Geiser, kiivi, zorping ja Mordor

Täna ärkasime taas kord liiga vara, kuna soov maailma näha on niivõrd suur. Kõigepealt suundusime tagasi Rotoruasse, kuna reisikaaslased olid oma ujumisriided unustanud sinna, kus sai pallidega mäest alla sõita. Sinna oli ca 100 km sõitu. Läksime koos Steniga, kuna Sten soovis näha ikkagi ühte purskavat geisrit ning mina soovisin ikkagi proovida seda palliga mäest allasõitu. Hommikul oli ilm külm – ca 16 kraadi, teel sinna sadas ka rohkelt vihma. Olin juba päris pessimistlikult meelestatud, et tänane päev on küll ilma tõttu tuksis, ent nii kui jõudsime Steni keisri parki, siis vihmasadu lõppes. Läksime parki sisse ning kuigi lubati, et geiser purskab tunnis ca 1-2 korda, siis meie nägime geisri purskamist nii kui astusime sisse. Jooksime lähedale, kuna kartsime, et kohe geiser lõpetab purskamise ja me ei näegi seda lähedalt, ent tegelikult purskas kogu meie pargisoleku aja ning seda tänu kogunenud vihmaveele! Geiser tekib, kui magmakiht on pinnaveele liiga lähedal. Nagu olen juba maininud, siis Uus-Meremaa asub Vaikse ookeani laamal, mis nihkub Austraalia laama alla. Maa nihkumise ning õhukese maapinna tõttu ongi Uus-Meremaal nõnda palju maa seesmise aktiivsusega piirkondi, nagu geisrid, termaalbasseinid ning keevad muda allikad. Vesi koguneb ning muutub kuumaks, see põhjustab auramise, lõpuks selle kohal olev maapind kukub kokku ning tekibki geiser, mis purskab kogunenud vett sealt välja.

Nägime ka Uus-Meremaa rahvuskangelast ning seejuures lennuvõimetut imearmast lindu – kiivit. Tema majake oli täiesti pimeduses, vaid paar punast valguskiirt valgustamas tema tuba. Teda oli sealt päris raske leida, kuna esiteks oli pime ning teiseks meenutab ta kivi. Pime oli ruum seetõttu, et teda näha oleks, sest öösiti on ta aktiivne ja liigub ringi. Põhiline asi, mida ta tegi oli oma nokaga toksimine – nagu rähnid teevad, aga tema tegi seda vastu maada. Kuna ta ei suuda lennata ja on üpris paksuke, siis on ta saakloomadele kerge saak. Tema kasuks räägib asjaolu, et ta näeb välja tõesti nagu liikuv kivi ning et Uus-Meremaal pole palju liike, kes teda sööksid.

Rääkidest loomadest on teedel kohutavalt palju loomade laipu, eriti jäneste ning opossumite omi. Võib olla pole siin metsloomadest kedagi, kes jäneseid harvendaks. Neid on ikka lademetes. No mõnikord isegi väikesel lõigul on mitu jäneselaipa järjest. See on päris kole vaatepilt, kui tegu on värske laibaga – veri igal pool. Ka meil õnnestus täna ühest jänesest üle sõita ja me tõesti ei saanud mitte midagi selle vältimiseks teha. Ta hüppas vastassuunast teele, peatus, ja täpselt sellel hetkel kui hakkasime temast mööduma hüppas meie autoratta alla. Käis mütsatus ja oligi jänese eluga kõik. Jube.

Sain proovida ka kummipallis mäest alla sõita, mida nimetatakse Zorpinguks ning mis sündis siin Uus-Meremaal. Valisin siki-sakilisema tee, kuna see oli pikem ja tundus huvitavam teekond. Kõigepealt viidi pall järelkäruga ning mina autos mäe tippu. Seejärel lasti kummipalli põhja kuuma vett, aidati mind palli sisse, eemaldati kaitsevõre, mis hoiab palli kinni ning paluti mul pall veerema joosta. Seejärel hakkaski pall suure hooga veerema, vett lendas ning palli sees oli ülimõnus soe olla. Arvasin, et see on hirmsam, aga tegelikult ei olnudki. Olen rõõmus, et selle pallisõidu ära proovisin kuigi see pole päris mulle meeltmööda situatsioon just vee ning kinnise kambri tõttu.

Edasi suundusime tagasi Tauposse, kus käisime vaatamas Huka fallsi (koske), kus kitsal alal tekkis veel hästi suur kiirus ning möllas igas suunas. Seejärel jalutasime Moon aladel, kus sealsed geotermaalselt aktiivsed alad meenutasid kuumaastikku. Sten pidi loomulikult minema piiretest üle peaaegu peadpidi kraatri sisse, et ikka tunda, kui kuum see aur on. Out of topic: olen avastanud ülihead kohalikud kommid ning neid on palju eri sorte. Ma pole elu sees nii maitsvaid komme söönud. Olgu need siis lagritsa, vihmaussi või trühvli kommid. Kui ma neid juba enne ära ei söö, siis kavatsen need õvedele kingituseks tuua. Igastahes siis sõitsime mägede juurde, kus filmiti Lord of the Ringis Mordorit. See on selline vulkaani meenutav must mägi, mis purskas viimati ca 42a tagasi kattes ümbritseva oru suures osas tumedate laavakivimitega. Sõime kohalikus söögikohas Lord of the Ringist inspireeritud nimedega toitu, mis oli nii maitsev, et lihtsalt uskumatu. Sõin kanabrugerit brie juust ja mündi tzaitšikiga! Sten sõi jõhvikamoosiga juustupizzat ja ka see oli ülimaitsev. Uskumatu, et mingis täiesti suvalises väikeses külas ala bensujaama kohvikus tehakse nii uhkeid ja seejuures maitsvaid toite. Toit on siin kallis. Puuvilju müüakse tüki alusel, keskmiselt maksab 1 banaan või nektariin 1 euro. Väike kotike komme maksab siin 5-6 eurot.

---

Tänaseks kõige meeldejäävamaks seikluseks oli kahtlemata ronimine „Mordor“i ehk Lord of the Ringist tuntud Mount Doomi (või Tongariro Alpine Crossing) mäge pidi üles ja alla, kokku 16km. Seda peetakse Uus-Meremaa parimaks ühe päeva matkaks. Läbisime selle vahemaa 3,5h-ga, kuna ei soovinud jääda pimeda peale ning päikese kadudes läks ilm aina külmemaks ja külmemaks. Kuigi olime taskulambi, joogivee ja toiduga varustatud, ei olnud meil ei kindaid ega mütsi, mis oleks tipus kasuks tulnud. Mäe tipus oli nii külm ja tugev tuul, et suutsin vaevu oma päikeseprille ja peavõru kinni hoida, mistõttu ca 100m enne tippu otsustasin ümber pöörata ja hakata alla minema. Sten jooksis üksi tippu. Tipus oli isegi lund, vot nii külm oli seal. Tipp asus ca 2100m peal, mina jõudsin ca 1950m-le. Inimesi peale meie enam väga ei olnud, kui siis mõni üksik, kes tuli meile vastu, kui me alles üles läksime. Kõik matkad, mis seal mäel toimuvad alustavad juba hommikul ning enamasti koos giidiga. Vaated mäe peal ning ka alla olid fantastilised, ent matk ise väga väsitav. Auto juurde jõudes näitas kraadiklaas 9 kraadi ning seal oli tõesti väga soe võrreldes sellega, mis ilm oli mäeahelikus tagasi matkates tugeva tuulega. Seda enam, et sellele järgnes 5h-ne autosõit saare lõunatipus asuvasse Wellingtoni. Mina olin kaardilugeja. :D Hea oli see, et autosid oli olematult vähe ning seetõttu ei pidanud me jamama möödasõitudega, ent halb oli see, et see Wellington asub ikka täiesti maailma lõpus.