Täna oli matkapäev. Ärkasime kell 7, et jõuda kella kaheksaks liivakivist Ayers Rocki ehk Uluru mäe alla tuurile. Suure kiirustamisega jõudsime täpselt õigeks ajaks. Meie tuurijuhiks oli aborigeeni juurtega tõmmu mees, kes rääkis meile peamiselt aborigeenide kultuurist ja keelest samal ajal kui jalutasime mäe kõrval. Juba hommikul vara oli õues palav - 32 kraadi. Päris paljudel turistidel olid pikad püksid, pikkade varukatega pluusid, kaabud ning mesilasvõrku meenutavad katted näo ees. Viimane selgus, et on siin kõrbes hädavajalik, kuna mustmiljon kärbest ronib muidu su näole. Seetõttu kasvatasin täna kõvasti on käelihaseid tehes terve tuuri aja, täpselt 2h, endale paberilehega tuult hoidmaks kärbseid endale suhu ja ninna ronimast nagu neil on kombeks. Tegu oli ühe kummalise giidiga. Ta rääkis aeglaselt ning ka oma mõtte põhiidee edasi andmine oleks võinud olla mitmeid kordi kiirem kui tema seda tegi. Ometi saime teada palju huvitavat. Näiteks, et see mägi on aborigeenidele sama püha nagu usklikutele kirik, mistõttu ei tohi sellel mäel turnida ning mõnes kohas oli ka pildistamise keeld. Selle keelu saavutamisel tekkis aborigeenide ja austraallaste vahel suur rassiline konflikt ning austraallased alavääristasid aborigeene, et nad seda mäge nii pühaks peavad. Selle mäe süvendites toimus aborigeenidel poisist meheks saamise rituaalid sh õpetati, kuidas kõrbes ellu jääda ning lisaks oli see mägi tähtis, kuna mäe jalamil leidus alati vett. Mäe süvendites oli ka koopajoonistusi, mis kirjeldasid kas mõnda rasket jahti või lõiku maailma loomisest. Aborigeenid uskusid, et mäe lõi merisiga meenutav elukas, kes ongi kaevanud mäe sisse augud. Kuna need "merisead" elavad väidetavalt 95% ajast maa all, siis nende nägemine on haruldus. Teadlased on neid näinud. Tegelikult on mäe sisse ringjad augud uuristanud tõenäoliselt tuul ja vihm, kuna selles augu kohas on kivim olnud kõige nõrgem või vihm kõige tugevam. Uluru mägi on seetõttu põnev, et päeva eri aegadel on mägi eri värvi - küll roosakas, küll hallikas, küll punakas ja küll lillakas.

Saime teada, et juba kesk-Austraalias on väga palju aborigeenide keele erinevaid dialekte, mida giid enam- vähem mõistaks, kuna tema oskab ühte neist, ent näiteks idakalda dialekte tema ei mõistaks, sest need on liiga erinevad. Kuna vahemaad Austraalias on pikad, siis toimus paari panek peamiseks oma kandi, ent erineva dialekti isikuga. Seetõttu mestisid kesk-Austraalia aborigeenid omavahel, idakalda omad omavahel. Mägi oli võimas. Ilus punane ning tundus kaugelt sile, ent lähedalt vaadates ringjaid mulle täis.

Edasi jalutasime Culture Centris, kus rääkis müütidest, mis aborigeenid on loonud küll maailma tekkest ja küll sellest, kuidas see mägi tekkis. Seal oli näha ka aborigeenide kunsti. Ostsime sealt endale kärbsevõrgud, jäätised ning vett juurde, et suunduda järgmise mäe Kata Tjuta juurde. Jalutasime seal Steniga 7km lõigu mägede vahel. Kui temperatuur oleks olnud 36 kraadi, siis poleks sinna Kata Tjuta juurde matkama saanud minna, sest see on siis suletud, ent kuna kraade oli 34, siis saime seal käija. Minu jaoks olid peamised häirijad ikkagi kärbsed, kes isegi kui nad ei saanud võrgu tõttu otseselt mu näo peale, siis oli ikkagi rõve, kui nad selle võrgu peal rõõmsalt ringi jalutasid. Panin endale täna väga palju päikesekreemi kombineerides 30 ja 50 faktorit ning nüüd õhtul on mul tugevad riiete randid peal. See päike siin on ikka väga võimas, UV indeks on ekstreemne (üle 10-ne, mis on UV skaala max). Kärbeste tõttu on Autraalia kindlasti üks kehvemaid kohti maailmas, kus õues midagi teha, kui just on okei, et suu ja nina on kärbseid täis. 

Austraalia põhiuudiseks on hetkel fakt, et Põhja-Austraalia jões söödi üks mees jõge ületades krokodilli poolt ära.

Puhkasime natuke kodus, pesud ja näksid, õhtustasime hotellidevahelises piirkonnas ühes aasia toidukohas ning edasi suundusime Fields of Lights`i vaatama. Meid viidi bussiga põldudele, mis oli täis päikesepatareidel töötavaid valguslampe, mida oli seal tohutult palju ning nad muutsid värvi. See oli ülivõimas ja-ilus paistes kaugelt nagu lõputu lillemeri. Lillemere vahel olid kõnniteed, kus sai jalutada. Ala oli tohutult suur. Põldudelt eemale läksid samuti valgustatud rajad, kust nägime samuti inimesi tulemas. Küsides neilt, kas sinna võib minna, ütlesid nad, et sealt avaneb ülevaade kogu näitusele kõrgelt vaateplatvormilt ja et see on väga ilus. Steni initsiatiivil hakkasimegi sinna suunas minema kuigi meile oli öeldud, et sinna minna ei tohi. Valgussähvatused tabasid meid ning meieni tormas suure prožektori valgusega turvatöötaja. Ta rääkis meile, et täna lõunal nägid nad siin rajal liikumas ühte harilikku pruunmadu, mis on oma mürgisuselt maailma mürgisematest madudest teisel kohal. Põldude vahel nägid nad liikumas kahte, ühe neist said maopüüdjad täna kätte, ent kaks on veel kuskil läheduses liikvel. Ta rääkis, et vaateplatvormile minnakse ainult koos turvatöötajaga lisa tasu eest, kellel on kaasas esmaabi vahendid, sest muidu hammustada saades on surm kiire. Seda kuuldes olin rõõmus, et olime juba kogu tuledega kaetud põllul olevad kehvalt valgustatud rajad läbi käinud ning polnud seda(neid) madu(sid) kohanud. Hops bussi ja koju pakkima. Homme tuleb üks pikk reisipäev, et jõuda Sydneysse. 

Täna ärkasime taas kord liiga vara, kuna soov maailma näha on niivõrd suur. Kõigepealt suundusime tagasi Rotoruasse, kuna reisikaaslased olid oma ujumisriided unustanud sinna, kus sai pallidega mäest alla sõita. Sinna oli ca 100 km sõitu. Läksime koos Steniga, kuna Sten soovis näha ikkagi ühte purskavat geisrit ning mina soovisin ikkagi proovida seda palliga mäest allasõitu. Hommikul oli ilm külm – ca 16 kraadi, teel sinna sadas ka rohkelt vihma. Olin juba päris pessimistlikult meelestatud, et tänane päev on küll ilma tõttu tuksis, ent nii kui jõudsime Steni keisri parki, siis vihmasadu lõppes. Läksime parki sisse ning kuigi lubati, et geiser purskab tunnis ca 1-2 korda, siis meie nägime geisri purskamist nii kui astusime sisse. Jooksime lähedale, kuna kartsime, et kohe geiser lõpetab purskamise ja me ei näegi seda lähedalt, ent tegelikult purskas kogu meie pargisoleku aja ning seda tänu kogunenud vihmaveele! Geiser tekib, kui magmakiht on pinnaveele liiga lähedal. Nagu olen juba maininud, siis Uus-Meremaa asub Vaikse ookeani laamal, mis nihkub Austraalia laama alla. Maa nihkumise ning õhukese maapinna tõttu ongi Uus-Meremaal nõnda palju maa seesmise aktiivsusega piirkondi, nagu geisrid, termaalbasseinid ning keevad muda allikad. Vesi koguneb ning muutub kuumaks, see põhjustab auramise, lõpuks selle kohal olev maapind kukub kokku ning tekibki geiser, mis purskab kogunenud vett sealt välja.

Nägime ka Uus-Meremaa rahvuskangelast ning seejuures lennuvõimetut imearmast lindu – kiivit. Tema majake oli täiesti pimeduses, vaid paar punast valguskiirt valgustamas tema tuba. Teda oli sealt päris raske leida, kuna esiteks oli pime ning teiseks meenutab ta kivi. Pime oli ruum seetõttu, et teda näha oleks, sest öösiti on ta aktiivne ja liigub ringi. Põhiline asi, mida ta tegi oli oma nokaga toksimine – nagu rähnid teevad, aga tema tegi seda vastu maada. Kuna ta ei suuda lennata ja on üpris paksuke, siis on ta saakloomadele kerge saak. Tema kasuks räägib asjaolu, et ta näeb välja tõesti nagu liikuv kivi ning et Uus-Meremaal pole palju liike, kes teda sööksid.

Rääkidest loomadest on teedel kohutavalt palju loomade laipu, eriti jäneste ning opossumite omi. Võib olla pole siin metsloomadest kedagi, kes jäneseid harvendaks. Neid on ikka lademetes. No mõnikord isegi väikesel lõigul on mitu jäneselaipa järjest. See on päris kole vaatepilt, kui tegu on värske laibaga – veri igal pool. Ka meil õnnestus täna ühest jänesest üle sõita ja me tõesti ei saanud mitte midagi selle vältimiseks teha. Ta hüppas vastassuunast teele, peatus, ja täpselt sellel hetkel kui hakkasime temast mööduma hüppas meie autoratta alla. Käis mütsatus ja oligi jänese eluga kõik. Jube.

Sain proovida ka kummipallis mäest alla sõita, mida nimetatakse Zorpinguks ning mis sündis siin Uus-Meremaal. Valisin siki-sakilisema tee, kuna see oli pikem ja tundus huvitavam teekond. Kõigepealt viidi pall järelkäruga ning mina autos mäe tippu. Seejärel lasti kummipalli põhja kuuma vett, aidati mind palli sisse, eemaldati kaitsevõre, mis hoiab palli kinni ning paluti mul pall veerema joosta. Seejärel hakkaski pall suure hooga veerema, vett lendas ning palli sees oli ülimõnus soe olla. Arvasin, et see on hirmsam, aga tegelikult ei olnudki. Olen rõõmus, et selle pallisõidu ära proovisin kuigi see pole päris mulle meeltmööda situatsioon just vee ning kinnise kambri tõttu.

Edasi suundusime tagasi Tauposse, kus käisime vaatamas Huka fallsi (koske), kus kitsal alal tekkis veel hästi suur kiirus ning möllas igas suunas. Seejärel jalutasime Moon aladel, kus sealsed geotermaalselt aktiivsed alad meenutasid kuumaastikku. Sten pidi loomulikult minema piiretest üle peaaegu peadpidi kraatri sisse, et ikka tunda, kui kuum see aur on. Out of topic: olen avastanud ülihead kohalikud kommid ning neid on palju eri sorte. Ma pole elu sees nii maitsvaid komme söönud. Olgu need siis lagritsa, vihmaussi või trühvli kommid. Kui ma neid juba enne ära ei söö, siis kavatsen need õvedele kingituseks tuua. Igastahes siis sõitsime mägede juurde, kus filmiti Lord of the Ringis Mordorit. See on selline vulkaani meenutav must mägi, mis purskas viimati ca 42a tagasi kattes ümbritseva oru suures osas tumedate laavakivimitega. Sõime kohalikus söögikohas Lord of the Ringist inspireeritud nimedega toitu, mis oli nii maitsev, et lihtsalt uskumatu. Sõin kanabrugerit brie juust ja mündi tzaitšikiga! Sten sõi jõhvikamoosiga juustupizzat ja ka see oli ülimaitsev. Uskumatu, et mingis täiesti suvalises väikeses külas ala bensujaama kohvikus tehakse nii uhkeid ja seejuures maitsvaid toite. Toit on siin kallis. Puuvilju müüakse tüki alusel, keskmiselt maksab 1 banaan või nektariin 1 euro. Väike kotike komme maksab siin 5-6 eurot.

Tänaseks kõige meeldejäävamaks seikluseks oli kahtlemata ronimine „Mordor“i ehk Lord of the Ringist tuntud Mount Doomi (või Tongariro Alpine Crossing) mäge pidi üles ja alla, kokku 16km. Seda peetakse Uus-Meremaa parimaks ühe päeva matkaks. Läbisime selle vahemaa 3,5h-ga, kuna ei soovinud jääda pimeda peale ning päikese kadudes läks ilm aina külmemaks ja külmemaks. Kuigi olime taskulambi, joogivee ja toiduga varustatud, ei olnud meil ei kindaid ega mütsi, mis oleks tipus kasuks tulnud. Mäe tipus oli nii külm ja tugev tuul, et suutsin vaevu oma päikeseprille ja peavõru kinni hoida, mistõttu ca 100m enne tippu otsustasin ümber pöörata ja hakata alla minema. Sten jooksis üksi tippu. Tipus oli isegi lund, vot nii külm oli seal. Tipp asus ca 2100m peal, mina jõudsin ca 1950m-le. Inimesi peale meie enam väga ei olnud, kui siis mõni üksik, kes tuli meile vastu, kui me alles üles läksime. Kõik matkad, mis seal mäel toimuvad alustavad juba hommikul ning enamasti koos giidiga. Vaated mäe peal ning ka alla olid fantastilised, ent matk ise väga väsitav. Auto juurde jõudes näitas kraadiklaas 9 kraadi ning seal oli tõesti väga soe võrreldes sellega, mis ilm oli mäeahelikus tagasi matkates tugeva tuulega. Seda enam, et sellele järgnes 5h-ne autosõit saare lõunatipus asuvasse Wellingtoni. Mina olin kaardilugeja. :D Hea oli see, et autosid oli olematult vähe ning seetõttu ei pidanud me jamama möödasõitudega, ent halb oli see, et see Wellington asub ikka täiesti maailma lõpus.

Pärast matka viis meid giid kohalikku malaisia söögikohta kohalikku hommikust sööma, kus ta tellis meile proovimiseks igasugu maitsvaid toite (see oli matka hinna sees). Kõik oli väga maitsev, sh värske kookosemahl. Saime proovida ka värsket suhkruroo mahla, mis maitses üllatus-üllatus nagu suhkruvesi. Kodus tegime lõunauinaku ning seejärel läksime Batu koobastesse. ​

Edasi sõitsime Sultani paleed ning Merdeka platsi vaatama. Paleesse me sisse minna ei saanud, saime vaid eemalt vaadata. Merdeks plats oli siis suur muruplats, mille ühes servas oli kõrge lipumast lipuga ning ümbritsevad majad olid vanad. Nende väärtust oskasid hinnata eelkõige mu reisikaaslased. Lõunastasime Subways, mis oli kindla peale minek. Kuala Lumpuris elab koos linnaäärsete elamurajoonidega kokku 7 miljonit inimest, kellest enamik on malaisialased ning islami usku. Täna saime siis tunda, et enamikul neist on autod ja siinsed ummikud on hullumeelsed. Rihtisime autoga üpris vaevaliselt Malaisia suurima siselõbustuspargi suunas, mis asus ühes suures kaubanduskeskuses keset linna. See on ikka tõeliselt hea, et Eestis ei ole selliseid ummikuid. Igal nurgal oli siin nii palju autosid, isegi kiirteed olid umbes. Lõbustuspargis sai nalja. Kõigepealt käisime õudustemajas, mis oli päris suur ning hirmsaks tegi asjaolu, et seal oli inimene, kes hirmsas keskkonnas siis salakäikude kaudu aina meid ehmatas kui trajektoori läbisime. See oli üllatavalt hirmus. Seejärel sõitsime rodeoga. Kuna ma polnud varem seda kunagi teinud, siis olin päris põnevil. Suutsin rodeol püsida 15 sekundit, Sten 41 sekundit. Naljakas oli teist kõrvalt vaadata, kuidas härg teda igas suunas viskab ning tema kramplikult üritab härjal seljas püsida. See oli väga lahe elamus! Lõpetuseks käisime võimsal roller coasteril, kus olid korduvalt pea alaspidi olemise hetked. See oli väga pikk ja hirmus põnev sõit.
​