Liiga palju samme

Täna olime hotelli ees valmis juba kell 6.30, et minna Dragonback matkale linnast välja. Sõitsime giidi autoga linna serva ning asusime matkama mäe tippu. Meil oli suurepärane giid, kes oli kannatlik, andis palju nõu, kuhu toetuda, kus on lahtine oks või kivi, varustas meid kõige vajaminevaga alates ronimiskinnastest, sääsetõrjevahendist, snäksidest kuni fotograafiks olemiseni. Ta oli mulle tõeliseks eeskujuks, milline võiks iga inimene teiste inimestega suheldes ja asju ajades olla. Tõesti super giid oli! Matk ise oli üpris ohtlik, ronisime ikka väga järskudest kividest üles. Kusjuures need kivid olid väga teravad, kuna koosnevad mäekristallidest. Dragonbackiks nimetatakse suurt draakoni selga meenutavat mäge, mis eraldab Kuala Lumpuri linna metsikust džunglist. Nägime puudel ahve turnimas. Ilm oli ronimiseks ideaalne, kuna pilvi oli vähe ning seetõttu avanesid imekaunid vaated nii linnale kui ka džunglile. Lõpetasime matka täpselt siis, kui ilm läks kuumaks. See rada, kuhu meid viidi, ei ole turistidele ilma giidita võimalik. Samuti pole see võimalik inimestele, kel pole füüsiliselt väga head vormi, kuna tõesti seal oli mitmeid ohtlikke kohti. See matk oli tõesti unustamatu. Pildid räägivad enda eest.

Pärast matka viis meid giid kohalikku malaisia söögikohta kohalikku hommikust sööma, kus ta tellis meile proovimiseks igasugu maitsvaid toite (see oli matka hinna sees). Kõik oli väga maitsev, sh värske kookosemahl. Saime proovida ka värsket suhkruroo mahla, mis maitses üllatus-üllatus nagu suhkruvesi. Kodus tegime lõunauinaku ning seejärel läksime Batu koobastesse. ​

Lõunajaks oli päike jõudnud oma haripunkti ning ilm oli mitte lihtsalt kõrbekuum vaid talumatult kuum. Ka minul on kuskil kuumuse piir ning täna jõudis kätte minu piir. Mul oli väga palav. Ronisime üle 200 trepiastme üles koopasse ning uudistasime seda seest. See oli iseenesest võimas, ent inimtegevuse poolt reostatud.

Äge oli see, et läksime ka Pimedasse koopasse, kus toimus hariduslik ekskursioon giidiga. Pime koobas ehk Dark Cave on looduskaitse all oma ainulaadsete liikide tõttu ning on samuti maailma enim uuritud troopiline koobas. Kõigepealt anti meile kätte taskulambid ning pähe kiivrid. Seejärel suundusime giidi järel mööda treppi koopa sügavusse, kus siis pause tehes giid pikalt seletas nii siinset ajalugu, loomi kui ka koopa teket. Sain teada palju huvitavat ja uut. Näiteks ei tohtinud silmadest kõrgemale valgusega suunata, kuna valgus häirib nahkhiiri, kes meie peade kohal koopa kõrgustes tiirlesid ja sadistasid. Nahkhiiri oli seal kahte tüüpi – ühed, kes söövad puuvilju, on hea nägemisega ja näevad ilusad välja ning teised, kes on suhteliselt pimedad, liiguvad kajasüsteemi kasutades, näevad välja ülikoledad ning on halva nägemisega. Selgus, et koopas elab mitmeid ussikesi, ämblikke ning muid selgrootuid, keda leidub vaid selles koopas. Sealsed liigid on adapteerunud pimedusega, paljud neist on pimedad ega reageeri valgusele ning kasutavad peamiselt oma kuulmis-, kompimis-ning lõhnameeli. Kõige rohkem avaldas mulle muljet üks eriti pikkade mürgijalgadega elukas, kes liikus hästi kiiresti. Ka ämblikke oma võrgus liikumas vaadata oli üpris kõhedust tekitav. Kõige põnevam oli hetk, kui olime nn pimeduse koopa kõige pimedamas nurgas ning giid palus kõigil oma taskulambid ära kustutada. Kuigi silmad olid lahti, siis oli seal nii pime, et tõesti ei olnud võimalik mitte midagi näha. Kõhedust tekitas mõte, et raja kõrval olevad ämblikud ning need samad sajajalgse moodi elukad võivad mul samal ajal üle jala siblada.

Edasi sõitsime Sultani paleed ning Merdeka platsi vaatama. Paleesse me sisse minna ei saanud, saime vaid eemalt vaadata. Merdeks plats oli siis suur muruplats, mille ühes servas oli kõrge lipumast lipuga ning ümbritsevad majad olid vanad. Nende väärtust oskasid hinnata eelkõige mu reisikaaslased. Lõunastasime Subways, mis oli kindla peale minek. Kuala Lumpuris elab koos linnaäärsete elamurajoonidega kokku 7 miljonit inimest, kellest enamik on malaisialased ning islami usku. Täna saime siis tunda, et enamikul neist on autod ja siinsed ummikud on hullumeelsed. Rihtisime autoga üpris vaevaliselt Malaisia suurima siselõbustuspargi suunas, mis asus ühes suures kaubanduskeskuses keset linna. See on ikka tõeliselt hea, et Eestis ei ole selliseid ummikuid. Igal nurgal oli siin nii palju autosid, isegi kiirteed olid umbes. Lõbustuspargis sai nalja. Kõigepealt käisime õudustemajas, mis oli päris suur ning hirmsaks tegi asjaolu, et seal oli inimene, kes hirmsas keskkonnas siis salakäikude kaudu aina meid ehmatas kui trajektoori läbisime. See oli üllatavalt hirmus. Seejärel sõitsime rodeoga. Kuna ma polnud varem seda kunagi teinud, siis olin päris põnevil. Suutsin rodeol püsida 15 sekundit, Sten 41 sekundit. Naljakas oli teist kõrvalt vaadata, kuidas härg teda igas suunas viskab ning tema kramplikult üritab härjal seljas püsida. See oli väga lahe elamus! Lõpetuseks käisime võimsal roller coasteril, kus olid korduvalt pea alaspidi olemise hetked. See oli väga pikk ja hirmus põnev sõit.
​

---

Õhtul jalutasime Hiinalinnas lootuses leida söögikohtade tänavat, ent leidsime endid keset poode. Seejärel käisime ühes kohalikus malaisia toidukohas söömas ning suundusime koju pakkima. Malaisia kohalik toit on segu malaisia, india ja hiina köögist. Hügieenist nad väga lugu ei pea. Seda ei toidukohtades ega WC-des. WC-d on kohutavad! Korralike islamistidena armastavad nad ennast pärast WC-s käimist ära pesta, mistõttu vetsudes poti ümber alati põrand ujub, potiäär on kaetud veepritsmetega ning WC paber on suur defitsiit. Heal juhul on üldse WC pott, kuna enamasti on põrandas vaid auk. Homme tuleb pikk lend Uus-Meremaa suunas- kokku 15 lennutundi.