Pärast matka viis meid giid kohalikku malaisia söögikohta kohalikku hommikust sööma, kus ta tellis meile proovimiseks igasugu maitsvaid toite (see oli matka hinna sees). Kõik oli väga maitsev, sh värske kookosemahl. Saime proovida ka värsket suhkruroo mahla, mis maitses üllatus-üllatus nagu suhkruvesi. Kodus tegime lõunauinaku ning seejärel läksime Batu koobastesse. ​

Edasi sõitsime Sultani paleed ning Merdeka platsi vaatama. Paleesse me sisse minna ei saanud, saime vaid eemalt vaadata. Merdeks plats oli siis suur muruplats, mille ühes servas oli kõrge lipumast lipuga ning ümbritsevad majad olid vanad. Nende väärtust oskasid hinnata eelkõige mu reisikaaslased. Lõunastasime Subways, mis oli kindla peale minek. Kuala Lumpuris elab koos linnaäärsete elamurajoonidega kokku 7 miljonit inimest, kellest enamik on malaisialased ning islami usku. Täna saime siis tunda, et enamikul neist on autod ja siinsed ummikud on hullumeelsed. Rihtisime autoga üpris vaevaliselt Malaisia suurima siselõbustuspargi suunas, mis asus ühes suures kaubanduskeskuses keset linna. See on ikka tõeliselt hea, et Eestis ei ole selliseid ummikuid. Igal nurgal oli siin nii palju autosid, isegi kiirteed olid umbes. Lõbustuspargis sai nalja. Kõigepealt käisime õudustemajas, mis oli päris suur ning hirmsaks tegi asjaolu, et seal oli inimene, kes hirmsas keskkonnas siis salakäikude kaudu aina meid ehmatas kui trajektoori läbisime. See oli üllatavalt hirmus. Seejärel sõitsime rodeoga. Kuna ma polnud varem seda kunagi teinud, siis olin päris põnevil. Suutsin rodeol püsida 15 sekundit, Sten 41 sekundit. Naljakas oli teist kõrvalt vaadata, kuidas härg teda igas suunas viskab ning tema kramplikult üritab härjal seljas püsida. See oli väga lahe elamus! Lõpetuseks käisime võimsal roller coasteril, kus olid korduvalt pea alaspidi olemise hetked. See oli väga pikk ja hirmus põnev sõit.
​

Ostes Twin Towerisse piletid öeldi meile, et me peaksime olema kohal 10-15 minutit enne oma etteantud aega. Arvasime, et see on selline soovituslik aeg, ent tegelikult selgus, et sealne kord on väga karm. Nii kui kasvõi ühe minuti jääd hiljaks, siis on pilet kehtetu ja ettenähtud grupp sõidab lihvtiga üles ja ongi kogu lugu. Jõudsime taksoga kiirustades 3 minutit enne oma pileti lõppemisaega. Kuidagi oli söömise ja hotellis kohmitsemisega läinud meil liiga kaua aega. Puhkusel see aeg lihtsalt kaob kuskile ära. Twin Tower oli võimas. Kõigepealt viidi meid liftiga vist 42-le korrusele, kus asus kahte kõrget torni ühendav sild. See sild ei ole aga majade külge ehitatud, vaid on lisatud hiljem. Seetõttu suure tuulega, kui tornid kõiguvad, siis võib ka sild kergelt kõikuda. Silla ja torni ühenduskohal oli spetsiaalne osa ehitatud, mis annab kõikumiseks ruumi ca 30cm, mis pidavat liikuma maksimaalselt kui tuul on 160m/s, ent Kuala Lumpuris ei pidavat tuul olema kunagi üle 60m/s. Üles lubati korraga vaid 20 inimest, mis oli vähe arvestades kui suur oli see vaateala. Edasi viidi meid otse tippu – 86-ndale korrusele, kus olid interaktiivsed tablood ning imekaunis vaade. Lõpuks juhatati meid 83-ndale korrusele, kus olid toodud võrdlused teiste maailma kõrgemate tippudega. Enamik maailma tippe asub Aasias ning jääb sinna 450m kanti.
​

Seejärel läksime shoppama, kuna minul oli vaja osta endale Uus-Meremaa reisiks soojem ese (seal pidavat olema ca 15 kraadi). Shopping keskusi on siin tõesti hulgaliselt ning need kõik on tohutu suured: mitmed korrused ning palju poode. Oi, kui tüütu on sõita viiendale korrusele, hea kui kaubanduskeskus asub ikka max kahel korrusel. Hinnad on siin üpris sarnased Eesti hindadele. Kuna jopede valik on siin väga kehv, siis lõpuks leidsin endale sooja tsemperi. Sattusime ka kohalikku toidupoodi, mis sarnanes meie Stockmanniga. Selle vahega, et seal poes sees oli söökla ning mahlabaar. Smuutid on siin väga populaarsed, kusjuures igaühe juures on alati kirjas, et see parandab seedimist või aitab immuunsüsteemi tugevdada või aitab vähki ennetada jne. Maitsesime hapu ploomi, guaava, draakonivilja ning veel millegi värskelt pressitud smuutit, mis maitses pigem nagu soolane- kui magustoit. Aga maitsev. Ostsin lõunaks endale kaasa ka sushit, kuna siinne sushivalik on lihtsalt vastupandamatu. Valisin endale ühe sushi kaupa viis erinevat sorti lõhega. Kusjuures kõik need sushid olid lihtsalt riisi ja lõhega. Nämm..
​

Meie edasine plaan hõlmas endas tripadvisoris väga kiidetud lauamängukohviku Boarders üles otsimist ning seal mängude avastamist. Metrooga kohviku juurde jõudes nägime ära tõelise aguli piirkonna, kus tänavad olid paksult toitu, inimesi (peamiselt noori?), autosi ning ärisid täis. Igas majas oli allkorrusel äri ning tõenäoliselt ülemisel korrusel elas äri omanik. Lauamängukohvik oli hubane. Pidime jalanõud ära võtma ning seal oli suur riiul mänge täis, kus siis nagu lapsed kommipoes valisime põneva välja ning siis kohviku personal hakkas meile mängu selgitama. Seal oli väga palju uusi mänge, mis tulid välja alles Esseni lauamängumessil. Üldse oli mänguvalik super hea. Mängisime kuute uut lauamängu, mille kohta oli Stenil infot, et need on head mängud va üks reisimäng, mida ma soovisin mängida. Oi, seal olles aeg lendas võluväel. Nii põnev oli!
​

Õhtu lõpetasime uuesti seal, kus päeva alguseski – Twin Toweri kõrval olevas pargis, kus toimus imeilus purskkaevude show idamaise muusika saatel. See ei olnud küll nii võimas nagu Las Vegases Bellagio hotelli ees toimuv, ent siiski väga kaunis. Lihtsalt see idamaine muusika ei ole nii kulmineeruv kui läänelik muusika. Aga mis ma ütlen, ikka ilus oli. Hops, taksoga koju ning ruttu magama, et olla valmis homseks surmaretkeks.
​

Haarasime kiirelt hommikusöögi ja ruttasime lennule suunaga Kuala Lumpur. Õnneks oli meil lennujaam 3 minuti kaugusel hotellist seega ei pidanud me väga palju aega sõiduks arvestama. Lennujaam oli pisike. Meie lend hilines 30 minutit tõenäoliselt veel hommikul kestnud tormi tõttu. Lend kestis 1h 15 minutit. Väikse vahekokkuvõttena selgus, et meil on siiani reisil tehtud 6 lendu ning 11 lendu on veel kolme nädala jooksul ees!! Kuala Lumpuris rentisime auto ning sõitsime kiirteesid mööda oma kesklinnas asuvasse hotelli – Sheraton Imperialisse. Tegu on uhke 5 tärni hotelliga, mis meenutab mõnda bondi filmi. Meie toas on isegi sissekäidav garderoob! Üldse on tuba hiiglama suur ja kogu hotell väga luksuslik. Kõikjal on turvamehed ning ust avab korraga 2-3 inimest! Tänaseks tipphetkeks oli kahtlemata Upside Down maja, kus kõik oli peaalaspidi ehk siis põrand oli lae asemel ja vastupidi. See oli väga lõbus. Lennuki hilinemine, rendiauto saamise hilinemine, ummikud kiirteedel ja äraeksimine Upside Down maja poole minnes ning lisaks veel Twin Towerisse mitte saamine, kuna kõik piletid olid tänaseks väljamüüdud, muutis käigu pealt meie päevakava ja ambitsioonikaid plaane. Lõpuks jõudsime veel hotelli vastas asuvasse kaubanduskeskusesse shoppama ning hotelli loungis mokteile jooma. Esimest korda elus jõin õuna mojitot ja jäin väga rahule. Kuala Lumpur erinevalt minu eelarvamusest polegi nagu Bangkok, siin ikka tuk-tuke ei sõida ja ka elavat tänavakaubitsemist pole mulle silma hakanud. Tundub, et tegu on viisaka linnaga, kus on pilvelõhkujaid ja äri õitseb, ent samas on kõrghoonete vahel ka täielikke uberikke, mille elanikud ei oska hoida korda kuhjates oma maja ümber prügi. Jõevesi, mis läbib linna, on tumepruun ning igasugust solki täis. Liiklus on endiselt vasakpoolne. Juhid on üpris viisakad, signaale keegi ei lase ning kergelt lastakse reastuda ühest reast teise. Erinevalt Singaporest on siin Kuala Lumpuris kohutavalt palju autosid ja ummikud tunduvad olevat tavalised nagu ka väikesed automõlkimised. Homme alustame oma võimsa Kuala Lumpuri programmiga. Olen väga põnevil.

Täna oli puhkusepäev. Magasime kaua, päevitasime basseini ääres, ujusime basseinis, mängisime lauamänge, käisime ühes mereäärses hotelli rannas jalutamas (seal olid lahedad puud!) ning õhtul käisime oma lemmik massaažikohas. Õhtustasime ühes mereäärses mereanni restoranis, kus olid tohutult suured portsud. Ühest keskmisega suurusega supist oleks jätkunud kogu perele. Taas kord tegid mind kurvaks klientidele vaatamiseks pandud „elusad“ mereloomad. Kalad  olid surutud ühte väikesesse akvaariumisse, kus neil polnud ruumi ümbergi pöörata, krabidel olid sõrad kinni seotud ning nad olid „elusalt“ kuhjas üksteise peal oodates oma piinade lõppu. Kahjuks on tõelised piinad alles ees, kui neid hakatakse elusalt peast küpsetama või keetma. Mulle on alati mereannid väga maitsenud, ent nüüd kadus mul küll isu pikaks ajaks ära. Loomade surm olgu kiire ja valutu mitte selline piinarikas õudus. Õhtul tekkis tohutu torm, tuul vilises, ning vihma lendas täpselt nagu eile kogetud taifuuni toas. Ilm oli jube. See tuletas jälle meelde, kui väikesed me inimestena oleme ning kuidas ilm võib oma palet muutes meie elu hävitada. Õhtul pakkisime oma asjad kokku, kuna homme suundume Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse. 

Täna läks hommikul uni ära, kui kuulsin, et keegi trimmerdab. Jah, täpselt, trimmerdab!! Vaadates kella oli kell 7.30. Olin üpris pahane ning und mul enam ei tulnud. See oli esimene öö, kui ma polnud üles ärganud nina kinni ja tatti täis. Olin seetõttu vaatamata sellele trimmerdamise äratusele rõõmus. Hommikusöök oli seesama mis ikka. Pärast hommikusööki olime basseini ääres, läksin isegi ujuma, kuna täna oli tõeline kõrbekuumus. Selline kuumus, et tunned, kuidas nahk kõrbeb, kui päike sellele langeb. Olime ennast korralikult päikesekreemi sisse rullinud, ent õhtuks olin ikkagi üpris punane. Stenil tuleb turjalt nahka ära ning ka teised reisikaaslased kooruvad, kes seljalt, kes näost. Olin unustanud põlvi ja jalalabasid korralikult kreemitada ning nüüd need siis tulitavad. Selle abiks on meil aloe verat sisaldavad kreemid, mistõttu lõhnangi nüüd nagu üks aloe taim.

Õhtusöögi võtsime Pizza Hutist, mis oli täitsa ok. Edasi massaaži, ent seekord teise spa-sse. Selgus, et neil ei olnud võimekust kogu meie seltskonna teenendamiseks ühe korraga, mistõttu otsustasime, et me Steniga ootame. Siin Malaisias on väga populaarne enne massaaži teha mingisugust jala mullivanni või sauna. Nii pandigi meie jalad tünni, rätik peale ja pandi masin tööle. Tünnis hakkas auru tekkima ja jalad aina soojemaks muutuma. See oleks ideaalne, kui õues oleks -20 kraadi, ent kui õues on pluss 35, siis aurusaun ei ole tore. Lisaks olid mu põlved ja sääred päikesest nii hellad, et aurusaun ei olnud päris minu teema sellel hetkel. Massaaž ise oli kohutav. Kui eile sain oma elu parimat massaaži, siis täna elu kõige halvemat. See oli valus, ebameeldiv ning ebahügieeniline. Massöörid rääkisid omavahel massaaži ajal juttu, tegid omavahel nalja, masseerisid mööda luud ning kulutasid 90% ajast seljale ning peale. Sellest õpetus, et mitte igal pool ei saa head massaaži.