Sain täna teada, et Austraalias elab kokku 24 miljonit inimest, kellest enamik elab idakaldal. Ainult Melbournis elab juba 4,4 miljonit inimest! Austraaliast suure osa moodustavad kõrbed, kuhu üleülehomme ka läheme. Austraalias on kõrgeim nahavähi esinemise määr, ent eluiga on neil maailmas nii meestel kui ka naistel top 10 riigi seas.

Nüüd on siis käes see periood, kui vahetan täielikult välja oma naha, mis koorub maha uskumatult suurte tükkidena. Kreemitan küll, aga sellest ei paista kasu olevat. Kõva pruunikas nahk tuleb maha ja järgi jääb nagu ikka valge eurooplase nahk. Rääkides nahavahetusest on siin Austraalias tohutult palju madusid, eriti neid mürgiseid. Üldse loetakse Austraaliat ka „surmamaaks“, kuna siin on nii palju erinevaid liike, kes võivad inimese ära tappa: soolavee krokodill (kasvab Austraalias kuni 8m pikkuseks), suur valgehai, bullshark, nõelav kivikala, siniste ringidega kaheksajalg, maailma mürgiseim madu (sisemaa taipan), lihtne pruunmadu (üli tavaline, et väga mürgine), igasugu mürgimadusid (Austraalia on riik, kus on enim roomajaid – 755 liiki – jee!), maailma kõige mürgisem ämblik Sydney funnel-web, punaseljaga ämblik,  igasugu kaheksajalad nii sellised, mida näed, kui ka sellised mida nende väikese suuruse tõttu ei näe, mingisugused puugid ja mürgised sipelgad. Ilm on siin kuum. Kuigi taevas on pilvine, siis on õhk selline lämbe ning tuule puuduse tõttu seisab. Inimesed on tänavatel riides nagu nad oleksid rannas. Lõuna ajal oli siin 36 kraadi, kuigi nii kui päike tuli pilve tagant välja siis see reaalselt kõrvetas nagu oleks käe pannud pliidi vastu. Uskumatu päikese võimsus!

Täna magasime kaua ning suundusime hommikust sööma rannaäärsesse piirkonda. Melbourne rand meenutas mulle meie Pirita randa palmidega versioonis – meri oli sarnaselt külm, inimesed valge nahaga ning ka rannaliiv sarnane. Sõime ühes kreekapärase toiduga söögikohas. Söök oli okei, ei midagi liiga maitsvat, mida tahaks veel ja veel süüa. Omaette hirmsa kogemuse sain kärbestega. Nimelt on siin linnas väga agressiivsed kärbsed. Nad tulevad su külge ja sa võid ennast raputada, aga nad ei tule su küljest ära kui sa just ise neid ära ei löö. Ja nad on sellised suured kärbsed nagu meil. Kuna õues oli väga palav ja minu jook ei tulnud ega tulnud, kutsusin ühe teenindaja enda juurde, et kindlaks teha, kas mu jook ikka sai kirja. Sellel ajal kui teenindaja mind kuulas lendas kõigepeal kärbes ta huule peale, passis seal paar pikka sekundit ja seejärel lendas teenindaja hammaste peale püsides kas seal mitu sekundit. Ära lendas ta siis, kui naine hakkas rääkima. Teenindaja ei teinud sellest kärbsest üldse välja. Olgu öeldud, et teenindajaks oli ca 25a vanune noor naisterahvas. Ju see on nii tavaline, et kärbes sul kuskil peal ronib. Uhhh—kui jube! See nägi välja nagu mõni õudusfilm. Ja kärbestega veel ka selline hetk, et täna pargis rahulikus tempos jalutades lendas kärbes mulle otse ninna!! Esmalt ehmatasin, seejärel tatistasin ning siis kujutasin juba ette, kuidas õhtul hambaid pestes näen kellegi jalakesi oma silmanurgast välja turritamas, kui ma nüüd ikka teda välja ei tatista. Tatistasin veel tükk aega. Uskumatult jultunud on need kärbsed siin küll!

Pärast söömist käisid minu kaladest reisikaaslased meres ujumas ning seejärel suundusime linna avastama. Jalutasime nii Shrine of Rembrance`i vaatama (mälestussammas I maailmasõjas hukkunute jaoks) ning Australian Centre of the Moving Image-s. Liikuva pildi muuseumis oli välja toodud nii eri filmi ajalugu, Austraalia filmide tutvustus (nt Moulin Rouge, Mad Max), arvutimängude arengust ning põgusalt ka filminduse eriefektide kohta. See oli okei muuseum.

Melbournis elu kahtlemata käib – silma jäi mitmeid muusikuid pop lauljatest kui räppariteni, keskväljakul käis salsa baaskursus ning keegi mängis trumme. Rahvast oli keskväljaku ümbruses tänu Australian Openile tohutult palju, kõikjal linna platsidel olid suured teleekraanid, kus inimesed oma toolidega istusid ja tennist vaatasid. Käisime suveniiri poodides keskväljaku juures ning sõime KrispyKreami sõõrikuid, kus kõige tavalisemad sõõrikud on legendaarselt maitsvad.

Jalutasime ka Queen Victoria Gardensis ja Royal Botanic Gardensis, mis olid ilusad, ent vahemaad jalutamiseks päris korralikud (kõndisin IPhone sõnul täna 11,6km). Kõige kummalisem oli see, et paljudel puudel oli ca 1m maapinnast plastikust võru ümber. Selgus, et see on possumite eest kaitsmiseks, kes oma lemmik puudesse muidu augud sisse närivad. Nägime neid ühe puu all siblamas-  nad nägid välja nagu sabaga hamstrid. Pärast pikka jalutuskäiku ujusime hotelli basseinis, õigemini mina olin küll vaid kuumas mullivannis ning õhtust sõime toateenindust tellides. Homme pingviinide paraadi vaatama.

Meie ööbimine asus Wellingtoni kesklinnas oleva põhilise shopping tänava ääres Cuba tänaval. Kuigi olime kõigele väga lähedal kaasnes sellega ka ööelu lärm, mistõttu polnud tänane uni kõige magusam. Hommikul sõime hotellis hommikusöögi, reisikaaslased käisid hotelli basseinis ujumas ning suundusime tripadvisori järgi Wellington nr 1 atraktsiooni vaatama, milleks on Wellingtoni rahvusmuuseum nimega Te Papa (Our Place). See ületas kõik mu ootused. Tegu on kõige lahedama muuseumiga, mida olen kunagi elus külastanud sarnanedes oma interaktiivsuselt Ameerika muuseumitega, ent ületades seda. Kõigepealt läksime vaatama Esimese maailmasõja ainetel tehtud näitust Gallipolist, kus Uus-Meremaa Saksamaa ja Türgi vastu sõdides osa võttis. Kõlab igavalt, ent see oli tehtud nii huvitavalt, et see on lihtsalt sõnulseletamatu. Seal olid tehtud hiiglaslikud ülidetailsed inimkujud 2,4 korda inimskaalast suuremalt, kogu näitus kulges sõja kronoloogilises järjekorras keskendudes eelkõige Türgis toimunud lahingule ning jutustades seda lugu läbi 8 lihtsa Uus-meremaalase, liikuvate valgusvihkudena oli kaardil näha, kuidas Briti väed üritasid türklasi tagasi sundida hoidmaks Suessi kanalit avatuna, väikeste kujukeste abil oli näidatud nii laevas olevat haiglat, sõjaareeni ülesehitust, kõigele sai käe külge panna ja fakte uudistada. Ei olnud lihtsalt pildid, vaid kõik oligi reaalselt järgi tehtud alates kajutites olevatest esemetest kuni võimaluseni proovida, kuidas oleks nähtavus snaiperina kaevikus olles. See näitus maksvat 8 miljonit dollarit, ent kogu muuseum v.a. putukate erinäitus oli tasuta. See näitus oli tehtud koostöös Wetaga nagu ka putukate näitus.

Seejärel suundusime vaatama loodusega seotud eksponaate. Seal olid välja toodud kõik Uus-Meremaal elavad linnud ja loomad. Elusuuruses oli ka eksponaat hiidkalmaarist, kes oli ca 4 meetrit pikk. See on ainuke maailmas nähtaval olev terviklik hiidkalmaar. Ta leiti Antartika lähedalt olles surnud kalavõrku kinnijäänuna ning toimetati siia. Enim huvi pakkus mulle maavärinate, tsunamide ja vulkaanide tuba, kus esmalt kirjeldati, miks need tekivad ning seejärel sai kõike ise proovida. Näiteks sai seal ise liigutada Uus-Meremaa Põhja-ja Lõunasaart nägemaks, kuidas need asetsesid varem, kuidas hetkel ning kuidas need lähiajal olema saavad. Ükski tekst ei olnud ilma võimaluseta vajutada nuppu või ise kuidagi seletatud järgi proovida. Näiteks oli seal maavärinatuba. Sain ka teada, et siin Wellingtonis on viimase 24h jooksul olnud rohkelt maavärinaid kestvusega 1-2 sekundit magnituudiga ca 4 ja selliseid väikeseid värinaid esineb siin väga palju. Suuremad maavärinad esinevad peamiselt lõunasaarel.

Lisaks oli ka eraldi ala, kus olid koopad ning väike park. Seal räägiti, et Uus-Meremaa koobastes elab ussikesi koopa laes, kes eritavad lima, mis tilgub alla ning seejuures nad väga helendavad. Mida rohkem nad helendavad, seda näljasemad nad on, olles lihasööjad ussikesed.

Seal oli suur ala Mauride kultuuri kohta ning samuti perioodist, kui inglased Uus-Meremaa leidsid ning siia elama asusid. Muueumis on kokku 2 miljonit rahvuslikku eset, sh ka replikatsioon täissuuruses mauride kogunemishoonest. Kui varem olid mõlemad saared kaetud paksu metsaga, siis 200 aasta jooksul suutsid inglased vähendada metsade arvu saartel vähem kui 20%-ni. Seetõttu ongi siin nii palju ilusaid põlde. See on ideaalne maa põllupidamiseks. See selgitab ka seda, miks oleme näinud päris palju põlde, kuhu on istutatud sümmeetrilise reana puid. Huvitav oli ka migratsioonist rääkiv näitus.

Eriti lahe oli hooajaline näitus putukatest. Suures saalis olid suured kuplid ning igas kuplis ülielusuurusena kujutatud mõnda putukat. Näiteks oli mesilaskupslis kujutatud mesilasi võitlemas nende tarru tunginud herilasega, keda nad üritasid tappa kuumusega. Nimelt ümbritsevad need Jaapani mesilased herilase oma kehadega ning tema vastu hõõrudes küpsetavad herilase ära. Seal oligi võimalik ise käed vastavate nuppude juurde pannes sellist kuumust üritada tekitada, mis herilase hävitaks. Kuplite vahel oli ka igasugu põnevaid fakte ja interaktiivseid laudu. Näiteks oli tehtud film orhideesid meenutavast palvetajaritsikast, kes näeb välja nagu imeilus lill, ent kui putukas tema juurde lendab, siis ta õgib selle välkkiireid reflekse kasutades elusalt ära. Seal juures oligi võimalik ise proovida, et kui kiired refleksid endal on püüdes aja peale seinal asetsevaid nuppe vajutada.

See muuseum oli tõeliselt põnev ning oleksin soovinud seal palju kauem ringi uudistada, ent kahjuks polnud meil nii palju aega. Soovisime minna ka Cuba tänavale poode vaatama ning Weta Cave nimelist atraktsiooni vaatama. Cuba tänav oli osaliselt jalakäijatele mõeldud tänav, kuhu olid kogunenud palju poode, söögikohti ning baare. Käisime ühes eriti maitsvas Mehhiko restoranis söömas ning tegin väikese shoppingu. Sain ka proovida vasakpoolses liikluses autojuht olemist. Kõige keerulisem oli minu jaoks arvestada auto vasakpoolse servaga, ent see oli põnev kogemus.

Ruttasime edasi Weta Cave`i. Weta on filmide eriefektidega tegelev firma, luues näiteks Lord of the Ringis alates päkapikkude ninadest, lõualottidest, orkide nägudest ning mõõkadest kuni arvutiga massistseenide tegemise ning näitleja emotsioonide ülekandmisest Gollumile. Weta Cave`s õnnestus meil vaadata ära dokumentaalfilm Weta kohta, mis oli ülihuvitav, ning külastada mini-muuseumi. Minu jaoks oli üllatav info, et Weta lõi Avataris kogu Pandora imelise maailma, samuti Mad Maxi tegelased, Ahvide planeedi ahvid, Prometheuses ebaloomulikud tegelased, kuna need on juhtumisi ühed mu lemmikfilmid. Seal räägiti, kuidas filme tehakse ning mis osa iga Weta osakond filmi loomisel teeb. Muuseumide päev sobis täna ideaalselt, kuna ilm oli üpris kehv olles külm, pilves ning tuuline. Edasi järgnes pikk 6h kestev autosõit Te Kuitasse, kus meil oli broneeritud ööbimine.