​Wowww.. täna oli super päev! Nimelt käisime me tegemas Skydive õhutunnelis. See oli uskumatult äge! Põhimõtteliselt on tegu langevarjuhüppega siseruumides, ent ilma selle langevarju osata ja maast taeva suunas. Kõigepealt toimus kuivtrenn ehk siis õpperuumis õppisime selgeks käemärgid ning õige kehapositsiooni, siis saime selga riided ja jalanõud ning seejärel suundusime lendama. Lennuaeg oli võrdne tõelise langevarju hüppega 4263 meetri kõrguselt. Esimene lend oli harjutamine, kus proovisime kätte saada õige positsiooni ning seejärel teine lend oli kõrgele üles minek koos instruktoriga. Kõrgele tähendab ca 10-12m kõrgusele, siis hooga alla ja veel üks kord üles ja alla. Ohh.. see oli nii võimas! Ma poleks eales arvanud, et lendamine mulle nii väga meeldib. 

​Hea uudis oli õhtul see, et olin päris korralikult täna rannas olles päikest saanud. Nimelt alustasime me täna oma päeva legendaarsest Bondi rannast (James Bondiga pole mingit seost), kus võitlesime suurte lainetega suhteliselt külmas vees (24 kraadi, õues 25 kraadi). Ometi oli rahvast ujumas murdu, lisaks palju surfareid ning ka päevitamas oli väga palju inimesi. Ilm oli pilvine, päikest ei näinudki. Kuigi kohalikud käisid lühikeste pükste ja toppidega, siis mina eelistasin olla kampsuniga, sest tõesti ei olnud üldsegi nii soe ilm nagu inimeste riietusest oleks võinud arvata. Sõime ühes Brasiilia toidukohas, mis oli okei. Proovisime ka kõrval olevast Sushi kohast Philadelphia juustu ja lõhega sushit, ent ka see oli selline okei. Enamikes kohtades on söögiks kas friikartulid, burgerid või pizzad. Pettuma pidin ka tänases salatis. Olen siin Austraalias juba hea toidu osas täiesti lootuse kaotanud. No ei oska nad maitsvaid toite teha. Olgu tahes mistahes rahvusköögiga. Seetõttu olin täna magusa dieedil – jäätis ning hulgaliselt KrispyKreami originaalseid sõõrikuid (pildi olevad ei olnud kõik minule söögiks).

Märkimist väärib Austraalia liiklus, mis on täiesti arusaamatu. Vasakpoolse liiklusega olen juba viimase kuuga täielikult ära harjunud. Arusaamatud on nende foorituled. Esiteks jalakäijana läheb korraks roheline põlema ja siis 1-2 sekundit hiljem hakkab vilkuma punane tuli. Sellel ajal inimesed lähevad üle tee ja ühel määramatul hetkel punane enam ei vilgu ja siis hakkavad sõitma juba autod. Mis jama see on? Olgu konkreetne roheline või punane, mitte vilkuv punane. Teiseks autoga sõites vasakpööret tehes on kõigepealt fooril eraldi märgitud punane kõrvale pöörde noolega tuli ning ühel hetkel see kaob ära. See kadumine siis nagu tähendab, et nüüd tuleb oma pööre sooritada, aga mõnikord ei ole seda noolekest eraldi märgitud foori tulbana? Kolmandaks on veider lugu paremale pöördega. Sealt reast saab enamasti ka otse sõita ja siis alatihti on see, et rohelised tuled lähevad põlema mõlemas suunas ning tuleb nagu loll oodata ja loota, et vastassuunast keegi viimase rohelisega üle ei kihuta, sest sellist hetke, kus autode rivi lõppeb, siin ei eksisteeri. Okei, oleks see nii väikestel tänavatel, aga siis on see kõigil ristmikel nii. Ühesõnaga see liiklus on siin väga halvasti korraldatud.  Ohh.. see skydive oli ikka nii äge!

Sain täna teada, et Austraalias elab kokku 24 miljonit inimest, kellest enamik elab idakaldal. Ainult Melbournis elab juba 4,4 miljonit inimest! Austraaliast suure osa moodustavad kõrbed, kuhu üleülehomme ka läheme. Austraalias on kõrgeim nahavähi esinemise määr, ent eluiga on neil maailmas nii meestel kui ka naistel top 10 riigi seas.

Nüüd on siis käes see periood, kui vahetan täielikult välja oma naha, mis koorub maha uskumatult suurte tükkidena. Kreemitan küll, aga sellest ei paista kasu olevat. Kõva pruunikas nahk tuleb maha ja järgi jääb nagu ikka valge eurooplase nahk. Rääkides nahavahetusest on siin Austraalias tohutult palju madusid, eriti neid mürgiseid. Üldse loetakse Austraaliat ka „surmamaaks“, kuna siin on nii palju erinevaid liike, kes võivad inimese ära tappa: soolavee krokodill (kasvab Austraalias kuni 8m pikkuseks), suur valgehai, bullshark, nõelav kivikala, siniste ringidega kaheksajalg, maailma mürgiseim madu (sisemaa taipan), lihtne pruunmadu (üli tavaline, et väga mürgine), igasugu mürgimadusid (Austraalia on riik, kus on enim roomajaid – 755 liiki – jee!), maailma kõige mürgisem ämblik Sydney funnel-web, punaseljaga ämblik,  igasugu kaheksajalad nii sellised, mida näed, kui ka sellised mida nende väikese suuruse tõttu ei näe, mingisugused puugid ja mürgised sipelgad. Ilm on siin kuum. Kuigi taevas on pilvine, siis on õhk selline lämbe ning tuule puuduse tõttu seisab. Inimesed on tänavatel riides nagu nad oleksid rannas. Lõuna ajal oli siin 36 kraadi, kuigi nii kui päike tuli pilve tagant välja siis see reaalselt kõrvetas nagu oleks käe pannud pliidi vastu. Uskumatu päikese võimsus!

Täna magasime kaua ning suundusime hommikust sööma rannaäärsesse piirkonda. Melbourne rand meenutas mulle meie Pirita randa palmidega versioonis – meri oli sarnaselt külm, inimesed valge nahaga ning ka rannaliiv sarnane. Sõime ühes kreekapärase toiduga söögikohas. Söök oli okei, ei midagi liiga maitsvat, mida tahaks veel ja veel süüa. Omaette hirmsa kogemuse sain kärbestega. Nimelt on siin linnas väga agressiivsed kärbsed. Nad tulevad su külge ja sa võid ennast raputada, aga nad ei tule su küljest ära kui sa just ise neid ära ei löö. Ja nad on sellised suured kärbsed nagu meil. Kuna õues oli väga palav ja minu jook ei tulnud ega tulnud, kutsusin ühe teenindaja enda juurde, et kindlaks teha, kas mu jook ikka sai kirja. Sellel ajal kui teenindaja mind kuulas lendas kõigepeal kärbes ta huule peale, passis seal paar pikka sekundit ja seejärel lendas teenindaja hammaste peale püsides kas seal mitu sekundit. Ära lendas ta siis, kui naine hakkas rääkima. Teenindaja ei teinud sellest kärbsest üldse välja. Olgu öeldud, et teenindajaks oli ca 25a vanune noor naisterahvas. Ju see on nii tavaline, et kärbes sul kuskil peal ronib. Uhhh—kui jube! See nägi välja nagu mõni õudusfilm. Ja kärbestega veel ka selline hetk, et täna pargis rahulikus tempos jalutades lendas kärbes mulle otse ninna!! Esmalt ehmatasin, seejärel tatistasin ning siis kujutasin juba ette, kuidas õhtul hambaid pestes näen kellegi jalakesi oma silmanurgast välja turritamas, kui ma nüüd ikka teda välja ei tatista. Tatistasin veel tükk aega. Uskumatult jultunud on need kärbsed siin küll!

Pärast söömist käisid minu kaladest reisikaaslased meres ujumas ning seejärel suundusime linna avastama. Jalutasime nii Shrine of Rembrance`i vaatama (mälestussammas I maailmasõjas hukkunute jaoks) ning Australian Centre of the Moving Image-s. Liikuva pildi muuseumis oli välja toodud nii eri filmi ajalugu, Austraalia filmide tutvustus (nt Moulin Rouge, Mad Max), arvutimängude arengust ning põgusalt ka filminduse eriefektide kohta. See oli okei muuseum.

Melbournis elu kahtlemata käib – silma jäi mitmeid muusikuid pop lauljatest kui räppariteni, keskväljakul käis salsa baaskursus ning keegi mängis trumme. Rahvast oli keskväljaku ümbruses tänu Australian Openile tohutult palju, kõikjal linna platsidel olid suured teleekraanid, kus inimesed oma toolidega istusid ja tennist vaatasid. Käisime suveniiri poodides keskväljaku juures ning sõime KrispyKreami sõõrikuid, kus kõige tavalisemad sõõrikud on legendaarselt maitsvad.

Jalutasime ka Queen Victoria Gardensis ja Royal Botanic Gardensis, mis olid ilusad, ent vahemaad jalutamiseks päris korralikud (kõndisin IPhone sõnul täna 11,6km). Kõige kummalisem oli see, et paljudel puudel oli ca 1m maapinnast plastikust võru ümber. Selgus, et see on possumite eest kaitsmiseks, kes oma lemmik puudesse muidu augud sisse närivad. Nägime neid ühe puu all siblamas-  nad nägid välja nagu sabaga hamstrid. Pärast pikka jalutuskäiku ujusime hotelli basseinis, õigemini mina olin küll vaid kuumas mullivannis ning õhtust sõime toateenindust tellides. Homme pingviinide paraadi vaatama.

Täna oli päev, kui saime kaua magada, kuna ilm oli väga kehv ja see halvas meie plaanid. Tuul keerles, vihma sadas, ent sellele vaatamata püsis temperatuur 20 kraadi juures. Ma pole pannud viimasel ajal pilte ei toitudest ega ööbimistest. Toitudest seetõttu, et need on lihtsalt nii maitsvad ja ma olen nii näljane, et pole olnud aega pilti teha. Ja kui mul lõpuks meelde tuleb, et võiks ka pilti teha, siis on järgi vaid viimased toiduraasud. Uus-Meremaa toit on 95%-l juhtudest olnud imemaitsev! Tõeline kulinaaria tipptase! Isegi McDonaldsi burgerid on siin väga mahlased. Eesti McDonaldsi juustuburger on alati väga kuiv ja selline tõelise nälja toit, ent siin on see väga maitsev olnud. Kõigepealt sõime hommikust kohalikus söögikohas, kus eksperimenteerisin pannkookidega. See oli häving. Tegu oli või pannkookidega, millel pidi olema mustikamoos ja vahtrasiirup, ent tegelikult maitses see nagu täistera jahust osaliselt küpsetatud leib, mis on paksu või kihiga kaetud. Vähemalt kakao oli väga maitsev. Ööbimistest pole teinud ma pilte, kuna viimased päevad olen lihtsalt voodi kukkunud ning kiirelt hommikul asjad pakkinud, et juba uude sihtkohta suunduda. Ei mingit pildi hetke ei kaunitest järve-ega linnavaadetest, mis on meie ööbimiskohtadest avanenud aknast välja vaadates.

Vaatamata kõvast tuulest ja vihmasajust ei olnud mu reisikaaslased valmis reisiplaanidest loobuma. Seetõttu suundusime kõigepealt mööda metsarada jõe ääres mägedes asuvaid koopaid vaatama ning seejärel musta liivaga kuumavee randa.  Koobastes nägime neid „lihasööja“ ussikesi, kes oma lima rippu lasevad ja helendama hakates maiuspalu lähedale meelitavad. Rajalt autosse jõudes olin põlvedeni kaetud mudaga. Kuumavee rannas oli võimalik postiga märgistatud kohtadest kaevates jõuda kuuma veeni. Mina vette ei läinud, ent mu kaladest reisikaaslased küll. Nemad lähevad vette olgu tsunami tulemas, tornaado möödumas või vees jäätükid ulpimas. Vot nii vaprad kalad on nad! Need koopad ja rand asuvad põhjasaare lääneosas. Järgnes mitme tunnine autosõit Aucklandi, mis on maailmas kolmandal kohal linnana, kus inimesed sooviksid elada. Auckland on olnud kõige ilusam linn, mida Uus-Meremaal olen näinud, kuna siin on ka kõrghooneid. Autosõit on olnud väga tüütu, ent kindlasti oli see põhjasaare lõunaosas Wellingtonis ärakäimine igati seda sõitmist väärt. Kotid hotelli viidud, duši all käidud, suundusime Aucklandi mereäärsesse piirkonda meie reisikaaslase sünnipäeva tähistama. Sealne toit oli võrratu! Kui see pannkook välja arvata, siis üldiselt on Uus-Meremaa toidud olnud suurepärased! Toidud on nii maitsvad, kuna kõik on väga värske ning kõike nad kasvatavad siin ise.

Lõpuks ometi sattusime ööbimiskohta, kus meile anti palju interneti mahtu! Kohvikus antakse 10MB internetti!!! No mida! Sellega jõuab vaid paarile interneti leheküljele minna ja juba ongi nett otsas. Mõnes hotellis on antud 200MB, mõnes 500MB. On ikka kadedad! Me eestlased oleme ikka netisõltlased. Muidu inimesed tunduvad siin sõbralikud. Sellised rahulikud valged inimesed, kellel on natuke imelik inglise keel. Sageli küsin üle, et mis-asja-sa-nüüd-ütlesid ja tõenäoliselt vaatan otsa väga segaduses näoga.

Üldiselt on Uus-Meremaa avastamiseks vaja ikka tunduvalt rohkem aega, kui meie seda planeerisime. Siin on tõesti kõike kõigile. Atraktsioone on ka kõigile, kuna reisimine siit kuskile mujale võtab mitmeid lennutunde aega ning lihtsam on ise enda saarekesel põnevaid asju teha. Alates looma-ja linnuparkidest, geotermaalsetest basseinidest, mägedest, matkaradadest kuni kõiksugu võimalike ekstreemsusteni. Näiteks oleks võinud minna veel koobastes toimunud tuubisõidu-matkale ning spookersisse. Viimane on õudustemaja teemaline teemapark, kus 16+programm sisaldab igal reedel ja laupäeval nii päris mahajäetud hullumajas kui ka uduga metsas hilisöösel näitlejate poolset võimsat hirmutamist. No näiteks metsas ajab sind keegi mootorsaega taga, ent kui tõstad käe üles, siis jäetakse sind rahule. Omaette vaatamisväärsus on muidugi Uus-Meremaa lõunasaar, kus on tõelised seiklused ning kaunid rannad. Põnev tundub ka Antartika park, kus kõik on tehtud nagu oleksid päriselt Antarktikas, sh päris pingviinid, lumi jne. Uus-Meremaa on olnud tõeliselt kaunis ja pakkunud uskumatuid mälestusi. Homme suundume siin veel lõbustusparki ning mehed teevad benji ja siis lendame juba Austraaliasse.