus söögikohas Lord of the Ringist inspireeritud nimedega toitu, mis oli nii maitsev, et lihtsalt uskumatu. Sõin kanabrugerit brie juust ja mündi tzaitšikiga! Sten sõi jõhvikamoosiga juustupizzat ja ka see oli ülimaitsev. Uskumatu, et mingis täiesti suvalises väikeses külas ala bensujaama kohvikus tehakse nii uhkeid ja seejuures maitsvaid toite. Toit on siin kallis. Puuvilju müüakse tüki alusel, keskmiselt maksab 1 banaan või nektariin 1 euro. Väike kotike komme maksab siin 5-6 eurot.

Tänaseks kõige meeldejäävamaks seikluseks oli kahtlemata ronimine „Mordor“i ehk Lord of the Ringist tuntud Mount Doomi (või Tongariro Alpine Crossing) mäge pidi üles ja alla, kokku 16km. Seda peetakse Uus-Meremaa parimaks ühe päeva matkaks. Läbisime selle vahemaa 3,5h-ga, kuna ei soovinud jääda pimeda peale ning päikese kadudes läks ilm aina külmemaks ja külmemaks. Kuigi olime taskulambi, joogivee ja toiduga varustatud, ei olnud meil ei kindaid ega mütsi, mis oleks tipus kasuks tulnud. Mäe tipus oli nii külm ja tugev tuul, et suutsin vaevu oma päikeseprille ja peavõru kinni hoida, mistõttu ca 100m enne tippu otsustasin ümber pöörata ja hakata alla minema. Sten jooksis üksi tippu. Tipus oli isegi lund, vot nii külm oli seal. Tipp asus ca 2100m peal, mina jõudsin ca 1950m-le. Inimesi peale meie enam väga ei olnud, kui siis mõni üksik, kes tuli meile vastu, kui me alles üles läksime. Kõik matkad, mis seal mäel toimuvad alustavad juba hommikul ning enamasti koos giidiga. Vaated mäe peal ning ka alla olid fantastilised, ent matk ise väga väsitav. Auto juurde jõudes näitas kraadiklaas 9 kraadi ning seal oli tõesti väga soe võrreldes sellega, mis ilm oli mäeahelikus tagasi matkates tugeva tuulega. Seda enam, et sellele järgnes 5h-ne autosõit saare lõunatipus asuvasse Wellingtoni. Mina olin kaardilugeja. :D Hea oli see, et autosid oli olematult vähe ning seetõttu ei pidanud me jamama möödasõitudega, ent halb oli see, et see Wellington asub ikka täiesti maailma lõpus.

Täna ärkasime vara, kuna olime ostnud Sõrmuste isanda ja Kääbiku filmi võtteplatsi Kääbikuküla tuuri piletid. See asus ca 100 km eemal, Matamatas. Hommikul kell 8.45 algav tuur oli ainuke, mis oli eile õhtul pileteid ostma hakates veel vaba. Ülejäänud ajad jäid juba pärastlõunasse, ca kella 15 alates. Läksime sinna Steniga kahekesi. Kusjuures tuurid toimusid iga 5-15 minuti tagant. Hommikul oli õues päris külm, ent päeva peale läks päris soojaks – selline Eesti suvi. Kääbikukülla ise autoga sõita ei saa, sinna viivad spetsiaalsed tuurid. Filmiplatse on üle Uus-Meremaa ca 50 eri kohta, ent meie otsustasime minna just Kääbikukülas olevale tuurile. Filmi direktor ning Wellingtoni kohalik Peter Jackson leidis selle Kääbikukülaks tehtud ala helikopteriga õiget kombinatsiooni otsides: seal pidi olema järv, suur mägi, kus elaks Bilbo, ning suur puu. Selle õige koha leidis ta ühe tohutu suurt farmi omava mehe aladelt ning farmi omanik lubas seda ala võtteplatsina kasutada. Kõigepealt filmiti seal vist 2005 aastal Sõrmuste isanda filmi ning siis lammutati kõik see küla ära. Siis 2011 aastal hakati tegema Kääbiku filmi ning siis ehitati kogu küla uuesti, seekord püsivalt ning eesmärgiga jätta see küla püsima. Pärast seda filmi väidab 6% Uus-Meremaad külastavatest turistidest, ent nende reisi peamiseks eesmärgiks on näha Sõrmuste Isanda filmis esinenud kohti tuues iga aasta 150 000 turisti ning riigi majandusse lisarahale 30 miljoni.

Kõik oli seal väga detailselt tehtud. Kokku oli seal külas 54 kääbiku majakest meenutavat künkakest uste ja akende ja aedadega. Üheski neist pole aga päris sisustust, kogu sisestseenide filmimine tehti hoopis sisestuudios Wellingtonis (U-M pealinn). Tuuril oli suur bussitäis inimesi, saime pilti teha, ringi jalutada ning siis giid rääkis meile juurde põnevaid fakte filmimise ja ehituse kohta. Nägime küla, kääbikute veskit, aeda ning silda. Tuur kestis kokku 2h. Ainuke tubadega maja, kuhu saime sisse minna oli Green Dragon Inn, mis oli kääbikute pubi. Saime seal juua kääbikute alkoholivaba õlut nimega ginger ale (ingveri õlut), mis maitses nagu ingveri-sprite`i jook, ent oli maitsvam kui lihtsalt sprite. Sealsed pubis olevaid jooke kuskil mujal ei müüda. Sõime ka värsket juustukuklit. Imeline oli see, et kõik puud, põõsad ja lilled olid sinna mägede vahele istutatud, kuna väljaspool Hobbitoni olid vaid helerohelise muruga kaetud mäed. Tiigis konnad krooksusid, lambad olid põldudel, majakeste korstendest tuli suitsu, majakesed ise olid detailideni imearmsad ning kogu sealne loodus oli fantastiline. Tõesti imeilus koht.

Edasi sõitsime Rotoruasse, kus käisime Okera fallsi vaatamas ning seejärel suundusime kohta, kus sai kummist pallidega mäest alla sõita. Seda tegid mu reisikaaslased, ent mina mitte. Käisime ka Wai-O-Tapu thermal wonderlandis, kus oli ca 6km teekonna peal mitmesuguseid geotermilise aktiivsusega veekogusid, kus mõnes vesi kees, mõnes oli kohutavalt halb mädamuna lõhn tingituna vees olevast kõrgest väävli sisaldusest, mõni auras, mõni oli roheline, mõni oranž, kollane või/ja punane, mõni ka kutsuvalt helesinine. Tegu oli ikka korraliku keemialaboriga, aga väga lummavaga.

Vaatasime ka Muda basseine, kus muda mulksus ning iga natukese aja tagant purskus taeva poole päris tugeva mulksatusega. Samuti jõudsime Taupo DeBrettis olevatesse soojadesse termaalvetesse ujuma (pildilolevas rohelise veega basseinis oli vesi 43 kraadi ning seal oli keelatud pea vee alla panek) ning seal veetorudest alla lasta. Õhtu lõpetasime Tai restoranis imemaitsvat toitu süües ning ööbisime Taupo linnas, mis asub Uus-Meremaa suurima järve ääres. Järv on tekkinud suure vulkaani purskamise tagajärjel ning on sama suur kui Singapuri pindala. Siin filmit ka BBC Walking with the Dinosaurs. Ma ütlesin ju, et Uus-Meremaa meenutab dinosauruste kodu!

Lennuk jäi natukene hiljaks ning lisaks kaotasime ka ajas. Nüüd on meil ajavahe Eestiga 11h, see tähendab, et kui Eestis on alles kell 13.00, siis meil on juba sama päeva õhtul kell 23.00. Lennukis pidime täitma lehekese, kuhu märgime, mida soovime deklareerida. No näiteks kas meil on puuvilju kaasas, või ravimeid või relvi ja kuhu me suundume jne. Nimelt on Uus-Meremaalased väga kartlikud võõrliikide osas ning seetõttu võib võõra puuvilja sissetoomise eest saada trahvi ca 400 eurot. Lennujaamas kotte oodates peatus „narko“koer meie reisikaaslaste kottide juures ning hakkas kõvasti klähvima. Selgus, et üks reisikaaslane oli unustanud mitmed õunad, apelsinid lihaga võileivad jms kotist välja võtta ning nüüd saime oma deklaratsioonilehtdele kurjad märkmed peale. Seda hullem, et ka sellele deklaratsioonilehele ei olnud reisikaaslane märkinud, et neil sellised asjad kotis on. Saime pika loengu politseinikult. Lisaks otsiti meie kotid põhjalikult läbi, näiteks pidime ette näitama oma matkajalanõude tallad ega seal võõrliike sisaldavat muda ei ole. Saime oma rendiautod kätte ning seejärel suundusime Taurangasse. Uus-Meremaa liiklus on vasakpoolne. Kõikjal teedel on sildid, mis kas soovitab roolis olla kaine peaga, sõidu ajaks oma mobiil välja lülitada, mitte unustada kasutada turvavööd, mitte kiirustada, aeglustada, teavitavad kurvidest, möödasõidu võimalustest ning libedatest lõikudest, maksimaalseks lubatud kiiruseks on siin 100km/h. Uus-Meremaal on hetkel suvi. Õhutemperatuur on siin aasta ringselt 10-30 kraadi, hetkel siis pigem see ülemine pool. Uus-Meremaa on jagunenud kahele saarele: põhja-ja lõunasaar. Meie oleme vaid põhjasaarel ning seda kokku 5 päeva. Uus-Meremaal on imelikud stepslid, mistõttu pidime ostma uued adapterid. Jõudsime käija Karanghake pargis, kus oli pikk jõgi, mida ümbritsesid mägedes olevad vanad kullakaevandused. Kullakaevandustest olid järgi pimedad koopad, kus siis iphone valgusega liikusime. Nägime seal ka helesiniselthelendavaid ussikesi koopa laes, mis oli päris kift. Üldiselt meenutab Uus-Meremaa mulle Jurassic Parki filmi, kuna siin on hästi palju sõnajalgu, nii kõrgeid kui ka madalaid ning kõikjal on väga palju ja suuri mägesid. Pigem peaks Uus-Meremaa nimi olema muhumaa. Kui mäed välja arvata, siis on Uus-Meremaa väga Eesti loodusega sarnane. Küll ei ole Uus-Meremaal eriti loomi, kõigest jänesed, opossumid ja metssead. Mingisuguseid suuri kiskjaid neil ei ole, rääkimata krokodillidest. Uus-Meremaal on palju põlde, kus elab väga palju lambaid, nagu nad on siin üldse suured farmerid. Siin esineb ka maavärinaid, kuna Uus-Meremaa asub laamal, mis nihkub vaikselt Austraalia laama alla. Viimati esines maavärin 2010 aastal. Kahekorruselisi maju ei ole ma veel näinud, kuigi sõitsime läbi mitmete linnade. Siin on väga popid ühekorruselised väikesed majakesed, mis meenutavad Ameerika väikesi majakesi. Internetiga on siin väga kehvasti. Hotellides on interneti piirang 500 MB, mille eest jõuab paar korda tripadvisori saidil käija ja juba ongi nett läbi. Elu ilma Internetita on päris kohutav. Toiduhinnad on siin väga krõbedad. Seda saime tunda suvalises bensiinijaama kohvikus süües. Kõik praed maksavad ca 20 eurot, supid 10 eurot-15 eurot, isegi väike küpsis maksab ca 3-4 eurot. Kuigi toit oli väga maitsev, on see minu arvates ikka päris kallis. Muidu on tegu valgete inimeste maaga, ühtegi tumedanahalist pole ma veel siiani kohanud.

Päeva lõpetasime termaalbasseinis ujudes, kus kraade oli üle 40 kraadi. See oli tõeliselt mõnus pärast sellist pikka reisipäeva(i).