​Wowww.. täna oli super päev! Nimelt käisime me tegemas Skydive õhutunnelis. See oli uskumatult äge! Põhimõtteliselt on tegu langevarjuhüppega siseruumides, ent ilma selle langevarju osata ja maast taeva suunas. Kõigepealt toimus kuivtrenn ehk siis õpperuumis õppisime selgeks käemärgid ning õige kehapositsiooni, siis saime selga riided ja jalanõud ning seejärel suundusime lendama. Lennuaeg oli võrdne tõelise langevarju hüppega 4263 meetri kõrguselt. Esimene lend oli harjutamine, kus proovisime kätte saada õige positsiooni ning seejärel teine lend oli kõrgele üles minek koos instruktoriga. Kõrgele tähendab ca 10-12m kõrgusele, siis hooga alla ja veel üks kord üles ja alla. Ohh.. see oli nii võimas! Ma poleks eales arvanud, et lendamine mulle nii väga meeldib. 

​Hea uudis oli õhtul see, et olin päris korralikult täna rannas olles päikest saanud. Nimelt alustasime me täna oma päeva legendaarsest Bondi rannast (James Bondiga pole mingit seost), kus võitlesime suurte lainetega suhteliselt külmas vees (24 kraadi, õues 25 kraadi). Ometi oli rahvast ujumas murdu, lisaks palju surfareid ning ka päevitamas oli väga palju inimesi. Ilm oli pilvine, päikest ei näinudki. Kuigi kohalikud käisid lühikeste pükste ja toppidega, siis mina eelistasin olla kampsuniga, sest tõesti ei olnud üldsegi nii soe ilm nagu inimeste riietusest oleks võinud arvata. Sõime ühes Brasiilia toidukohas, mis oli okei. Proovisime ka kõrval olevast Sushi kohast Philadelphia juustu ja lõhega sushit, ent ka see oli selline okei. Enamikes kohtades on söögiks kas friikartulid, burgerid või pizzad. Pettuma pidin ka tänases salatis. Olen siin Austraalias juba hea toidu osas täiesti lootuse kaotanud. No ei oska nad maitsvaid toite teha. Olgu tahes mistahes rahvusköögiga. Seetõttu olin täna magusa dieedil – jäätis ning hulgaliselt KrispyKreami originaalseid sõõrikuid (pildi olevad ei olnud kõik minule söögiks).

Märkimist väärib Austraalia liiklus, mis on täiesti arusaamatu. Vasakpoolse liiklusega olen juba viimase kuuga täielikult ära harjunud. Arusaamatud on nende foorituled. Esiteks jalakäijana läheb korraks roheline põlema ja siis 1-2 sekundit hiljem hakkab vilkuma punane tuli. Sellel ajal inimesed lähevad üle tee ja ühel määramatul hetkel punane enam ei vilgu ja siis hakkavad sõitma juba autod. Mis jama see on? Olgu konkreetne roheline või punane, mitte vilkuv punane. Teiseks autoga sõites vasakpööret tehes on kõigepealt fooril eraldi märgitud punane kõrvale pöörde noolega tuli ning ühel hetkel see kaob ära. See kadumine siis nagu tähendab, et nüüd tuleb oma pööre sooritada, aga mõnikord ei ole seda noolekest eraldi märgitud foori tulbana? Kolmandaks on veider lugu paremale pöördega. Sealt reast saab enamasti ka otse sõita ja siis alatihti on see, et rohelised tuled lähevad põlema mõlemas suunas ning tuleb nagu loll oodata ja loota, et vastassuunast keegi viimase rohelisega üle ei kihuta, sest sellist hetke, kus autode rivi lõppeb, siin ei eksisteeri. Okei, oleks see nii väikestel tänavatel, aga siis on see kõigil ristmikel nii. Ühesõnaga see liiklus on siin väga halvasti korraldatud.  Ohh.. see skydive oli ikka nii äge!

Täna tegime kodus ühe kollase hommikusöögi (muna, juustusaiad, makaronid, apelsinimahl) ning seejärel suundusime Sydneyt avastama. Hüppasime hop-on-hop-off bussile ning sõitsime sellega paar peatust kuni reisikaaslased otsustasid, et ilm on õues olemiseks liiiga palav. See oli tõsi. Ma ütlen seda harva, aga see ilm siin on tõesti paganama kuum! Õhk ei liikunud ning mul oli tunne nagu oleksin olnud keset Egiptuse kõrbe. Kuskil nägin, et kraade oli täna 35,6. Seetõttu hüppasime paari peatuse pärast maha ning seadsime sammud Sydney Aquariumi suunas, kus lubati 6 kraadi külma ning kooselu pingviinidega. Päris nii see kahjuks ei olnud. Kuna sinna akvaariumi minek oli üpris spontaanne otsus ja tegelikult eriti hästi meie päevakavasse ei mahtunud, siis jooksime sealt päris kiiresti läbi. Mulle kiirustamine ei meeldi. Tahaksin kõik tekstid läbi lugeda ja kõik showd ära vaadata, sest muidu jääb kuidagi poolik tunne sisse. Nii ka seekord. Muidu olid mereelukad muidugi põnevad. Meeldejääv oli üks suur halli värvi hüljese moodi olev nn merelehm, kellel lähim maismaa sugulane on elevant. Samuti see, kuidas pingviin ujus mitu tiiru ning me nägime teda ujumas ning lõpuks kuidas ta vee all suure puuksu lasi või siis kakas-pissis korraga tehes tohutu veealuse plahvatuse. See oli midagi, mida ma polnud osanud ette näha. Muidu oli Sydney linn selline -- hmm--igav ja mitte eriti ilus. Sealsed majad tundusid vanad ja mitte vana -lahedad nagu näiteks Amsterdamis või Copenhagenis, vaid nagu vanad-igava arhidektuuriga. Hop-on-hop-off-i giidijutust polnud ka midagi võimalik aru saada, kuna see austraalia aktsent inglise keelel muudab neist arusaamise niii keeruliseks, mistõttu ma täna ei saanud Sydney kohta midagi uut teada.

Seejärel hüppasime jälle hop-on-hop-off bussile ja sõidsime edasi kuni jõudsime ühe suure suveniiripoeni. Siinsed suveniiripoed on hästi põnevad ja seal on nii palju huvitavaid esemeid, no näiteks känguru munanditest tehtud võtmehoidja (selline karvane hele pall?!) või aborigeenide kunstiga padjad (imeilusad, ent kallid) või igasugu hästi lõhnavad seebid ja küünlad või ilusate mõtetega märkmikud või imearmsate kuaalade või kängurute piltidega serviisid jnejne. Seejärel suundusime vaatama Sydney ooperimaja, mis oli minu jaoks üks suur pettumus. See oli lähedalt nii väike ja kollane! Piltidelt paistab see alati ülisuure ja valgena! Võib olla on asi sellest, et täna päikest ei paistnud ja oli palju pilvi?! Lähedale minnes paistis katus olevat tehtud odavatest vannitoa plaatidest. Kuum ilm meid murdmas suundusime esimese konditsioneeriga kohviku suunas, kust võtsime värskendavad smuutid ja suured võileivad. Poole söögi ootamisel saime aga aru, et meil on ikka jube kiire ning peame võileivad tee peal sööma, et jõuda broneeritud põgenemistuppa. Hüppasime uuesti hop-on-ile, siis maha, siis jooks ja siis jõudsimegi tripadvisori sõnul ühte Sydney parimasse põgenemistuppa nimega Mission.

Olime broneerinud Dr.M toa, kus kõigepealt tutvustati meile mängu reegleid, taustalugu ning seejärel pandi meile kõigile käed lukku ning suunati tuppa. Mind viidi teistest eraldi tuppa, mistõttu pidime omavahel tegema eri tubadest koostööd, et nemad saaksid oma lukud lahti, meievahelise ukse lahti ning seejärel minu luku lahti. Tegu olevat Sydney põgenemistubadest kõige suurema tubade arvuga ning kõige võimsamat tehnoloogiat kasutava põgenemistoaga. Kokku oli meil aega toast pääsemiseks erinevaid ülesandeid lahendades 80 minutit, saades selleks max 3 vihjet ning osalema pidi vähemalt neli 15-60. aastast. Mõistatused olid vinged. Mitte kuskil ei olnud lihtsalt lukud ja võtmed. Näiteks pidi leidma toast tükid, kus oli kirjas, kui palju mingit ainet peab pipeteerima. Olid värviliste lahustega viaalid ning kapis olid anumad, kus iga värv kujutas ühte ainet. Ülesande lahendamiseks pidi pipeteerima puzzletükil oleva aine kogust vastava värviga viaalist suurde anumasse eksimistäpsusega 1ml, saades kõik värvid lisatud tuli see suur anum asetada segamisalusele ja see õige kaal avas järgmise ukse. Näiteks ühes toas olid päris laserkiired ja me pidime jõudma toa lõppu ning seal korraga alla vajutama neli lülitit, kusjuures kiirte vastu minnes hakkas aeg kiiresti vähenema, oi see oli pingeline! Näiteks pidi seal veel teleka ekraani jälgides puldiga juhitava traktori abil tooma keset teist tuba oleva võtmega palli väikese augu kaudu meieni ja ipadi abil tuvastama laes rippuvaid planeete ja neis enim esinevaid elemente. Seal oli kokku 5 tuba ning aeg lendas täiel kiirusel, sest seal oli nii põnev! Meil jäi õige vähe puudu, et toast välja saada, ent see oli ikkagi super. Õhtul söögipoest läbi ning koju.