Tagasi minevikku, interaktiivne loomapark

Ärkasime täna väga vara, et jõuda Melbournist 1,5h autosõidu kaugusel asuvasse Sovereign Hilli teemaparki. Seal on taastatud Ballarati linn pärast 1851.aastal alguse saanud kullapalavikku, kui tuhanded seiklejad tulid Austraaliasse varandust otsima. Kõigepealt suundusime kulla muuseumisse ning seejärel parki. Olin eelnevalt uurinud, mis tegevused on pargis populaarsemad ja kus kipuvad järjekorrad tekkima. Seetõttu läksime alustuseks kaevandustuurile. Habemega mehe juhendamisel istusime vagunitesse, mis viis meid 20m sügavusel küla all asuvatesse kaevanduse käikudesse. Seal oli päris jahe ning ka natuke kõhe olla. Õnneks oli kõik väga ilusti laternatega valgustatud. Giid rääkis humoorikalt, milline nägi välja kaevurite igapäev, mis vahendeid kasutati ning kuidas kulda kivimikihtidest otsiti, seda kõike demonstreerides. Kuulates tema juttu tundus mulle uskumatuna, kuidas kõik need kuud, mis võisid kaevamisele kuluda, kogu see jube kitsas ja must töökeskkond ning vahendid ennast lõpuks ära tasusid. Võib olla mõni sai rikkaks, ent enamik tõenäoliselt mitte. Jalutasime seejärel mööda küla ringi, käisime nii elumajades, kirikus, koolis, mängisime vanaaegset bowlingut, 1850-aastate stiilis poodides uudistamas, proovisime jõest kulda välja sõeluda ning vaatasime nii sepatööd kui ka küünlameisterdajaid. Sattusime ka teatrietendusele, kus toimus näidendina arutelu teemal, kas minna sõdurile naiseks või mitte. See lahkas nii poolt kui ka vastuargumente, mis 1850-ndatel aastatel elaval naisel võisid olla. Eriti lahedalt serveeriti ka sealne toit, mis oli imemaitsev. Võtsin kakaod ning kana riisi ja salatiga. Magustoiduks võtsime vastlakukli moodi saiakesi. Oi, kui head need olid!

Edasi suundusime paari minuti kaugusel asuvasse Ballarat Wildlife Parki, kus lootsime, et ehk saab seal mõnda looma katsuda. Meie šokeeringuks ootas täpselt suveniiripoe ukse taga väike känguru, keda sai käest toita! Ta lubas isegi endale pai teha. Tema karv oli natuke kare, ent ta oli ülimalt sõbralik ning sõi meie pihust suure heameelega. See oli uskumatu! Järgmisena selgus, et seal on võimalik koaaladega pilti teha, mida ka tegime. Me saime koaalasid ka katsuda, mis jättis minu jaoks täiesti unustamatu mälestuse – nimelt oli koaala karv udu pehme ja nad ise väga sõbralikud. Olin nii rõõmus, et sain neile niivõrd lähedal olla. Loomade fotograaf oli loomadega nii hell ja sõbralik ja meelitas neid toiduga küll siia ja sinnapoole.  Wallabysid ja känguruid oli seal vabalt ringi liikumas kümneid, enamik vedeles päikese eest kuskil põõsa all varjus, kuna lõuna ajal läks ilm päris palavaks. Kängurud olid hiiglaslikud ning suurte isendite lähedale ei julgenud ma minna. Nad on erinevalt wallabytest palju pikemate ja kiitsakamate kõrvadega ning neil on suured rinnalihased. Nad näevad sportlikud ja tugevad välja. Wallaby nägu meenutab minu arvates natuke jänese oma. Veel nägime seal hiiglaslikku kilpkonna, kes ulatus mulle nabani, siis nägime ka tasmaania kuradit, kes meenutas välimuselt musta koera, ent jooksis nagu  siga. Veider loom. Kõige veidram oli aga emu, sest esiteks nägi ta välja sama suur kui jaanalind ning teiseks tegi ta väga veidrat häält – sellist trummi põrinat meenutavat dinosauruse häält, mis tuli kuskilt sügavalt kurgust. Mina pelgasin teda tema hääle tõttu, ent Sten läks ja andis talle süüa. Seda ilusate silmadega linnu nime ma ei tea. Ma ei olnud varem näinud ka wombatit, kes oli nagu hamstri ja kopra ristsugutis, kes on ennast väga väga paksuks ja suureks söönud. Nägime nende toitmist.

Park ja loomad nähtud ruttasime Great Ocean Roadile, mis kulgeb mööda Austraalia lõunarannikut ning mille teele jääb mitmeid uhkeid loodusvaateid nagu 12 apostlit ning Loch Ard Gorge. Viimase juures läks põhja üks suur Austraalia laev ning 12 apostlit on rannikust eemal merest välja ulatuvad 12 kaljumürakat. Kuigi vesi oli minu arvates jääkülm läksid minu reisikaaslased ka merre ujuma. Kuigi rahvast oli väga palju, siis teised turistid ujuma ei läinud.

Võitlus kärbestega jätkub. Siinsed kärbsed on väga vastikud ja pealetükkivad. Kõige hirmsam on see, et sageli pole neid tunda, kui nad su näo või kehaosa peal ringi liiguvad, mis on päris imelik.

Sõit tagasi Melbourni oli pikk ja käänuline. Austraalia loodus pole mulle veel muljet avaldanud. Kõikjal on kollased põllud ning väga vähe rohelust. Kõik paistab olevat kuivanud, taimed tunduvad tavalised ning lilli on väga vähe. Võib olla lihtsalt eelmise nädala mälestus Uus-Meremaa imeilusast loodusest on niivõrd raske üle trumbata. Austraalia juures on ka see jama, et siin on nii palju mürgiseid roomajaid erinevalt Uus-Meremaast ning seetõttu ei tõmba mind kohe üldse autoteest põldude suunas jalutama minek. Kõikjal parkides ning turismi teedel on sildid „ettevaatust mürgised maod“, mis ei tekita just väga turvalist tunnet. Homme sõidame lennukiga Austraalia põhjaosas asuvasse Alice Springsi, kus pidi olema 40 kraadi kuuma. Ootan seda juba põnevusega.