Täna oli matkapäev. Ärkasime kell 7, et jõuda kella kaheksaks liivakivist Ayers Rocki ehk Uluru mäe alla tuurile. Suure kiirustamisega jõudsime täpselt õigeks ajaks. Meie tuurijuhiks oli aborigeeni juurtega tõmmu mees, kes rääkis meile peamiselt aborigeenide kultuurist ja keelest samal ajal kui jalutasime mäe kõrval. Juba hommikul vara oli õues palav - 32 kraadi. Päris paljudel turistidel olid pikad püksid, pikkade varukatega pluusid, kaabud ning mesilasvõrku meenutavad katted näo ees. Viimane selgus, et on siin kõrbes hädavajalik, kuna mustmiljon kärbest ronib muidu su näole. Seetõttu kasvatasin täna kõvasti on käelihaseid tehes terve tuuri aja, täpselt 2h, endale paberilehega tuult hoidmaks kärbseid endale suhu ja ninna ronimast nagu neil on kombeks. Tegu oli ühe kummalise giidiga. Ta rääkis aeglaselt ning ka oma mõtte põhiidee edasi andmine oleks võinud olla mitmeid kordi kiirem kui tema seda tegi. Ometi saime teada palju huvitavat. Näiteks, et see mägi on aborigeenidele sama püha nagu usklikutele kirik, mistõttu ei tohi sellel mäel turnida ning mõnes kohas oli ka pildistamise keeld. Selle keelu saavutamisel tekkis aborigeenide ja austraallaste vahel suur rassiline konflikt ning austraallased alavääristasid aborigeene, et nad seda mäge nii pühaks peavad. Selle mäe süvendites toimus aborigeenidel poisist meheks saamise rituaalid sh õpetati, kuidas kõrbes ellu jääda ning lisaks oli see mägi tähtis, kuna mäe jalamil leidus alati vett. Mäe süvendites oli ka koopajoonistusi, mis kirjeldasid kas mõnda rasket jahti või lõiku maailma loomisest. Aborigeenid uskusid, et mäe lõi merisiga meenutav elukas, kes ongi kaevanud mäe sisse augud. Kuna need "merisead" elavad väidetavalt 95% ajast maa all, siis nende nägemine on haruldus. Teadlased on neid näinud. Tegelikult on mäe sisse ringjad augud uuristanud tõenäoliselt tuul ja vihm, kuna selles augu kohas on kivim olnud kõige nõrgem või vihm kõige tugevam. Uluru mägi on seetõttu põnev, et päeva eri aegadel on mägi eri värvi - küll roosakas, küll hallikas, küll punakas ja küll lillakas.

Saime teada, et juba kesk-Austraalias on väga palju aborigeenide keele erinevaid dialekte, mida giid enam- vähem mõistaks, kuna tema oskab ühte neist, ent näiteks idakalda dialekte tema ei mõistaks, sest need on liiga erinevad. Kuna vahemaad Austraalias on pikad, siis toimus paari panek peamiseks oma kandi, ent erineva dialekti isikuga. Seetõttu mestisid kesk-Austraalia aborigeenid omavahel, idakalda omad omavahel. Mägi oli võimas. Ilus punane ning tundus kaugelt sile, ent lähedalt vaadates ringjaid mulle täis.

Edasi jalutasime Culture Centris, kus rääkis müütidest, mis aborigeenid on loonud küll maailma tekkest ja küll sellest, kuidas see mägi tekkis. Seal oli näha ka aborigeenide kunsti. Ostsime sealt endale kärbsevõrgud, jäätised ning vett juurde, et suunduda järgmise mäe Kata Tjuta juurde. Jalutasime seal Steniga 7km lõigu mägede vahel. Kui temperatuur oleks olnud 36 kraadi, siis poleks sinna Kata Tjuta juurde matkama saanud minna, sest see on siis suletud, ent kuna kraade oli 34, siis saime seal käija. Minu jaoks olid peamised häirijad ikkagi kärbsed, kes isegi kui nad ei saanud võrgu tõttu otseselt mu näo peale, siis oli ikkagi rõve, kui nad selle võrgu peal rõõmsalt ringi jalutasid. Panin endale täna väga palju päikesekreemi kombineerides 30 ja 50 faktorit ning nüüd õhtul on mul tugevad riiete randid peal. See päike siin on ikka väga võimas, UV indeks on ekstreemne (üle 10-ne, mis on UV skaala max). Kärbeste tõttu on Autraalia kindlasti üks kehvemaid kohti maailmas, kus õues midagi teha, kui just on okei, et suu ja nina on kärbseid täis. 

Austraalia põhiuudiseks on hetkel fakt, et Põhja-Austraalia jões söödi üks mees jõge ületades krokodilli poolt ära.

Puhkasime natuke kodus, pesud ja näksid, õhtustasime hotellidevahelises piirkonnas ühes aasia toidukohas ning edasi suundusime Fields of Lights`i vaatama. Meid viidi bussiga põldudele, mis oli täis päikesepatareidel töötavaid valguslampe, mida oli seal tohutult palju ning nad muutsid värvi. See oli ülivõimas ja-ilus paistes kaugelt nagu lõputu lillemeri. Lillemere vahel olid kõnniteed, kus sai jalutada. Ala oli tohutult suur. Põldudelt eemale läksid samuti valgustatud rajad, kust nägime samuti inimesi tulemas. Küsides neilt, kas sinna võib minna, ütlesid nad, et sealt avaneb ülevaade kogu näitusele kõrgelt vaateplatvormilt ja et see on väga ilus. Steni initsiatiivil hakkasimegi sinna suunas minema kuigi meile oli öeldud, et sinna minna ei tohi. Valgussähvatused tabasid meid ning meieni tormas suure prožektori valgusega turvatöötaja. Ta rääkis meile, et täna lõunal nägid nad siin rajal liikumas ühte harilikku pruunmadu, mis on oma mürgisuselt maailma mürgisematest madudest teisel kohal. Põldude vahel nägid nad liikumas kahte, ühe neist said maopüüdjad täna kätte, ent kaks on veel kuskil läheduses liikvel. Ta rääkis, et vaateplatvormile minnakse ainult koos turvatöötajaga lisa tasu eest, kellel on kaasas esmaabi vahendid, sest muidu hammustada saades on surm kiire. Seda kuuldes olin rõõmus, et olime juba kogu tuledega kaetud põllul olevad kehvalt valgustatud rajad läbi käinud ning polnud seda(neid) madu(sid) kohanud. Hops bussi ja koju pakkima. Homme tuleb üks pikk reisipäev, et jõuda Sydneysse. 

Ööbimiskohast hommikusöök söödud suundusime suveniiripoodi ning seejärel Alice Springsi Telegraph Stationisse. Tegu oli vabaõhu muuseumiga, kust sai alguse Alice Springsi linn. Nimelt oli Suurbritannial vaja hoida Austraalia kui koloniaalmaaga ühendust ning seetõttu otsustati luua telegraafi liin. See sai alguse Austraalia lõunarannikul asuvast Adelaine linnast, läbis keskmaal olevat Alice Springsi ala ning põhjas Darwini linna. Telegraafi jaama taga oleva jõe järgi tuli Springsi nimi, mida ekslikult peeti allikaks. Alice nimi tuli telegraafi pioneeri naise nime järgi. Seal oli mega kuumus. Õues näitas 32 kraadi, ent õhuniiskus oli väga kõrge ning seetõttu tundus nagu õues oleks üle 36 kraadi. Kohalik rääkis, et selline ilm pole Alice Springsis üldse tavaline, enamasti on seal pigem kuiv kuumus kui niiske, mistõttu on hetkel õues olemine üpris talumatu. Õhk ei liikunud ning keha muutus kiiresti niiskeks. Muidu polekski väga hull olnud, aga siin Austraalias on nii palju kärbseid, kes proovivad küll silma, küll ninna ning küll kõrva tungida ning kui on väga palav, siis nende kärbestega ei viitsi küll üldse tegeleda. Mina arvates on Austraalia üks suurte putukate riik. Jaama juures oli palju rohutirtsusid, kes olid umbes 7cm suurused ning lendasid lühikesi vahemaid meenutades hetkeks liblikaid. Aga kuna neid oli mustmiljon tükki, siis oli see üpris ebameeldiv. Lisaks on siin hästi suured mardikad ja hästi suured herilase moodi putukad. Et kui ringi liikuda, siis võiks ikka jälgida, kuhu jalg panna, kuna sellisele elukale peale astudes oleks kogu jalanõu tald limaga kaetud.

Edasi reisisime Austraalia keskpunktis asuvasse Ayers Rock Resorti (Uluru). Sõit kestis ligi 5h, ent hea oli see, et kogu tee jooksul oli max 5 käänakut ja pööramist. Terve tee kulges otse. Tegime ka vahepeatusi, et jäätist ja lõunat süüa. Selgus, et siin kõrbes on hetkel vihmaperiood ning praeguse kõrbekuumuse vältimiseks eelistavad turistid siia keskmaale tulla mai kuust alates. Austraalia kõrb polnud see, mida me ootasime. Kuigi maapind oli tume oranži-punaka kivikattega, siis leidus siin väga palju ootamatut rohelust. Ei mingit liiva nagu ühelt korralikult kõrbelt võiks oodata. Selgus, et Austraalia kõrbed ongi sellised "rohelised" ning liivaga kõrbed on Austraalias väga harvad. Austraalia ongi suures osas kõrb, õigemini kogu keskmaa. Teatud vahemaade tagant olid tee kõrval mõõtepostid, kus oli välja toodud kuni 2m-ni 10cm vahedega. See on vajalik seetõttu, et vihmaperioodil sajab siin korraga nii palju vett, et teed võivad olla läbimatud ja siis autojuht teab, kui sügava vee all antud teelõik on. Tänu toredatele reisikaaslastele läks sõit kiiresti.

Uluru asub Uluru-Kata Tutja National Parki kõrval, kuhu läheme homme matkama. Uluru ise on üliväike hotellidest koosnev linnake, kus on kõik turistile vajalik olemas. Ööbime hästi ilusas mitmekorruselises mitme toaga apartemendis. Õhtul mängisime Steniga tennist ning käisime üheskoos kohalikus toidupoes. Järsku astusid poe uksest sisse suur aborigeenide suguklann. Nad rääkisid oma keeles, enamikel polnud jalas jalanõusid ega suus hambaid. Ostsid nad endale kastiga õlut ja lastele coca-colat ja komme. Nende riided olid räpased ning nende möödudes oli tunda tugevat haisu. Nad olid inimesed, kellest sooviks eemale hoida. Kurb, et nendega on niimoodi läinud. Lugesin, et seal Alice Springsis on nende aborigeenidega ikka tõsiseid probleeme. Nad on seal vägagi kuritegelikule teele kalduvad - vargused poodidest, sissemurdmised kodudesse ning äridesse, vara hävitamine, samuti autovargused on seal tavapärased. Esineb ka üli palju rünnakuid ning seksuaalkuritegusid. Kohalikud väldivad kesklinnas käimist kuigi linna on palgatud korda hoidma korravalvurid.  Seal linnas on Austraalia kõige kõrgem kuritegevuse määr. Seetõttu olidki siis suurte kaubanduskeskuste tänavapoolsed poealad tühjad - sealt lihtsalt pidevalt varastatakse.

Fun fact: 25-st maailma kõige mürgisemast maost 21-te võib leida Austraaliast.

Ärkasime täna väga vara, et jõuda Melbournist 1,5h autosõidu kaugusel asuvasse Sovereign Hilli teemaparki. Seal on taastatud Ballarati linn pärast 1851.aastal alguse saanud kullapalavikku, kui tuhanded seiklejad tulid Austraaliasse varandust otsima. Kõigepealt suundusime kulla muuseumisse ning seejärel parki. Olin eelnevalt uurinud, mis tegevused on pargis populaarsemad ja kus kipuvad järjekorrad tekkima. Seetõttu läksime alustuseks kaevandustuurile. Habemega mehe juhendamisel istusime vagunitesse, mis viis meid 20m sügavusel küla all asuvatesse kaevanduse käikudesse. Seal oli päris jahe ning ka natuke kõhe olla. Õnneks oli kõik väga ilusti laternatega valgustatud. Giid rääkis humoorikalt, milline nägi välja kaevurite igapäev, mis vahendeid kasutati ning kuidas kulda kivimikihtidest otsiti, seda kõike demonstreerides. Kuulates tema juttu tundus mulle uskumatuna, kuidas kõik need kuud, mis võisid kaevamisele kuluda, kogu see jube kitsas ja must töökeskkond ning vahendid ennast lõpuks ära tasusid. Võib olla mõni sai rikkaks, ent enamik tõenäoliselt mitte. Jalutasime seejärel mööda küla ringi, käisime nii elumajades, kirikus, koolis, mängisime vanaaegset bowlingut, 1850-aastate stiilis poodides uudistamas, proovisime jõest kulda välja sõeluda ning vaatasime nii sepatööd kui ka küünlameisterdajaid. Sattusime ka teatrietendusele, kus toimus näidendina arutelu teemal, kas minna sõdurile naiseks või mitte. See lahkas nii poolt kui ka vastuargumente, mis 1850-ndatel aastatel elaval naisel võisid olla. Eriti lahedalt serveeriti ka sealne toit, mis oli imemaitsev. Võtsin kakaod ning kana riisi ja salatiga. Magustoiduks võtsime vastlakukli moodi saiakesi. Oi, kui head need olid!

Edasi suundusime paari minuti kaugusel asuvasse Ballarat Wildlife Parki, kus lootsime, et ehk saab seal mõnda looma katsuda. Meie šokeeringuks ootas täpselt suveniiripoe ukse taga väike känguru, keda sai käest toita! Ta lubas isegi endale pai teha. Tema karv oli natuke kare, ent ta oli ülimalt sõbralik ning sõi meie pihust suure heameelega. See oli uskumatu! Järgmisena selgus, et seal on võimalik koaaladega pilti teha, mida ka tegime. Me saime koaalasid ka katsuda, mis jättis minu jaoks täiesti unustamatu mälestuse – nimelt oli koaala karv udu pehme ja nad ise väga sõbralikud. Olin nii rõõmus, et sain neile niivõrd lähedal olla. Loomade fotograaf oli loomadega nii hell ja sõbralik ja meelitas neid toiduga küll siia ja sinnapoole.  Wallabysid ja känguruid oli seal vabalt ringi liikumas kümneid, enamik vedeles päikese eest kuskil põõsa all varjus, kuna lõuna ajal läks ilm päris palavaks. Kängurud olid hiiglaslikud ning suurte isendite lähedale ei julgenud ma minna. Nad on erinevalt wallabytest palju pikemate ja kiitsakamate kõrvadega ning neil on suured rinnalihased. Nad näevad sportlikud ja tugevad välja. Wallaby nägu meenutab minu arvates natuke jänese oma. Veel nägime seal hiiglaslikku kilpkonna, kes ulatus mulle nabani, siis nägime ka tasmaania kuradit, kes meenutas välimuselt musta koera, ent jooksis nagu  siga. Veider loom. Kõige veidram oli aga emu, sest esiteks nägi ta välja sama suur kui jaanalind ning teiseks tegi ta väga veidrat häält – sellist trummi põrinat meenutavat dinosauruse häält, mis tuli kuskilt sügavalt kurgust. Mina pelgasin teda tema hääle tõttu, ent Sten läks ja andis talle süüa. Seda ilusate silmadega linnu nime ma ei tea. Ma ei olnud varem näinud ka wombatit, kes oli nagu hamstri ja kopra ristsugutis, kes on ennast väga väga paksuks ja suureks söönud. Nägime nende toitmist.

Park ja loomad nähtud ruttasime Great Ocean Roadile, mis kulgeb mööda Austraalia lõunarannikut ning mille teele jääb mitmeid uhkeid loodusvaateid nagu 12 apostlit ning Loch Ard Gorge. Viimase juures läks põhja üks suur Austraalia laev ning 12 apostlit on rannikust eemal merest välja ulatuvad 12 kaljumürakat. Kuigi vesi oli minu arvates jääkülm läksid minu reisikaaslased ka merre ujuma. Kuigi rahvast oli väga palju, siis teised turistid ujuma ei läinud.

Võitlus kärbestega jätkub. Siinsed kärbsed on väga vastikud ja pealetükkivad. Kõige hirmsam on see, et sageli pole neid tunda, kui nad su näo või kehaosa peal ringi liiguvad, mis on päris imelik.

Sõit tagasi Melbourni oli pikk ja käänuline. Austraalia loodus pole mulle veel muljet avaldanud. Kõikjal on kollased põllud ning väga vähe rohelust. Kõik paistab olevat kuivanud, taimed tunduvad tavalised ning lilli on väga vähe. Võib olla lihtsalt eelmise nädala mälestus Uus-Meremaa imeilusast loodusest on niivõrd raske üle trumbata. Austraalia juures on ka see jama, et siin on nii palju mürgiseid roomajaid erinevalt Uus-Meremaast ning seetõttu ei tõmba mind kohe üldse autoteest põldude suunas jalutama minek. Kõikjal parkides ning turismi teedel on sildid „ettevaatust mürgised maod“, mis ei tekita just väga turvalist tunnet. Homme sõidame lennukiga Austraalia põhjaosas asuvasse Alice Springsi, kus pidi olema 40 kraadi kuuma. Ootan seda juba põnevusega.

Sain täna teada, et Austraalias elab kokku 24 miljonit inimest, kellest enamik elab idakaldal. Ainult Melbournis elab juba 4,4 miljonit inimest! Austraaliast suure osa moodustavad kõrbed, kuhu üleülehomme ka läheme. Austraalias on kõrgeim nahavähi esinemise määr, ent eluiga on neil maailmas nii meestel kui ka naistel top 10 riigi seas.

Nüüd on siis käes see periood, kui vahetan täielikult välja oma naha, mis koorub maha uskumatult suurte tükkidena. Kreemitan küll, aga sellest ei paista kasu olevat. Kõva pruunikas nahk tuleb maha ja järgi jääb nagu ikka valge eurooplase nahk. Rääkides nahavahetusest on siin Austraalias tohutult palju madusid, eriti neid mürgiseid. Üldse loetakse Austraaliat ka „surmamaaks“, kuna siin on nii palju erinevaid liike, kes võivad inimese ära tappa: soolavee krokodill (kasvab Austraalias kuni 8m pikkuseks), suur valgehai, bullshark, nõelav kivikala, siniste ringidega kaheksajalg, maailma mürgiseim madu (sisemaa taipan), lihtne pruunmadu (üli tavaline, et väga mürgine), igasugu mürgimadusid (Austraalia on riik, kus on enim roomajaid – 755 liiki – jee!), maailma kõige mürgisem ämblik Sydney funnel-web, punaseljaga ämblik,  igasugu kaheksajalad nii sellised, mida näed, kui ka sellised mida nende väikese suuruse tõttu ei näe, mingisugused puugid ja mürgised sipelgad. Ilm on siin kuum. Kuigi taevas on pilvine, siis on õhk selline lämbe ning tuule puuduse tõttu seisab. Inimesed on tänavatel riides nagu nad oleksid rannas. Lõuna ajal oli siin 36 kraadi, kuigi nii kui päike tuli pilve tagant välja siis see reaalselt kõrvetas nagu oleks käe pannud pliidi vastu. Uskumatu päikese võimsus!

Täna magasime kaua ning suundusime hommikust sööma rannaäärsesse piirkonda. Melbourne rand meenutas mulle meie Pirita randa palmidega versioonis – meri oli sarnaselt külm, inimesed valge nahaga ning ka rannaliiv sarnane. Sõime ühes kreekapärase toiduga söögikohas. Söök oli okei, ei midagi liiga maitsvat, mida tahaks veel ja veel süüa. Omaette hirmsa kogemuse sain kärbestega. Nimelt on siin linnas väga agressiivsed kärbsed. Nad tulevad su külge ja sa võid ennast raputada, aga nad ei tule su küljest ära kui sa just ise neid ära ei löö. Ja nad on sellised suured kärbsed nagu meil. Kuna õues oli väga palav ja minu jook ei tulnud ega tulnud, kutsusin ühe teenindaja enda juurde, et kindlaks teha, kas mu jook ikka sai kirja. Sellel ajal kui teenindaja mind kuulas lendas kõigepeal kärbes ta huule peale, passis seal paar pikka sekundit ja seejärel lendas teenindaja hammaste peale püsides kas seal mitu sekundit. Ära lendas ta siis, kui naine hakkas rääkima. Teenindaja ei teinud sellest kärbsest üldse välja. Olgu öeldud, et teenindajaks oli ca 25a vanune noor naisterahvas. Ju see on nii tavaline, et kärbes sul kuskil peal ronib. Uhhh—kui jube! See nägi välja nagu mõni õudusfilm. Ja kärbestega veel ka selline hetk, et täna pargis rahulikus tempos jalutades lendas kärbes mulle otse ninna!! Esmalt ehmatasin, seejärel tatistasin ning siis kujutasin juba ette, kuidas õhtul hambaid pestes näen kellegi jalakesi oma silmanurgast välja turritamas, kui ma nüüd ikka teda välja ei tatista. Tatistasin veel tükk aega. Uskumatult jultunud on need kärbsed siin küll!

Pärast söömist käisid minu kaladest reisikaaslased meres ujumas ning seejärel suundusime linna avastama. Jalutasime nii Shrine of Rembrance`i vaatama (mälestussammas I maailmasõjas hukkunute jaoks) ning Australian Centre of the Moving Image-s. Liikuva pildi muuseumis oli välja toodud nii eri filmi ajalugu, Austraalia filmide tutvustus (nt Moulin Rouge, Mad Max), arvutimängude arengust ning põgusalt ka filminduse eriefektide kohta. See oli okei muuseum.

Melbournis elu kahtlemata käib – silma jäi mitmeid muusikuid pop lauljatest kui räppariteni, keskväljakul käis salsa baaskursus ning keegi mängis trumme. Rahvast oli keskväljaku ümbruses tänu Australian Openile tohutult palju, kõikjal linna platsidel olid suured teleekraanid, kus inimesed oma toolidega istusid ja tennist vaatasid. Käisime suveniiri poodides keskväljaku juures ning sõime KrispyKreami sõõrikuid, kus kõige tavalisemad sõõrikud on legendaarselt maitsvad.

Jalutasime ka Queen Victoria Gardensis ja Royal Botanic Gardensis, mis olid ilusad, ent vahemaad jalutamiseks päris korralikud (kõndisin IPhone sõnul täna 11,6km). Kõige kummalisem oli see, et paljudel puudel oli ca 1m maapinnast plastikust võru ümber. Selgus, et see on possumite eest kaitsmiseks, kes oma lemmik puudesse muidu augud sisse närivad. Nägime neid ühe puu all siblamas-  nad nägid välja nagu sabaga hamstrid. Pärast pikka jalutuskäiku ujusime hotelli basseinis, õigemini mina olin küll vaid kuumas mullivannis ning õhtust sõime toateenindust tellides. Homme pingviinide paraadi vaatama.