Täna oli puhkusepäev. Magasime kaua, päevitasime basseini ääres, ujusime basseinis, mängisime lauamänge, käisime ühes mereäärses hotelli rannas jalutamas (seal olid lahedad puud!) ning õhtul käisime oma lemmik massaažikohas. Õhtustasime ühes mereäärses mereanni restoranis, kus olid tohutult suured portsud. Ühest keskmisega suurusega supist oleks jätkunud kogu perele. Taas kord tegid mind kurvaks klientidele vaatamiseks pandud „elusad“ mereloomad. Kalad  olid surutud ühte väikesesse akvaariumisse, kus neil polnud ruumi ümbergi pöörata, krabidel olid sõrad kinni seotud ning nad olid „elusalt“ kuhjas üksteise peal oodates oma piinade lõppu. Kahjuks on tõelised piinad alles ees, kui neid hakatakse elusalt peast küpsetama või keetma. Mulle on alati mereannid väga maitsenud, ent nüüd kadus mul küll isu pikaks ajaks ära. Loomade surm olgu kiire ja valutu mitte selline piinarikas õudus. Õhtul tekkis tohutu torm, tuul vilises, ning vihma lendas täpselt nagu eile kogetud taifuuni toas. Ilm oli jube. See tuletas jälle meelde, kui väikesed me inimestena oleme ning kuidas ilm võib oma palet muutes meie elu hävitada. Õhtul pakkisime oma asjad kokku, kuna homme suundume Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse. 

Täna läks hommikul uni ära, kui kuulsin, et keegi trimmerdab. Jah, täpselt, trimmerdab!! Vaadates kella oli kell 7.30. Olin üpris pahane ning und mul enam ei tulnud. See oli esimene öö, kui ma polnud üles ärganud nina kinni ja tatti täis. Olin seetõttu vaatamata sellele trimmerdamise äratusele rõõmus. Hommikusöök oli seesama mis ikka. Pärast hommikusööki olime basseini ääres, läksin isegi ujuma, kuna täna oli tõeline kõrbekuumus. Selline kuumus, et tunned, kuidas nahk kõrbeb, kui päike sellele langeb. Olime ennast korralikult päikesekreemi sisse rullinud, ent õhtuks olin ikkagi üpris punane. Stenil tuleb turjalt nahka ära ning ka teised reisikaaslased kooruvad, kes seljalt, kes näost. Olin unustanud põlvi ja jalalabasid korralikult kreemitada ning nüüd need siis tulitavad. Selle abiks on meil aloe verat sisaldavad kreemid, mistõttu lõhnangi nüüd nagu üks aloe taim.

Õhtusöögi võtsime Pizza Hutist, mis oli täitsa ok. Edasi massaaži, ent seekord teise spa-sse. Selgus, et neil ei olnud võimekust kogu meie seltskonna teenendamiseks ühe korraga, mistõttu otsustasime, et me Steniga ootame. Siin Malaisias on väga populaarne enne massaaži teha mingisugust jala mullivanni või sauna. Nii pandigi meie jalad tünni, rätik peale ja pandi masin tööle. Tünnis hakkas auru tekkima ja jalad aina soojemaks muutuma. See oleks ideaalne, kui õues oleks -20 kraadi, ent kui õues on pluss 35, siis aurusaun ei ole tore. Lisaks olid mu põlved ja sääred päikesest nii hellad, et aurusaun ei olnud päris minu teema sellel hetkel. Massaaž ise oli kohutav. Kui eile sain oma elu parimat massaaži, siis täna elu kõige halvemat. See oli valus, ebameeldiv ning ebahügieeniline. Massöörid rääkisid omavahel massaaži ajal juttu, tegid omavahel nalja, masseerisid mööda luud ning kulutasid 90% ajast seljale ning peale. Sellest õpetus, et mitte igal pool ei saa head massaaži.