Ärkasime täna väga vara, et jõuda Melbournist 1,5h autosõidu kaugusel asuvasse Sovereign Hilli teemaparki. Seal on taastatud Ballarati linn pärast 1851.aastal alguse saanud kullapalavikku, kui tuhanded seiklejad tulid Austraaliasse varandust otsima. Kõigepealt suundusime kulla muuseumisse ning seejärel parki. Olin eelnevalt uurinud, mis tegevused on pargis populaarsemad ja kus kipuvad järjekorrad tekkima. Seetõttu läksime alustuseks kaevandustuurile. Habemega mehe juhendamisel istusime vagunitesse, mis viis meid 20m sügavusel küla all asuvatesse kaevanduse käikudesse. Seal oli päris jahe ning ka natuke kõhe olla. Õnneks oli kõik väga ilusti laternatega valgustatud. Giid rääkis humoorikalt, milline nägi välja kaevurite igapäev, mis vahendeid kasutati ning kuidas kulda kivimikihtidest otsiti, seda kõike demonstreerides. Kuulates tema juttu tundus mulle uskumatuna, kuidas kõik need kuud, mis võisid kaevamisele kuluda, kogu see jube kitsas ja must töökeskkond ning vahendid ennast lõpuks ära tasusid. Võib olla mõni sai rikkaks, ent enamik tõenäoliselt mitte. Jalutasime seejärel mööda küla ringi, käisime nii elumajades, kirikus, koolis, mängisime vanaaegset bowlingut, 1850-aastate stiilis poodides uudistamas, proovisime jõest kulda välja sõeluda ning vaatasime nii sepatööd kui ka küünlameisterdajaid. Sattusime ka teatrietendusele, kus toimus näidendina arutelu teemal, kas minna sõdurile naiseks või mitte. See lahkas nii poolt kui ka vastuargumente, mis 1850-ndatel aastatel elaval naisel võisid olla. Eriti lahedalt serveeriti ka sealne toit, mis oli imemaitsev. Võtsin kakaod ning kana riisi ja salatiga. Magustoiduks võtsime vastlakukli moodi saiakesi. Oi, kui head need olid!

Edasi suundusime paari minuti kaugusel asuvasse Ballarat Wildlife Parki, kus lootsime, et ehk saab seal mõnda looma katsuda. Meie šokeeringuks ootas täpselt suveniiripoe ukse taga väike känguru, keda sai käest toita! Ta lubas isegi endale pai teha. Tema karv oli natuke kare, ent ta oli ülimalt sõbralik ning sõi meie pihust suure heameelega. See oli uskumatu! Järgmisena selgus, et seal on võimalik koaaladega pilti teha, mida ka tegime. Me saime koaalasid ka katsuda, mis jättis minu jaoks täiesti unustamatu mälestuse – nimelt oli koaala karv udu pehme ja nad ise väga sõbralikud. Olin nii rõõmus, et sain neile niivõrd lähedal olla. Loomade fotograaf oli loomadega nii hell ja sõbralik ja meelitas neid toiduga küll siia ja sinnapoole.  Wallabysid ja känguruid oli seal vabalt ringi liikumas kümneid, enamik vedeles päikese eest kuskil põõsa all varjus, kuna lõuna ajal läks ilm päris palavaks. Kängurud olid hiiglaslikud ning suurte isendite lähedale ei julgenud ma minna. Nad on erinevalt wallabytest palju pikemate ja kiitsakamate kõrvadega ning neil on suured rinnalihased. Nad näevad sportlikud ja tugevad välja. Wallaby nägu meenutab minu arvates natuke jänese oma. Veel nägime seal hiiglaslikku kilpkonna, kes ulatus mulle nabani, siis nägime ka tasmaania kuradit, kes meenutas välimuselt musta koera, ent jooksis nagu  siga. Veider loom. Kõige veidram oli aga emu, sest esiteks nägi ta välja sama suur kui jaanalind ning teiseks tegi ta väga veidrat häält – sellist trummi põrinat meenutavat dinosauruse häält, mis tuli kuskilt sügavalt kurgust. Mina pelgasin teda tema hääle tõttu, ent Sten läks ja andis talle süüa. Seda ilusate silmadega linnu nime ma ei tea. Ma ei olnud varem näinud ka wombatit, kes oli nagu hamstri ja kopra ristsugutis, kes on ennast väga väga paksuks ja suureks söönud. Nägime nende toitmist.

Park ja loomad nähtud ruttasime Great Ocean Roadile, mis kulgeb mööda Austraalia lõunarannikut ning mille teele jääb mitmeid uhkeid loodusvaateid nagu 12 apostlit ning Loch Ard Gorge. Viimase juures läks põhja üks suur Austraalia laev ning 12 apostlit on rannikust eemal merest välja ulatuvad 12 kaljumürakat. Kuigi vesi oli minu arvates jääkülm läksid minu reisikaaslased ka merre ujuma. Kuigi rahvast oli väga palju, siis teised turistid ujuma ei läinud.

Võitlus kärbestega jätkub. Siinsed kärbsed on väga vastikud ja pealetükkivad. Kõige hirmsam on see, et sageli pole neid tunda, kui nad su näo või kehaosa peal ringi liiguvad, mis on päris imelik.

Sõit tagasi Melbourni oli pikk ja käänuline. Austraalia loodus pole mulle veel muljet avaldanud. Kõikjal on kollased põllud ning väga vähe rohelust. Kõik paistab olevat kuivanud, taimed tunduvad tavalised ning lilli on väga vähe. Võib olla lihtsalt eelmise nädala mälestus Uus-Meremaa imeilusast loodusest on niivõrd raske üle trumbata. Austraalia juures on ka see jama, et siin on nii palju mürgiseid roomajaid erinevalt Uus-Meremaast ning seetõttu ei tõmba mind kohe üldse autoteest põldude suunas jalutama minek. Kõikjal parkides ning turismi teedel on sildid „ettevaatust mürgised maod“, mis ei tekita just väga turvalist tunnet. Homme sõidame lennukiga Austraalia põhjaosas asuvasse Alice Springsi, kus pidi olema 40 kraadi kuuma. Ootan seda juba põnevusega.

Täna oli üks väga kiire, pikk ning pehme päev. Haarasime hamba alla hotelli hommikusöögi ning ruttasime autoga Peninsula Hot Springi poole (kuumavee allikad ca 2h kaugusel Melbournist). Et seal poleks liigselt inimesi olime saanud täpse kellaaja, millal pidime kohale jõudma. Kuna olime autosõiduks rohkem aega varunud otsustasime läbi hüpata ka seal läheduses asuvast Sunny Ridge maasika farmist. Farmi poes ja kohvikus oli tohutult inimesi ja oi kui palju toite, mis teevad suu magusaks, alates marjadest ja moosidest kuni šokolaadi ning kookideni. Ostsime teele kaasa suure kastitäie punaseid ja suuri maasikaid ning kaks kaussi šokolaadi fondüüd. Oi, need maasikaid olid imelised ja tekitasid tõelise suve tunde, mis siin Austraalias hetkel ka ongi. Hot Springs oli samuti imeline. Seal oli üle 20 õues oleva basseini, kus vist vaid kahes oli külm vesi ning teistes 34-42 kraadi, enamikus üle 36 kraadi. Tänane ilm oli erinevalt eilsega väga jahe, õues oli 20 kraadi, ent samas oli päike ning tuult oli vähe. Seetõttu oli eriti mõnus mõnuleda soojades basseinides ja nautida ilusat ümbritsevat loodust. Seal oli refleksoloogia rada ehk siis basseinirada, kus olid eri suurusega kivid laotud, eri suunas vee survega massaaži tegevaid basseine, kosega bassein, koopas olev bassein, türgi ja soome saun, mäe otsas asuv bassein, pere-,jala-ja käte bassein. Päris palju basseini olid mõeldud vanusele 16+. Rahvast oli väga palju, ent alati õnnestus meil leida endale basseinis mõnus nurk, kus ennast välja sirutada. Lisaks olid basseini ümbrus tehtud lillede ja põõsastega väga ilusaks. Kõht šokolaadi ja maasikaid täis, õues päike ja ilus ilm, istuda ise kuumas allikas keset lilleaeda. Oi, see oli nii mõnus.

Kõigepealt suundusime Koala Conservation Centrisse, kus väikesel pargi alal elas 7 koaalat: üks isane ja 6 naist. Nägime päris mitut puu otsas istumas. Nad olid uskumatult armsad loomad, keda olekski võinud jääda vaatama. Mõni istus kõrgel puu otsas, ent mõni teine istud inimeste teeraja lähedal oleval puuoksal. Koaalad magavad 20h ööpäevas, et energiat säästa, söövad eukalüptilehti (oi, kui hästi need lõhnavad), on üksikemad, nende pojad elavad emade kõhukotis ca 1a (sünnivad karvutute „rottidena“ suurusega ca 1,5cm), lõhuvad ära ka puu tüveosa, mistõttu paljudel puude tüvedel olid plastikust läbipaistvad „kaaned“ ümber pandud, saavad lisatoitu talitlejatelt, kuna nendest pargis olevate puude lehtedest nendele seitsmele õgardile ei jätkuks. Sealsamas nägime ka wallabyd, kes on kängurust tunduvalt väiksem. Enim wallabysid nägime aga Philipp saarel ringi hüppamas. Nad on lahedad!

Edasi suundusime Philipp saarele seda ühendava silla kaudu, et näha pingviinide paraadi. Tegu on maailma kõige väiksemat kasvu olevate pingviinidega, kes on ca 33cm pikad ning kaaluvad 1kg. Austraalia lõunakaldal oleval Philipp saarel elab ligikaudu 32 000 pesitsevat täiskasvanud lindu. Minu arvates on põnevad just need linnud, kes ei suuda lennata. 80% oma pingviinielust veedavad nad meres ujudes ja kala püüdes ning pöörduvad on Philipp saare pesitsusalale, et muneda, kasvatada poegi, paarituda ning puhata pärast päevi või nädalaid merel. Päikesetõusuga lähevad nad merre kala püüdma ning päikese loojudes hiilivad nad vaikselt veest välja ning hakkavad oma pesade poole paterdama. Keskmiselt käivad pingviinid merel 25 päeva kuus. Kui neil on beebi pingviin, siis temaga on kodus ema ja isa kordamööda. Teine vanem toob siis beebile merest iga päev süüa toites teda oma kalaoksega. Kui beebit ei ole, siis võivad nad ka üle kuu aja kuskil kaugel meres ujudes ringi seilata. Nad elavad ca 7 aastaseks, vanim elas 27 aastaseks. Kuna saarel oli probleeme inimtegevuse tõttu pingviinide pesitsuskohtade hävinemisega, siis nüüd on peaaegu kogu saar kaitseala ning seal on lisaks looduslikele pesitsuskohtadele tehtud üle 4000 pesakasti. Käib ka pidev võitlus rebastega, kes suudab üksinda ühe ööga ära tappa 40 pingviini. Neid kiibistatakse ja jälgitakse. Vajadusel ravitakse haigeid ja hoolitsetakse nende eest, nt juba 10sendi suurune õlilaik võib põhjustada pingviini sulestiku hävinemise ja viia külmumisest tingitud surmani. Tavapäraselt sukelduvad nad kala järgi 5-20m sügavusele, ent sügavaim sukeldumine on olnud ka 72m sügavusele! Nad olid väga väga armsad. See, kuidas nad merest hakkasid väikeste gruppidena välja tulema, tatsasid esimeste kivideni, tegid puhkepause, ootasid grupi suurenemist kuni julguse kokkuvõttes jooksid läbi liiva järgmiste kivide ja rohuni. Gruppi hoidmine tekitab röövloomade/-lindude jaoks illusiooni nagu tegu oleks ühe suure loomaga kuigi tegelikult on tegu paarikümne imeväikese pingviiniga. Edasi juba tatsamine oma pesakastide poole küll ise hüüdes ja küll kuulates vastu hüüdvaid beebipingviine. Beebide hääli oli nagu piiksuvatel tibudel, emahääl üpris madal ning natuke kassi häält meenutav. See meeleheitlik lapsevanemate ja beebide poolne otsimine oli nii liigutav ja ilus. Veel oli võimalik vaadata pingviinide elu nende pesakastis, näha pesakastis elavaid beebipingviine ning muidugi lugeda ja saada rohkem teada nende imeliste lindude kohta. Õues oli kahjuks väga külm ja tuuline, mistõttu väga kauaks ei saanud me neid vaatama jääda, lisaks ka veel pikk kodusõit (2h).  Kuna pildistamine oli keelatud, siis lisan siia illustreerivaid pilte, mis meenutasid enim seda, mida täna nägin.