Sõit kõrbe

Ööbimiskohast hommikusöök söödud suundusime suveniiripoodi ning seejärel Alice Springsi Telegraph Stationisse. Tegu oli vabaõhu muuseumiga, kust sai alguse Alice Springsi linn. Nimelt oli Suurbritannial vaja hoida Austraalia kui koloniaalmaaga ühendust ning seetõttu otsustati luua telegraafi liin. See sai alguse Austraalia lõunarannikul asuvast Adelaine linnast, läbis keskmaal olevat Alice Springsi ala ning põhjas Darwini linna. Telegraafi jaama taga oleva jõe järgi tuli Springsi nimi, mida ekslikult peeti allikaks. Alice nimi tuli telegraafi pioneeri naise nime järgi. Seal oli mega kuumus. Õues näitas 32 kraadi, ent õhuniiskus oli väga kõrge ning seetõttu tundus nagu õues oleks üle 36 kraadi. Kohalik rääkis, et selline ilm pole Alice Springsis üldse tavaline, enamasti on seal pigem kuiv kuumus kui niiske, mistõttu on hetkel õues olemine üpris talumatu. Õhk ei liikunud ning keha muutus kiiresti niiskeks. Muidu polekski väga hull olnud, aga siin Austraalias on nii palju kärbseid, kes proovivad küll silma, küll ninna ning küll kõrva tungida ning kui on väga palav, siis nende kärbestega ei viitsi küll üldse tegeleda. Mina arvates on Austraalia üks suurte putukate riik. Jaama juures oli palju rohutirtsusid, kes olid umbes 7cm suurused ning lendasid lühikesi vahemaid meenutades hetkeks liblikaid. Aga kuna neid oli mustmiljon tükki, siis oli see üpris ebameeldiv. Lisaks on siin hästi suured mardikad ja hästi suured herilase moodi putukad. Et kui ringi liikuda, siis võiks ikka jälgida, kuhu jalg panna, kuna sellisele elukale peale astudes oleks kogu jalanõu tald limaga kaetud.

Edasi reisisime Austraalia keskpunktis asuvasse Ayers Rock Resorti (Uluru). Sõit kestis ligi 5h, ent hea oli see, et kogu tee jooksul oli max 5 käänakut ja pööramist. Terve tee kulges otse. Tegime ka vahepeatusi, et jäätist ja lõunat süüa. Selgus, et siin kõrbes on hetkel vihmaperiood ning praeguse kõrbekuumuse vältimiseks eelistavad turistid siia keskmaale tulla mai kuust alates. Austraalia kõrb polnud see, mida me ootasime. Kuigi maapind oli tume oranži-punaka kivikattega, siis leidus siin väga palju ootamatut rohelust. Ei mingit liiva nagu ühelt korralikult kõrbelt võiks oodata. Selgus, et Austraalia kõrbed ongi sellised "rohelised" ning liivaga kõrbed on Austraalias väga harvad. Austraalia ongi suures osas kõrb, õigemini kogu keskmaa. Teatud vahemaade tagant olid tee kõrval mõõtepostid, kus oli välja toodud kuni 2m-ni 10cm vahedega. See on vajalik seetõttu, et vihmaperioodil sajab siin korraga nii palju vett, et teed võivad olla läbimatud ja siis autojuht teab, kui sügava vee all antud teelõik on. Tänu toredatele reisikaaslastele läks sõit kiiresti.

Uluru asub Uluru-Kata Tutja National Parki kõrval, kuhu läheme homme matkama. Uluru ise on üliväike hotellidest koosnev linnake, kus on kõik turistile vajalik olemas. Ööbime hästi ilusas mitmekorruselises mitme toaga apartemendis. Õhtul mängisime Steniga tennist ning käisime üheskoos kohalikus toidupoes. Järsku astusid poe uksest sisse suur aborigeenide suguklann. Nad rääkisid oma keeles, enamikel polnud jalas jalanõusid ega suus hambaid. Ostsid nad endale kastiga õlut ja lastele coca-colat ja komme. Nende riided olid räpased ning nende möödudes oli tunda tugevat haisu. Nad olid inimesed, kellest sooviks eemale hoida. Kurb, et nendega on niimoodi läinud. Lugesin, et seal Alice Springsis on nende aborigeenidega ikka tõsiseid probleeme. Nad on seal vägagi kuritegelikule teele kalduvad - vargused poodidest, sissemurdmised kodudesse ning äridesse, vara hävitamine, samuti autovargused on seal tavapärased. Esineb ka üli palju rünnakuid ning seksuaalkuritegusid. Kohalikud väldivad kesklinnas käimist kuigi linna on palgatud korda hoidma korravalvurid.  Seal linnas on Austraalia kõige kõrgem kuritegevuse määr. Seetõttu olidki siis suurte kaubanduskeskuste tänavapoolsed poealad tühjad - sealt lihtsalt pidevalt varastatakse.

Fun fact: 25-st maailma kõige mürgisemast maost 21-te võib leida Austraaliast.