Täna oli üks seiklusrohke päev. Kõigepealt suundusime Aucklandi silla juurde, kus mehed soovisid benji hüpet teha. Selle firma omanikud olid maailmas esimesed, kes hakkasid benjit pakkuma rahvale ning populariseerisid seda hüpetes alla nii Eifelli tornist kui ka tehes maailma rekordi kõige kõrgemalt alla hüpatud meetrite osas. Meeste hüpe toimus silla keskosa alt, kuhu üheskoos jalutasime. Sinna oli ehitatud kinnine kamber, kus nagu lennukilt allahüppe puhul avanes sobival hetkel luuk ning sealt sai pea ees merre hüpata. Sten hüppaski selg ees otse peaga vette. Kõrvalt nägi see kõik väga hirmus välja.

Edasi suundusime Uus-Meremaa ainsasse lõbustusparki – Rainbow endi. Olin sinna mineku osas väga pessimistlik, kuna meil oli seal olemiseks aega vaid 2,5h (rendiautode äraandmiseks ja check-in tegemiseks arvestatud enne lendu 2h). Tegelikult jõudsime aga kiirelt tegutsedes kõik kõige võimsamad sõidud tehtud. Alustasime kaevandussõidust, edasi kolme surmasõlmega roller coaster, paadisõit (log flume), mitmesaja meetri kõrguselt alla kukkumine ning seejärel kardisõit. Mulle meeldisid kõige rohkem just viimased kaks. Kuigi kõrgelt alla kukkudes oled traksidega kinni, siis see kukkumine oli nii pikk, et ühel hetkel jõudsin juba mõelda, et kas tõesti see maapind ei jõuagi kohale. Kardisõit oli ka äge, kuna sain kolmanda koha vaatamata väga agressiivsetele konkurentidele. Lennujaama jõudsime väga mõnusalt ilma et peaks kuskil mööda koridore jooksma oma värava suunas. Juurde andis ka see, et meil oli äriklassi piletid ning seetõttu oli nii check-in väga kiire kui ka pagasi kontrolliks oli eraldi kiirrida. Turistiklassi järjekorrad olid meeletud. Jõudsime seetõttu uudistama minna nii suveniiri poode kui ka loungis süüa. Aucklandi lennujaama loungis oli parim toit, mida olen siiani loungides saanud. Mulle väga meeldisid nii värsked juurviljad (nt porganid ja kurgi viilud, mille juurde sai võtta nii kodujuustu kui ka pesto kastet) kui ka valge šokolaadi küpsise kook koos vahukommidega. Nad ikka oskavad süüa teha!

Lend Melbourne, Austraaliasse, kestis 4h. Kuna seal tool päris pikali ei käinud, siis magada korralikult ei saanud. Toit oli maitsev nagu ikka äriklassis. Mulle meeldis nii eelroana olnud hiidkrevetid, põhiroana võetud juustutaldrik ning magustoiduks olnud vanillijäätis mingisuguste magusate kollaste tükkidega. Ja apelsinimahl oli ka väga värske. Sain natuke magada ning vaatasin dokumentaalfilmi töörõõmust. Nimelt vaid 11% inimestest naudib oma tööd ja läheb tööle rõõmuga. Filmis toodi näiteid firmadest, kes ja kuidas on inimestes töörõõmu tekitanud. Võtmesõnadeks on ikka vabadus. Nii vabadus ise otsuseid vastu võtta, vastutada kui ka vabadus oma aega kontrollida.

Melbournes võttis meid vastu väga soe ilm. Selline hästi pehme ja soe on siin, kraadiklaas ütles kell 9.30, et õues on 26 kraadi. Hotell on üliuhke ja toad väga suured. Tegu on väga suure apartemendiga, suur rõdu ja elutuba, köök. Elutuba on nii suur, et ma saaksin seal hundiratast teha. Minu poolest võiks meie ööbimine olla mitmeid kordi väiksem, kuna sellise ruumiga ei oska kohe midagi pealegi hakata. Aga vannitoas oles vann on küll tore, sest kodus meil vanni ei ole. Elame väga kesklinnas, hiina linna serva peal.

Sõime ühes hiina söögikohas imemaitsvat sööki ning seejärel ruttasime tänasele tähtsündmusele: Australian Open tenniseturniirile, kus mängis minu reisikaaslaste lemmik tennisist Roger Federer Meltzeri vastu. Saime väga head istekohad. Oi, see oli lahe. See õhustik, see kuidas inimesed elasid niivõrd kaasa, kes kirus, kes tundis rõõmu, kes muretses. Samas tennises peab olema vaikselt, kui mängijad mängivad ja nii kui tuleb punkt, siis kõik elavad oma hoitud emotsioonid välja. Roger võitis, ent mäng oli väga pingeline.  

Pärast matka viis meid giid kohalikku malaisia söögikohta kohalikku hommikust sööma, kus ta tellis meile proovimiseks igasugu maitsvaid toite (see oli matka hinna sees). Kõik oli väga maitsev, sh värske kookosemahl. Saime proovida ka värsket suhkruroo mahla, mis maitses üllatus-üllatus nagu suhkruvesi. Kodus tegime lõunauinaku ning seejärel läksime Batu koobastesse. ​

Edasi sõitsime Sultani paleed ning Merdeka platsi vaatama. Paleesse me sisse minna ei saanud, saime vaid eemalt vaadata. Merdeks plats oli siis suur muruplats, mille ühes servas oli kõrge lipumast lipuga ning ümbritsevad majad olid vanad. Nende väärtust oskasid hinnata eelkõige mu reisikaaslased. Lõunastasime Subways, mis oli kindla peale minek. Kuala Lumpuris elab koos linnaäärsete elamurajoonidega kokku 7 miljonit inimest, kellest enamik on malaisialased ning islami usku. Täna saime siis tunda, et enamikul neist on autod ja siinsed ummikud on hullumeelsed. Rihtisime autoga üpris vaevaliselt Malaisia suurima siselõbustuspargi suunas, mis asus ühes suures kaubanduskeskuses keset linna. See on ikka tõeliselt hea, et Eestis ei ole selliseid ummikuid. Igal nurgal oli siin nii palju autosid, isegi kiirteed olid umbes. Lõbustuspargis sai nalja. Kõigepealt käisime õudustemajas, mis oli päris suur ning hirmsaks tegi asjaolu, et seal oli inimene, kes hirmsas keskkonnas siis salakäikude kaudu aina meid ehmatas kui trajektoori läbisime. See oli üllatavalt hirmus. Seejärel sõitsime rodeoga. Kuna ma polnud varem seda kunagi teinud, siis olin päris põnevil. Suutsin rodeol püsida 15 sekundit, Sten 41 sekundit. Naljakas oli teist kõrvalt vaadata, kuidas härg teda igas suunas viskab ning tema kramplikult üritab härjal seljas püsida. See oli väga lahe elamus! Lõpetuseks käisime võimsal roller coasteril, kus olid korduvalt pea alaspidi olemise hetked. See oli väga pikk ja hirmus põnev sõit.
​