​Wowww.. täna oli super päev! Nimelt käisime me tegemas Skydive õhutunnelis. See oli uskumatult äge! Põhimõtteliselt on tegu langevarjuhüppega siseruumides, ent ilma selle langevarju osata ja maast taeva suunas. Kõigepealt toimus kuivtrenn ehk siis õpperuumis õppisime selgeks käemärgid ning õige kehapositsiooni, siis saime selga riided ja jalanõud ning seejärel suundusime lendama. Lennuaeg oli võrdne tõelise langevarju hüppega 4263 meetri kõrguselt. Esimene lend oli harjutamine, kus proovisime kätte saada õige positsiooni ning seejärel teine lend oli kõrgele üles minek koos instruktoriga. Kõrgele tähendab ca 10-12m kõrgusele, siis hooga alla ja veel üks kord üles ja alla. Ohh.. see oli nii võimas! Ma poleks eales arvanud, et lendamine mulle nii väga meeldib. 

​Hea uudis oli õhtul see, et olin päris korralikult täna rannas olles päikest saanud. Nimelt alustasime me täna oma päeva legendaarsest Bondi rannast (James Bondiga pole mingit seost), kus võitlesime suurte lainetega suhteliselt külmas vees (24 kraadi, õues 25 kraadi). Ometi oli rahvast ujumas murdu, lisaks palju surfareid ning ka päevitamas oli väga palju inimesi. Ilm oli pilvine, päikest ei näinudki. Kuigi kohalikud käisid lühikeste pükste ja toppidega, siis mina eelistasin olla kampsuniga, sest tõesti ei olnud üldsegi nii soe ilm nagu inimeste riietusest oleks võinud arvata. Sõime ühes Brasiilia toidukohas, mis oli okei. Proovisime ka kõrval olevast Sushi kohast Philadelphia juustu ja lõhega sushit, ent ka see oli selline okei. Enamikes kohtades on söögiks kas friikartulid, burgerid või pizzad. Pettuma pidin ka tänases salatis. Olen siin Austraalias juba hea toidu osas täiesti lootuse kaotanud. No ei oska nad maitsvaid toite teha. Olgu tahes mistahes rahvusköögiga. Seetõttu olin täna magusa dieedil – jäätis ning hulgaliselt KrispyKreami originaalseid sõõrikuid (pildi olevad ei olnud kõik minule söögiks).

Märkimist väärib Austraalia liiklus, mis on täiesti arusaamatu. Vasakpoolse liiklusega olen juba viimase kuuga täielikult ära harjunud. Arusaamatud on nende foorituled. Esiteks jalakäijana läheb korraks roheline põlema ja siis 1-2 sekundit hiljem hakkab vilkuma punane tuli. Sellel ajal inimesed lähevad üle tee ja ühel määramatul hetkel punane enam ei vilgu ja siis hakkavad sõitma juba autod. Mis jama see on? Olgu konkreetne roheline või punane, mitte vilkuv punane. Teiseks autoga sõites vasakpööret tehes on kõigepealt fooril eraldi märgitud punane kõrvale pöörde noolega tuli ning ühel hetkel see kaob ära. See kadumine siis nagu tähendab, et nüüd tuleb oma pööre sooritada, aga mõnikord ei ole seda noolekest eraldi märgitud foori tulbana? Kolmandaks on veider lugu paremale pöördega. Sealt reast saab enamasti ka otse sõita ja siis alatihti on see, et rohelised tuled lähevad põlema mõlemas suunas ning tuleb nagu loll oodata ja loota, et vastassuunast keegi viimase rohelisega üle ei kihuta, sest sellist hetke, kus autode rivi lõppeb, siin ei eksisteeri. Okei, oleks see nii väikestel tänavatel, aga siis on see kõigil ristmikel nii. Ühesõnaga see liiklus on siin väga halvasti korraldatud.  Ohh.. see skydive oli ikka nii äge!

Täna tegime kodus ühe kollase hommikusöögi (muna, juustusaiad, makaronid, apelsinimahl) ning seejärel suundusime Sydneyt avastama. Hüppasime hop-on-hop-off bussile ning sõitsime sellega paar peatust kuni reisikaaslased otsustasid, et ilm on õues olemiseks liiiga palav. See oli tõsi. Ma ütlen seda harva, aga see ilm siin on tõesti paganama kuum! Õhk ei liikunud ning mul oli tunne nagu oleksin olnud keset Egiptuse kõrbe. Kuskil nägin, et kraade oli täna 35,6. Seetõttu hüppasime paari peatuse pärast maha ning seadsime sammud Sydney Aquariumi suunas, kus lubati 6 kraadi külma ning kooselu pingviinidega. Päris nii see kahjuks ei olnud. Kuna sinna akvaariumi minek oli üpris spontaanne otsus ja tegelikult eriti hästi meie päevakavasse ei mahtunud, siis jooksime sealt päris kiiresti läbi. Mulle kiirustamine ei meeldi. Tahaksin kõik tekstid läbi lugeda ja kõik showd ära vaadata, sest muidu jääb kuidagi poolik tunne sisse. Nii ka seekord. Muidu olid mereelukad muidugi põnevad. Meeldejääv oli üks suur halli värvi hüljese moodi olev nn merelehm, kellel lähim maismaa sugulane on elevant. Samuti see, kuidas pingviin ujus mitu tiiru ning me nägime teda ujumas ning lõpuks kuidas ta vee all suure puuksu lasi või siis kakas-pissis korraga tehes tohutu veealuse plahvatuse. See oli midagi, mida ma polnud osanud ette näha. Muidu oli Sydney linn selline -- hmm--igav ja mitte eriti ilus. Sealsed majad tundusid vanad ja mitte vana -lahedad nagu näiteks Amsterdamis või Copenhagenis, vaid nagu vanad-igava arhidektuuriga. Hop-on-hop-off-i giidijutust polnud ka midagi võimalik aru saada, kuna see austraalia aktsent inglise keelel muudab neist arusaamise niii keeruliseks, mistõttu ma täna ei saanud Sydney kohta midagi uut teada.

Seejärel hüppasime jälle hop-on-hop-off bussile ja sõidsime edasi kuni jõudsime ühe suure suveniiripoeni. Siinsed suveniiripoed on hästi põnevad ja seal on nii palju huvitavaid esemeid, no näiteks känguru munanditest tehtud võtmehoidja (selline karvane hele pall?!) või aborigeenide kunstiga padjad (imeilusad, ent kallid) või igasugu hästi lõhnavad seebid ja küünlad või ilusate mõtetega märkmikud või imearmsate kuaalade või kängurute piltidega serviisid jnejne. Seejärel suundusime vaatama Sydney ooperimaja, mis oli minu jaoks üks suur pettumus. See oli lähedalt nii väike ja kollane! Piltidelt paistab see alati ülisuure ja valgena! Võib olla on asi sellest, et täna päikest ei paistnud ja oli palju pilvi?! Lähedale minnes paistis katus olevat tehtud odavatest vannitoa plaatidest. Kuum ilm meid murdmas suundusime esimese konditsioneeriga kohviku suunas, kust võtsime värskendavad smuutid ja suured võileivad. Poole söögi ootamisel saime aga aru, et meil on ikka jube kiire ning peame võileivad tee peal sööma, et jõuda broneeritud põgenemistuppa. Hüppasime uuesti hop-on-ile, siis maha, siis jooks ja siis jõudsimegi tripadvisori sõnul ühte Sydney parimasse põgenemistuppa nimega Mission.

Olime broneerinud Dr.M toa, kus kõigepealt tutvustati meile mängu reegleid, taustalugu ning seejärel pandi meile kõigile käed lukku ning suunati tuppa. Mind viidi teistest eraldi tuppa, mistõttu pidime omavahel tegema eri tubadest koostööd, et nemad saaksid oma lukud lahti, meievahelise ukse lahti ning seejärel minu luku lahti. Tegu olevat Sydney põgenemistubadest kõige suurema tubade arvuga ning kõige võimsamat tehnoloogiat kasutava põgenemistoaga. Kokku oli meil aega toast pääsemiseks erinevaid ülesandeid lahendades 80 minutit, saades selleks max 3 vihjet ning osalema pidi vähemalt neli 15-60. aastast. Mõistatused olid vinged. Mitte kuskil ei olnud lihtsalt lukud ja võtmed. Näiteks pidi leidma toast tükid, kus oli kirjas, kui palju mingit ainet peab pipeteerima. Olid värviliste lahustega viaalid ning kapis olid anumad, kus iga värv kujutas ühte ainet. Ülesande lahendamiseks pidi pipeteerima puzzletükil oleva aine kogust vastava värviga viaalist suurde anumasse eksimistäpsusega 1ml, saades kõik värvid lisatud tuli see suur anum asetada segamisalusele ja see õige kaal avas järgmise ukse. Näiteks ühes toas olid päris laserkiired ja me pidime jõudma toa lõppu ning seal korraga alla vajutama neli lülitit, kusjuures kiirte vastu minnes hakkas aeg kiiresti vähenema, oi see oli pingeline! Näiteks pidi seal veel teleka ekraani jälgides puldiga juhitava traktori abil tooma keset teist tuba oleva võtmega palli väikese augu kaudu meieni ja ipadi abil tuvastama laes rippuvaid planeete ja neis enim esinevaid elemente. Seal oli kokku 5 tuba ning aeg lendas täiel kiirusel, sest seal oli nii põnev! Meil jäi õige vähe puudu, et toast välja saada, ent see oli ikkagi super. Õhtul söögipoest läbi ning koju.

Täna oli reisupäev. Uluru lennujaam oli imepisike ning asus meie ööbimisest 5 minuti kaugusel. Öösel oli kõvasti sadanud. Uluru lennujaamas olime eelviimased, kes boardingul lennukile läksid ning jalutuskäigul lennuki poole meid peatati. Turvamehed tulid ja teatasid, et peame minema tagasi boardingu alale. Alguses arvasin, et lennuk on ülebroneeritud ning me lihtsalt ei mahu, ent siis selgus, et kogu lennuk deboarditakse. Nii juhtuski, et kõik pidid lennukist välja tulema, kuna piloot oli avastanud lennukil mingisuguse tehnilise rikke, mistõttu kutsuti kohale remondimees. Kõigepealt pidime ootama, siis selgus, et meie lend Alice Springsi tühistatakse ning asendatakse otselennuga Sydneysse. See oli väga hea, kuna see tähendas meie jaoks 1h vähem lennusõitu ning lisaks saime lennujaama kohvikust piletite eest kompensatsiooniks süüa, juua ja snäkke osta. Pidime küll kokku ligi kolm tundi lennujaamas ootama, ent see aeg läks ruttu ja Sydneysse jõudsime vaid 30 minutit hiljem kui muidu oleksime jõudnud algse plaani järgi. Sydneys oli meil probleeme autorendiga. Küll öeldi, et meie autorendifirma asub International lennujaama terminal, sõitsime siis kurja hiinlasest taksojuhiga sinna, siis selgus, et ka seal pole seda autorendifirmat. Hiljem selgus, et expedia on üks kohutav broneerimissait, kes annab valed kontaktid ja valetab. Pärast suurt segadust ja pikka ootamist saime ikkagi auto kätte ning suundusime ööbimiskohta. Sydneys ööbime suures majas, mis on kahe korruseline ning näeb väga uhke välja. See asub Bankstown metroopeatuse juures. Kokku on 4 magamistuba, igaühes oma vannituba, on ka väike iluaiake purskaevuga. Käisime õhtustamas lähedalasuvas tai söögikohas, kus minu supp ja riis olid ülimaitsvad ning arutasime üheskoos järgnevate Sydneys veedetavate päevade plaane.

Täna oli matkapäev. Ärkasime kell 7, et jõuda kella kaheksaks liivakivist Ayers Rocki ehk Uluru mäe alla tuurile. Suure kiirustamisega jõudsime täpselt õigeks ajaks. Meie tuurijuhiks oli aborigeeni juurtega tõmmu mees, kes rääkis meile peamiselt aborigeenide kultuurist ja keelest samal ajal kui jalutasime mäe kõrval. Juba hommikul vara oli õues palav - 32 kraadi. Päris paljudel turistidel olid pikad püksid, pikkade varukatega pluusid, kaabud ning mesilasvõrku meenutavad katted näo ees. Viimane selgus, et on siin kõrbes hädavajalik, kuna mustmiljon kärbest ronib muidu su näole. Seetõttu kasvatasin täna kõvasti on käelihaseid tehes terve tuuri aja, täpselt 2h, endale paberilehega tuult hoidmaks kärbseid endale suhu ja ninna ronimast nagu neil on kombeks. Tegu oli ühe kummalise giidiga. Ta rääkis aeglaselt ning ka oma mõtte põhiidee edasi andmine oleks võinud olla mitmeid kordi kiirem kui tema seda tegi. Ometi saime teada palju huvitavat. Näiteks, et see mägi on aborigeenidele sama püha nagu usklikutele kirik, mistõttu ei tohi sellel mäel turnida ning mõnes kohas oli ka pildistamise keeld. Selle keelu saavutamisel tekkis aborigeenide ja austraallaste vahel suur rassiline konflikt ning austraallased alavääristasid aborigeene, et nad seda mäge nii pühaks peavad. Selle mäe süvendites toimus aborigeenidel poisist meheks saamise rituaalid sh õpetati, kuidas kõrbes ellu jääda ning lisaks oli see mägi tähtis, kuna mäe jalamil leidus alati vett. Mäe süvendites oli ka koopajoonistusi, mis kirjeldasid kas mõnda rasket jahti või lõiku maailma loomisest. Aborigeenid uskusid, et mäe lõi merisiga meenutav elukas, kes ongi kaevanud mäe sisse augud. Kuna need "merisead" elavad väidetavalt 95% ajast maa all, siis nende nägemine on haruldus. Teadlased on neid näinud. Tegelikult on mäe sisse ringjad augud uuristanud tõenäoliselt tuul ja vihm, kuna selles augu kohas on kivim olnud kõige nõrgem või vihm kõige tugevam. Uluru mägi on seetõttu põnev, et päeva eri aegadel on mägi eri värvi - küll roosakas, küll hallikas, küll punakas ja küll lillakas.

Saime teada, et juba kesk-Austraalias on väga palju aborigeenide keele erinevaid dialekte, mida giid enam- vähem mõistaks, kuna tema oskab ühte neist, ent näiteks idakalda dialekte tema ei mõistaks, sest need on liiga erinevad. Kuna vahemaad Austraalias on pikad, siis toimus paari panek peamiseks oma kandi, ent erineva dialekti isikuga. Seetõttu mestisid kesk-Austraalia aborigeenid omavahel, idakalda omad omavahel. Mägi oli võimas. Ilus punane ning tundus kaugelt sile, ent lähedalt vaadates ringjaid mulle täis.

Edasi jalutasime Culture Centris, kus rääkis müütidest, mis aborigeenid on loonud küll maailma tekkest ja küll sellest, kuidas see mägi tekkis. Seal oli näha ka aborigeenide kunsti. Ostsime sealt endale kärbsevõrgud, jäätised ning vett juurde, et suunduda järgmise mäe Kata Tjuta juurde. Jalutasime seal Steniga 7km lõigu mägede vahel. Kui temperatuur oleks olnud 36 kraadi, siis poleks sinna Kata Tjuta juurde matkama saanud minna, sest see on siis suletud, ent kuna kraade oli 34, siis saime seal käija. Minu jaoks olid peamised häirijad ikkagi kärbsed, kes isegi kui nad ei saanud võrgu tõttu otseselt mu näo peale, siis oli ikkagi rõve, kui nad selle võrgu peal rõõmsalt ringi jalutasid. Panin endale täna väga palju päikesekreemi kombineerides 30 ja 50 faktorit ning nüüd õhtul on mul tugevad riiete randid peal. See päike siin on ikka väga võimas, UV indeks on ekstreemne (üle 10-ne, mis on UV skaala max). Kärbeste tõttu on Autraalia kindlasti üks kehvemaid kohti maailmas, kus õues midagi teha, kui just on okei, et suu ja nina on kärbseid täis. 

Austraalia põhiuudiseks on hetkel fakt, et Põhja-Austraalia jões söödi üks mees jõge ületades krokodilli poolt ära.

Puhkasime natuke kodus, pesud ja näksid, õhtustasime hotellidevahelises piirkonnas ühes aasia toidukohas ning edasi suundusime Fields of Lights`i vaatama. Meid viidi bussiga põldudele, mis oli täis päikesepatareidel töötavaid valguslampe, mida oli seal tohutult palju ning nad muutsid värvi. See oli ülivõimas ja-ilus paistes kaugelt nagu lõputu lillemeri. Lillemere vahel olid kõnniteed, kus sai jalutada. Ala oli tohutult suur. Põldudelt eemale läksid samuti valgustatud rajad, kust nägime samuti inimesi tulemas. Küsides neilt, kas sinna võib minna, ütlesid nad, et sealt avaneb ülevaade kogu näitusele kõrgelt vaateplatvormilt ja et see on väga ilus. Steni initsiatiivil hakkasimegi sinna suunas minema kuigi meile oli öeldud, et sinna minna ei tohi. Valgussähvatused tabasid meid ning meieni tormas suure prožektori valgusega turvatöötaja. Ta rääkis meile, et täna lõunal nägid nad siin rajal liikumas ühte harilikku pruunmadu, mis on oma mürgisuselt maailma mürgisematest madudest teisel kohal. Põldude vahel nägid nad liikumas kahte, ühe neist said maopüüdjad täna kätte, ent kaks on veel kuskil läheduses liikvel. Ta rääkis, et vaateplatvormile minnakse ainult koos turvatöötajaga lisa tasu eest, kellel on kaasas esmaabi vahendid, sest muidu hammustada saades on surm kiire. Seda kuuldes olin rõõmus, et olime juba kogu tuledega kaetud põllul olevad kehvalt valgustatud rajad läbi käinud ning polnud seda(neid) madu(sid) kohanud. Hops bussi ja koju pakkima. Homme tuleb üks pikk reisipäev, et jõuda Sydneysse. 

Ööbimiskohast hommikusöök söödud suundusime suveniiripoodi ning seejärel Alice Springsi Telegraph Stationisse. Tegu oli vabaõhu muuseumiga, kust sai alguse Alice Springsi linn. Nimelt oli Suurbritannial vaja hoida Austraalia kui koloniaalmaaga ühendust ning seetõttu otsustati luua telegraafi liin. See sai alguse Austraalia lõunarannikul asuvast Adelaine linnast, läbis keskmaal olevat Alice Springsi ala ning põhjas Darwini linna. Telegraafi jaama taga oleva jõe järgi tuli Springsi nimi, mida ekslikult peeti allikaks. Alice nimi tuli telegraafi pioneeri naise nime järgi. Seal oli mega kuumus. Õues näitas 32 kraadi, ent õhuniiskus oli väga kõrge ning seetõttu tundus nagu õues oleks üle 36 kraadi. Kohalik rääkis, et selline ilm pole Alice Springsis üldse tavaline, enamasti on seal pigem kuiv kuumus kui niiske, mistõttu on hetkel õues olemine üpris talumatu. Õhk ei liikunud ning keha muutus kiiresti niiskeks. Muidu polekski väga hull olnud, aga siin Austraalias on nii palju kärbseid, kes proovivad küll silma, küll ninna ning küll kõrva tungida ning kui on väga palav, siis nende kärbestega ei viitsi küll üldse tegeleda. Mina arvates on Austraalia üks suurte putukate riik. Jaama juures oli palju rohutirtsusid, kes olid umbes 7cm suurused ning lendasid lühikesi vahemaid meenutades hetkeks liblikaid. Aga kuna neid oli mustmiljon tükki, siis oli see üpris ebameeldiv. Lisaks on siin hästi suured mardikad ja hästi suured herilase moodi putukad. Et kui ringi liikuda, siis võiks ikka jälgida, kuhu jalg panna, kuna sellisele elukale peale astudes oleks kogu jalanõu tald limaga kaetud.

Edasi reisisime Austraalia keskpunktis asuvasse Ayers Rock Resorti (Uluru). Sõit kestis ligi 5h, ent hea oli see, et kogu tee jooksul oli max 5 käänakut ja pööramist. Terve tee kulges otse. Tegime ka vahepeatusi, et jäätist ja lõunat süüa. Selgus, et siin kõrbes on hetkel vihmaperiood ning praeguse kõrbekuumuse vältimiseks eelistavad turistid siia keskmaale tulla mai kuust alates. Austraalia kõrb polnud see, mida me ootasime. Kuigi maapind oli tume oranži-punaka kivikattega, siis leidus siin väga palju ootamatut rohelust. Ei mingit liiva nagu ühelt korralikult kõrbelt võiks oodata. Selgus, et Austraalia kõrbed ongi sellised "rohelised" ning liivaga kõrbed on Austraalias väga harvad. Austraalia ongi suures osas kõrb, õigemini kogu keskmaa. Teatud vahemaade tagant olid tee kõrval mõõtepostid, kus oli välja toodud kuni 2m-ni 10cm vahedega. See on vajalik seetõttu, et vihmaperioodil sajab siin korraga nii palju vett, et teed võivad olla läbimatud ja siis autojuht teab, kui sügava vee all antud teelõik on. Tänu toredatele reisikaaslastele läks sõit kiiresti.

Uluru asub Uluru-Kata Tutja National Parki kõrval, kuhu läheme homme matkama. Uluru ise on üliväike hotellidest koosnev linnake, kus on kõik turistile vajalik olemas. Ööbime hästi ilusas mitmekorruselises mitme toaga apartemendis. Õhtul mängisime Steniga tennist ning käisime üheskoos kohalikus toidupoes. Järsku astusid poe uksest sisse suur aborigeenide suguklann. Nad rääkisid oma keeles, enamikel polnud jalas jalanõusid ega suus hambaid. Ostsid nad endale kastiga õlut ja lastele coca-colat ja komme. Nende riided olid räpased ning nende möödudes oli tunda tugevat haisu. Nad olid inimesed, kellest sooviks eemale hoida. Kurb, et nendega on niimoodi läinud. Lugesin, et seal Alice Springsis on nende aborigeenidega ikka tõsiseid probleeme. Nad on seal vägagi kuritegelikule teele kalduvad - vargused poodidest, sissemurdmised kodudesse ning äridesse, vara hävitamine, samuti autovargused on seal tavapärased. Esineb ka üli palju rünnakuid ning seksuaalkuritegusid. Kohalikud väldivad kesklinnas käimist kuigi linna on palgatud korda hoidma korravalvurid.  Seal linnas on Austraalia kõige kõrgem kuritegevuse määr. Seetõttu olidki siis suurte kaubanduskeskuste tänavapoolsed poealad tühjad - sealt lihtsalt pidevalt varastatakse.

Fun fact: 25-st maailma kõige mürgisemast maost 21-te võib leida Austraaliast.

Täna hakkasime Melbournist kell 7 hommikul liikuma ning sõitsime lennukiga Austraalia keskosas asuvasse väikelinna nimega Alice Springsi. Lend kestis 2h ja 50minutit ning läks väga kiiresti, kuna olles väga unine magasin terve lennuaja. Me kõik arvasime, et lend kestab 1,5h, mistõttu olime väga üllatunud, kui kuskil une ja reaalsuse piiril hakkasid stjuardessid sööki pakkuma. Olin segaduses ning magasin edasi. Veider on veel see, et Alice Springsil ja Eestil on ajavahe 8,5h! Jah, tõesti! Pool tundi ka!

Kuna meil oli hotelli registreerimiseni aega, siis saanud kätte oma rendiauto suundusime linna. Alice Springs asus lennujaamast vaid 15 minuti kaugusel. Rendiauto oli meil valget värvi nagu 90% Austraalias olevatest autodest, ülejäänud 9% on halli värvi. See on ka väga mõistetav, kuna siinne kuumus on midagi mõistuse –ja kehavastast. Ma pole elu sees olnud nii kuuma ilmaga kohas, kui oli tänane päev siin Alice Springsis. Kraade olevat siin 36, auto kraadiklaas näitas 42. Kui auto oli 15 minutit parklas olnud oli juba musta värvi rool läinud nii kuumaks, et kui pidi auto rooli keerama, oli see kõrvetavalt kuum. Alice Springsis on punase teekattega asfalt teed. Üllatav on minu jaoks see, et ma arvasin, et siin on ainult liiv, ent tegelikult on siin päris palju rohelust. Alice Springsi kesklinn koosneb väikestest teedest ja on suurusega ca 2kmx 2km.

Meie esimene käik oli McDonaldsisse sööma. Sealne söök oli selline nagu ikka, aga mis oli teisiti, olid inimesed. Seal oli palju inimesi, kelle sarnaseid mina polnud elus veel näinud. Melbournis nägin ma hästi palju noori ja ilusaid inimesi. Tõesti ilusaid. Kuigi sinna sekka juhtus ka kriminaalse välimusega inimesi ning väga habetanud vanu räpase välimusega mehi, oli üldpilt ikkagi meeldiv (Austraaliasse viidi kunagi Inglismaa kriminaalid). Aga siin Alice Springsis elavad aborigeenirahvas on ikka täiesti omaette seltskond. Nad moodustavad siinsest üldpopulatsioonist 1/3, samas kui teistes Austraalia piirkondades on neid kuni 5%. Nad on kõik veidralt riides (nagu keegi oleks neile oma vanu suuri riideid laenanud), hästi laia ninaga, alalõug ulatub tugevalt ette, enamik hambaid puuduvad, hästi suurte punnis silmadega, tugevas ülekaalus, juuksed sassis, istuvad kuskil tee ääres või kaubanduskeskuses karjakesi koos. Kui sellised inimesed elaksid Eestis, siis ütleksime nende kohta mitte aborigeenid vaid kodutud. See on ühtaegu hirmutav ja kurb.

Aborigeene on Austraalias pikalt kiusatud. Küll ei aktsepteeritud nende kultuuri, keelt ega nende õigusi. Neilt võeti maa, kuna nad olid rändrahvas ning ei hoidnud kokku. 90% aborigeenidest suri tuulerõugetesse puutudes kokku valge nahavärvi esindajatega. Paljud neist tapeti ning sunniti põgenema Austraalia äärealadele nagu seda on Alice Springs ja Põhja-Austraalia, kus elutingimused pole nii sobilikud kui seda on lõunakaldal. 1910-1970 varastati neilt lapsed, kes olid vähegi valge rassiga segunenud ning anti kasvatada „valgete ühiskonda“, et tagada neile parem kasvatus ja sulandumine ühiskonda. Neid nimetatakse „varastatud põlvkonnaks“, kuna neil puudub side oma suguvõsaga. Austraalia vabandas aborigeenide ees mitte väga ammu ning siiani on siin konfliktid valgete ja aborigeenide vahel. Austraalia on püüdnud „heastada“ aborigeenidele tehtut püüdes luua programme, mis aitavad neid tööturule, võimaldavat tasuta meditsiinilist ja õiguslikku abi, pakub finantsabi koolidele, et parandada hariduslikke saavutusi. Lisaks ka finantsiline abi „maade äravõtmise eest“. Sellele vaatamata on aborigeenide seas töötuid 3x rohkem, 11x sagedamini satuvad nad vangi, elavad ca 15 a vähem kui valge nahaga austraallased, haridusteel katkestavad , esineb rohkelt verepilastust ning laste seksuaalset ärakasutamist, vägistamisi ning narkootikumide kasutamist. Näiteks pärast 3-,5- ja7-ndat aastat tehtaval lugemis, kirjutamis-ja numbrite tundmise testis saavad nad tunduvalt kehvemaid tulemusi kui valged austraallased. Ka nende IQ testid on ühed kõige kehvematest võrreldes teiste populatsioonidega.

Tänase päeva tipphetkeks oli kahtlemata Alice Springsi Reptile Centeri külastus. Seal oli väga palju igasugu sisalikke, iguaanasid, varaane, gekosid, konnasid ning muidugi madusid. Jõudsime täpselt loomade demonstratsiooniks. Hästi tore oli see, et olime keskuses üksinda, mistõttu kulges kogu esitlus meie tempos, saime küsimusi küsida ning kõik oli mõnusalt privaatne. Kõigepealt räägiti meile, kuidas mürgiste madudega kaetud Austraalias ennetada hammustada saamist ning seejärel räägiti esmaabist. Tegu on keskusega, kes saab päevas ca 30 kõnet ning 15-20 puhul läheb kohale, et ohtlikuna tundunud mürgine madu kellegi kodust või tagaaiast ära viia. Maod viiakse nende leiupaigast 50km kaugusele, kuna kui viia nad leiupaigast 20km lähedusele, siis leiavad nad selle koha uuesti üles. Näiteks sain teada, et Austraalia mürgimadude kihvad on õige tillukesed ning seetõttu kaitsevad hammustuse eest paksud pikad püksid. Madudel puuduvad kõrvad, mistõttu nad ei kuule. Ka nende nägemine on kehv. Sisalikel on kõrvad. Mürgised maod saavad välisinfot maapinna vibratsiooni järgi. Püütonid tajuvad soojust. Ühe Austraalias tavalise mürgimao hammustusel (nime ei mäleta) saad elada veel 15-30 minutit. Mürk levib lümfiringi teel, mistõttu on oluline mitte liigutada. Kui panna hammustada saanud jäseme ümber side, siis võib selle mao hammustusel elule lootus pikeneda ühe päevani. Austraalias lendab helikopteriga maohammustusel kohale „lendavad arstid“. Meile näidati beebipüütonit ning oli võimalus lasta sellel enda peal ringi roomata. Giidi küljes roomas see püüton mitu ringi ümber ta kaela, ent see ei häirinud giidi üldse. Tema seletas seda, kui mao püüdlusena otsida soojust. Giid paistis olevat 150% roomajate fänn ning see kandus edasi ka tema juttu, mida oli super huvitav kuulata. Veel saime kätte võtta sinise keelega sisalikku, kelle pea meenutas mao oma, aga keha oli nagu sisalikul. Samuti võtsin kätte sisalikku nimega Jack, kes minu käte vahel oli paras sipleja. Ta keha oli kaetud ogadega, mis olid päris teravad, ent muidu oli ta päris lahe sell. Sten saavutas sisalike hoidmisel meistriklassi olles nendega ümber käimisel väga osav. Mina natuke pelgasin neid.

Õues seisin silmitsi varaaniga, kelle aedik ei olnud just väga kõrge. Varaan on selline päris suur sisalik, kes sööb kõiksugu mürgimadusid, sisalikke, aga ka väikeseid imetajaid. Tema juures oli silt, et mitte kätt üle aediku serva panna, kuna tema hüppab ja võib kätt hammustada. Ta oli hästi ergas ning liikus oma aedikus meid nähes kohe meie poole. See oli kõhedust tekitav. Üldse olid sealsed loomad ülikuuma ilma tõttu väga aktiivsed ning tore oli neid näha oma looduslikus keskkonnas. Kõik loomad, kes seal olid, on toodud sinna vigastatuna või kui nad hirmutasid kedagi. Nende eesmärgiks on lõpuks ikkagi loomad tervena vabadusse toimetada.

Ujusime oma ööbimiskoha basseinis, mis oli väga mõnus ning seejärel käisime shoppamas kohalikes kaubanduskeskustes, mis olid poodidest üpris tühjad. Austraalias on see imelik komme, et kõik suured kaubanduskeskused ning tänavapoed suletakse kell 17.00. Arusaamatu. Ilusad riided on tunduvalt kallimad kui Eestis, toit ja jook ka kallimad. Jõime värskelt pressitud apelisini mahla ja võtsime smuutit, kuna nii palav oli!! Sõime kohalikus pubis õhtust ning nüüd ongi juba uneaeg.

Ärkasime täna väga vara, et jõuda Melbournist 1,5h autosõidu kaugusel asuvasse Sovereign Hilli teemaparki. Seal on taastatud Ballarati linn pärast 1851.aastal alguse saanud kullapalavikku, kui tuhanded seiklejad tulid Austraaliasse varandust otsima. Kõigepealt suundusime kulla muuseumisse ning seejärel parki. Olin eelnevalt uurinud, mis tegevused on pargis populaarsemad ja kus kipuvad järjekorrad tekkima. Seetõttu läksime alustuseks kaevandustuurile. Habemega mehe juhendamisel istusime vagunitesse, mis viis meid 20m sügavusel küla all asuvatesse kaevanduse käikudesse. Seal oli päris jahe ning ka natuke kõhe olla. Õnneks oli kõik väga ilusti laternatega valgustatud. Giid rääkis humoorikalt, milline nägi välja kaevurite igapäev, mis vahendeid kasutati ning kuidas kulda kivimikihtidest otsiti, seda kõike demonstreerides. Kuulates tema juttu tundus mulle uskumatuna, kuidas kõik need kuud, mis võisid kaevamisele kuluda, kogu see jube kitsas ja must töökeskkond ning vahendid ennast lõpuks ära tasusid. Võib olla mõni sai rikkaks, ent enamik tõenäoliselt mitte. Jalutasime seejärel mööda küla ringi, käisime nii elumajades, kirikus, koolis, mängisime vanaaegset bowlingut, 1850-aastate stiilis poodides uudistamas, proovisime jõest kulda välja sõeluda ning vaatasime nii sepatööd kui ka küünlameisterdajaid. Sattusime ka teatrietendusele, kus toimus näidendina arutelu teemal, kas minna sõdurile naiseks või mitte. See lahkas nii poolt kui ka vastuargumente, mis 1850-ndatel aastatel elaval naisel võisid olla. Eriti lahedalt serveeriti ka sealne toit, mis oli imemaitsev. Võtsin kakaod ning kana riisi ja salatiga. Magustoiduks võtsime vastlakukli moodi saiakesi. Oi, kui head need olid!

Edasi suundusime paari minuti kaugusel asuvasse Ballarat Wildlife Parki, kus lootsime, et ehk saab seal mõnda looma katsuda. Meie šokeeringuks ootas täpselt suveniiripoe ukse taga väike känguru, keda sai käest toita! Ta lubas isegi endale pai teha. Tema karv oli natuke kare, ent ta oli ülimalt sõbralik ning sõi meie pihust suure heameelega. See oli uskumatu! Järgmisena selgus, et seal on võimalik koaaladega pilti teha, mida ka tegime. Me saime koaalasid ka katsuda, mis jättis minu jaoks täiesti unustamatu mälestuse – nimelt oli koaala karv udu pehme ja nad ise väga sõbralikud. Olin nii rõõmus, et sain neile niivõrd lähedal olla. Loomade fotograaf oli loomadega nii hell ja sõbralik ja meelitas neid toiduga küll siia ja sinnapoole.  Wallabysid ja känguruid oli seal vabalt ringi liikumas kümneid, enamik vedeles päikese eest kuskil põõsa all varjus, kuna lõuna ajal läks ilm päris palavaks. Kängurud olid hiiglaslikud ning suurte isendite lähedale ei julgenud ma minna. Nad on erinevalt wallabytest palju pikemate ja kiitsakamate kõrvadega ning neil on suured rinnalihased. Nad näevad sportlikud ja tugevad välja. Wallaby nägu meenutab minu arvates natuke jänese oma. Veel nägime seal hiiglaslikku kilpkonna, kes ulatus mulle nabani, siis nägime ka tasmaania kuradit, kes meenutas välimuselt musta koera, ent jooksis nagu  siga. Veider loom. Kõige veidram oli aga emu, sest esiteks nägi ta välja sama suur kui jaanalind ning teiseks tegi ta väga veidrat häält – sellist trummi põrinat meenutavat dinosauruse häält, mis tuli kuskilt sügavalt kurgust. Mina pelgasin teda tema hääle tõttu, ent Sten läks ja andis talle süüa. Seda ilusate silmadega linnu nime ma ei tea. Ma ei olnud varem näinud ka wombatit, kes oli nagu hamstri ja kopra ristsugutis, kes on ennast väga väga paksuks ja suureks söönud. Nägime nende toitmist.

Park ja loomad nähtud ruttasime Great Ocean Roadile, mis kulgeb mööda Austraalia lõunarannikut ning mille teele jääb mitmeid uhkeid loodusvaateid nagu 12 apostlit ning Loch Ard Gorge. Viimase juures läks põhja üks suur Austraalia laev ning 12 apostlit on rannikust eemal merest välja ulatuvad 12 kaljumürakat. Kuigi vesi oli minu arvates jääkülm läksid minu reisikaaslased ka merre ujuma. Kuigi rahvast oli väga palju, siis teised turistid ujuma ei läinud.

Võitlus kärbestega jätkub. Siinsed kärbsed on väga vastikud ja pealetükkivad. Kõige hirmsam on see, et sageli pole neid tunda, kui nad su näo või kehaosa peal ringi liiguvad, mis on päris imelik.

Sõit tagasi Melbourni oli pikk ja käänuline. Austraalia loodus pole mulle veel muljet avaldanud. Kõikjal on kollased põllud ning väga vähe rohelust. Kõik paistab olevat kuivanud, taimed tunduvad tavalised ning lilli on väga vähe. Võib olla lihtsalt eelmise nädala mälestus Uus-Meremaa imeilusast loodusest on niivõrd raske üle trumbata. Austraalia juures on ka see jama, et siin on nii palju mürgiseid roomajaid erinevalt Uus-Meremaast ning seetõttu ei tõmba mind kohe üldse autoteest põldude suunas jalutama minek. Kõikjal parkides ning turismi teedel on sildid „ettevaatust mürgised maod“, mis ei tekita just väga turvalist tunnet. Homme sõidame lennukiga Austraalia põhjaosas asuvasse Alice Springsi, kus pidi olema 40 kraadi kuuma. Ootan seda juba põnevusega.

Sain täna teada, et Austraalias elab kokku 24 miljonit inimest, kellest enamik elab idakaldal. Ainult Melbournis elab juba 4,4 miljonit inimest! Austraaliast suure osa moodustavad kõrbed, kuhu üleülehomme ka läheme. Austraalias on kõrgeim nahavähi esinemise määr, ent eluiga on neil maailmas nii meestel kui ka naistel top 10 riigi seas.

Nüüd on siis käes see periood, kui vahetan täielikult välja oma naha, mis koorub maha uskumatult suurte tükkidena. Kreemitan küll, aga sellest ei paista kasu olevat. Kõva pruunikas nahk tuleb maha ja järgi jääb nagu ikka valge eurooplase nahk. Rääkides nahavahetusest on siin Austraalias tohutult palju madusid, eriti neid mürgiseid. Üldse loetakse Austraaliat ka „surmamaaks“, kuna siin on nii palju erinevaid liike, kes võivad inimese ära tappa: soolavee krokodill (kasvab Austraalias kuni 8m pikkuseks), suur valgehai, bullshark, nõelav kivikala, siniste ringidega kaheksajalg, maailma mürgiseim madu (sisemaa taipan), lihtne pruunmadu (üli tavaline, et väga mürgine), igasugu mürgimadusid (Austraalia on riik, kus on enim roomajaid – 755 liiki – jee!), maailma kõige mürgisem ämblik Sydney funnel-web, punaseljaga ämblik,  igasugu kaheksajalad nii sellised, mida näed, kui ka sellised mida nende väikese suuruse tõttu ei näe, mingisugused puugid ja mürgised sipelgad. Ilm on siin kuum. Kuigi taevas on pilvine, siis on õhk selline lämbe ning tuule puuduse tõttu seisab. Inimesed on tänavatel riides nagu nad oleksid rannas. Lõuna ajal oli siin 36 kraadi, kuigi nii kui päike tuli pilve tagant välja siis see reaalselt kõrvetas nagu oleks käe pannud pliidi vastu. Uskumatu päikese võimsus!

Täna magasime kaua ning suundusime hommikust sööma rannaäärsesse piirkonda. Melbourne rand meenutas mulle meie Pirita randa palmidega versioonis – meri oli sarnaselt külm, inimesed valge nahaga ning ka rannaliiv sarnane. Sõime ühes kreekapärase toiduga söögikohas. Söök oli okei, ei midagi liiga maitsvat, mida tahaks veel ja veel süüa. Omaette hirmsa kogemuse sain kärbestega. Nimelt on siin linnas väga agressiivsed kärbsed. Nad tulevad su külge ja sa võid ennast raputada, aga nad ei tule su küljest ära kui sa just ise neid ära ei löö. Ja nad on sellised suured kärbsed nagu meil. Kuna õues oli väga palav ja minu jook ei tulnud ega tulnud, kutsusin ühe teenindaja enda juurde, et kindlaks teha, kas mu jook ikka sai kirja. Sellel ajal kui teenindaja mind kuulas lendas kõigepeal kärbes ta huule peale, passis seal paar pikka sekundit ja seejärel lendas teenindaja hammaste peale püsides kas seal mitu sekundit. Ära lendas ta siis, kui naine hakkas rääkima. Teenindaja ei teinud sellest kärbsest üldse välja. Olgu öeldud, et teenindajaks oli ca 25a vanune noor naisterahvas. Ju see on nii tavaline, et kärbes sul kuskil peal ronib. Uhhh—kui jube! See nägi välja nagu mõni õudusfilm. Ja kärbestega veel ka selline hetk, et täna pargis rahulikus tempos jalutades lendas kärbes mulle otse ninna!! Esmalt ehmatasin, seejärel tatistasin ning siis kujutasin juba ette, kuidas õhtul hambaid pestes näen kellegi jalakesi oma silmanurgast välja turritamas, kui ma nüüd ikka teda välja ei tatista. Tatistasin veel tükk aega. Uskumatult jultunud on need kärbsed siin küll!

Pärast söömist käisid minu kaladest reisikaaslased meres ujumas ning seejärel suundusime linna avastama. Jalutasime nii Shrine of Rembrance`i vaatama (mälestussammas I maailmasõjas hukkunute jaoks) ning Australian Centre of the Moving Image-s. Liikuva pildi muuseumis oli välja toodud nii eri filmi ajalugu, Austraalia filmide tutvustus (nt Moulin Rouge, Mad Max), arvutimängude arengust ning põgusalt ka filminduse eriefektide kohta. See oli okei muuseum.

Melbournis elu kahtlemata käib – silma jäi mitmeid muusikuid pop lauljatest kui räppariteni, keskväljakul käis salsa baaskursus ning keegi mängis trumme. Rahvast oli keskväljaku ümbruses tänu Australian Openile tohutult palju, kõikjal linna platsidel olid suured teleekraanid, kus inimesed oma toolidega istusid ja tennist vaatasid. Käisime suveniiri poodides keskväljaku juures ning sõime KrispyKreami sõõrikuid, kus kõige tavalisemad sõõrikud on legendaarselt maitsvad.

Jalutasime ka Queen Victoria Gardensis ja Royal Botanic Gardensis, mis olid ilusad, ent vahemaad jalutamiseks päris korralikud (kõndisin IPhone sõnul täna 11,6km). Kõige kummalisem oli see, et paljudel puudel oli ca 1m maapinnast plastikust võru ümber. Selgus, et see on possumite eest kaitsmiseks, kes oma lemmik puudesse muidu augud sisse närivad. Nägime neid ühe puu all siblamas-  nad nägid välja nagu sabaga hamstrid. Pärast pikka jalutuskäiku ujusime hotelli basseinis, õigemini mina olin küll vaid kuumas mullivannis ning õhtust sõime toateenindust tellides. Homme pingviinide paraadi vaatama.

Täna oli üks seiklusrohke päev. Kõigepealt suundusime Aucklandi silla juurde, kus mehed soovisid benji hüpet teha. Selle firma omanikud olid maailmas esimesed, kes hakkasid benjit pakkuma rahvale ning populariseerisid seda hüpetes alla nii Eifelli tornist kui ka tehes maailma rekordi kõige kõrgemalt alla hüpatud meetrite osas. Meeste hüpe toimus silla keskosa alt, kuhu üheskoos jalutasime. Sinna oli ehitatud kinnine kamber, kus nagu lennukilt allahüppe puhul avanes sobival hetkel luuk ning sealt sai pea ees merre hüpata. Sten hüppaski selg ees otse peaga vette. Kõrvalt nägi see kõik väga hirmus välja.

Edasi suundusime Uus-Meremaa ainsasse lõbustusparki – Rainbow endi. Olin sinna mineku osas väga pessimistlik, kuna meil oli seal olemiseks aega vaid 2,5h (rendiautode äraandmiseks ja check-in tegemiseks arvestatud enne lendu 2h). Tegelikult jõudsime aga kiirelt tegutsedes kõik kõige võimsamad sõidud tehtud. Alustasime kaevandussõidust, edasi kolme surmasõlmega roller coaster, paadisõit (log flume), mitmesaja meetri kõrguselt alla kukkumine ning seejärel kardisõit. Mulle meeldisid kõige rohkem just viimased kaks. Kuigi kõrgelt alla kukkudes oled traksidega kinni, siis see kukkumine oli nii pikk, et ühel hetkel jõudsin juba mõelda, et kas tõesti see maapind ei jõuagi kohale. Kardisõit oli ka äge, kuna sain kolmanda koha vaatamata väga agressiivsetele konkurentidele. Lennujaama jõudsime väga mõnusalt ilma et peaks kuskil mööda koridore jooksma oma värava suunas. Juurde andis ka see, et meil oli äriklassi piletid ning seetõttu oli nii check-in väga kiire kui ka pagasi kontrolliks oli eraldi kiirrida. Turistiklassi järjekorrad olid meeletud. Jõudsime seetõttu uudistama minna nii suveniiri poode kui ka loungis süüa. Aucklandi lennujaama loungis oli parim toit, mida olen siiani loungides saanud. Mulle väga meeldisid nii värsked juurviljad (nt porganid ja kurgi viilud, mille juurde sai võtta nii kodujuustu kui ka pesto kastet) kui ka valge šokolaadi küpsise kook koos vahukommidega. Nad ikka oskavad süüa teha!

Lend Melbourne, Austraaliasse, kestis 4h. Kuna seal tool päris pikali ei käinud, siis magada korralikult ei saanud. Toit oli maitsev nagu ikka äriklassis. Mulle meeldis nii eelroana olnud hiidkrevetid, põhiroana võetud juustutaldrik ning magustoiduks olnud vanillijäätis mingisuguste magusate kollaste tükkidega. Ja apelsinimahl oli ka väga värske. Sain natuke magada ning vaatasin dokumentaalfilmi töörõõmust. Nimelt vaid 11% inimestest naudib oma tööd ja läheb tööle rõõmuga. Filmis toodi näiteid firmadest, kes ja kuidas on inimestes töörõõmu tekitanud. Võtmesõnadeks on ikka vabadus. Nii vabadus ise otsuseid vastu võtta, vastutada kui ka vabadus oma aega kontrollida.

Melbournes võttis meid vastu väga soe ilm. Selline hästi pehme ja soe on siin, kraadiklaas ütles kell 9.30, et õues on 26 kraadi. Hotell on üliuhke ja toad väga suured. Tegu on väga suure apartemendiga, suur rõdu ja elutuba, köök. Elutuba on nii suur, et ma saaksin seal hundiratast teha. Minu poolest võiks meie ööbimine olla mitmeid kordi väiksem, kuna sellise ruumiga ei oska kohe midagi pealegi hakata. Aga vannitoas oles vann on küll tore, sest kodus meil vanni ei ole. Elame väga kesklinnas, hiina linna serva peal.

Sõime ühes hiina söögikohas imemaitsvat sööki ning seejärel ruttasime tänasele tähtsündmusele: Australian Open tenniseturniirile, kus mängis minu reisikaaslaste lemmik tennisist Roger Federer Meltzeri vastu. Saime väga head istekohad. Oi, see oli lahe. See õhustik, see kuidas inimesed elasid niivõrd kaasa, kes kirus, kes tundis rõõmu, kes muretses. Samas tennises peab olema vaikselt, kui mängijad mängivad ja nii kui tuleb punkt, siis kõik elavad oma hoitud emotsioonid välja. Roger võitis, ent mäng oli väga pingeline.