Melbourne

Sain täna teada, et Austraalias elab kokku 24 miljonit inimest, kellest enamik elab idakaldal. Ainult Melbournis elab juba 4,4 miljonit inimest! Austraaliast suure osa moodustavad kõrbed, kuhu üleülehomme ka läheme. Austraalias on kõrgeim nahavähi esinemise määr, ent eluiga on neil maailmas nii meestel kui ka naistel top 10 riigi seas.

Nüüd on siis käes see periood, kui vahetan täielikult välja oma naha, mis koorub maha uskumatult suurte tükkidena. Kreemitan küll, aga sellest ei paista kasu olevat. Kõva pruunikas nahk tuleb maha ja järgi jääb nagu ikka valge eurooplase nahk. Rääkides nahavahetusest on siin Austraalias tohutult palju madusid, eriti neid mürgiseid. Üldse loetakse Austraaliat ka „surmamaaks“, kuna siin on nii palju erinevaid liike, kes võivad inimese ära tappa: soolavee krokodill (kasvab Austraalias kuni 8m pikkuseks), suur valgehai, bullshark, nõelav kivikala, siniste ringidega kaheksajalg, maailma mürgiseim madu (sisemaa taipan), lihtne pruunmadu (üli tavaline, et väga mürgine), igasugu mürgimadusid (Austraalia on riik, kus on enim roomajaid – 755 liiki – jee!), maailma kõige mürgisem ämblik Sydney funnel-web, punaseljaga ämblik,  igasugu kaheksajalad nii sellised, mida näed, kui ka sellised mida nende väikese suuruse tõttu ei näe, mingisugused puugid ja mürgised sipelgad. Ilm on siin kuum. Kuigi taevas on pilvine, siis on õhk selline lämbe ning tuule puuduse tõttu seisab. Inimesed on tänavatel riides nagu nad oleksid rannas. Lõuna ajal oli siin 36 kraadi, kuigi nii kui päike tuli pilve tagant välja siis see reaalselt kõrvetas nagu oleks käe pannud pliidi vastu. Uskumatu päikese võimsus!

Täna magasime kaua ning suundusime hommikust sööma rannaäärsesse piirkonda. Melbourne rand meenutas mulle meie Pirita randa palmidega versioonis – meri oli sarnaselt külm, inimesed valge nahaga ning ka rannaliiv sarnane. Sõime ühes kreekapärase toiduga söögikohas. Söök oli okei, ei midagi liiga maitsvat, mida tahaks veel ja veel süüa. Omaette hirmsa kogemuse sain kärbestega. Nimelt on siin linnas väga agressiivsed kärbsed. Nad tulevad su külge ja sa võid ennast raputada, aga nad ei tule su küljest ära kui sa just ise neid ära ei löö. Ja nad on sellised suured kärbsed nagu meil. Kuna õues oli väga palav ja minu jook ei tulnud ega tulnud, kutsusin ühe teenindaja enda juurde, et kindlaks teha, kas mu jook ikka sai kirja. Sellel ajal kui teenindaja mind kuulas lendas kõigepeal kärbes ta huule peale, passis seal paar pikka sekundit ja seejärel lendas teenindaja hammaste peale püsides kas seal mitu sekundit. Ära lendas ta siis, kui naine hakkas rääkima. Teenindaja ei teinud sellest kärbsest üldse välja. Olgu öeldud, et teenindajaks oli ca 25a vanune noor naisterahvas. Ju see on nii tavaline, et kärbes sul kuskil peal ronib. Uhhh—kui jube! See nägi välja nagu mõni õudusfilm. Ja kärbestega veel ka selline hetk, et täna pargis rahulikus tempos jalutades lendas kärbes mulle otse ninna!! Esmalt ehmatasin, seejärel tatistasin ning siis kujutasin juba ette, kuidas õhtul hambaid pestes näen kellegi jalakesi oma silmanurgast välja turritamas, kui ma nüüd ikka teda välja ei tatista. Tatistasin veel tükk aega. Uskumatult jultunud on need kärbsed siin küll!

Pärast söömist käisid minu kaladest reisikaaslased meres ujumas ning seejärel suundusime linna avastama. Jalutasime nii Shrine of Rembrance`i vaatama (mälestussammas I maailmasõjas hukkunute jaoks) ning Australian Centre of the Moving Image-s. Liikuva pildi muuseumis oli välja toodud nii eri filmi ajalugu, Austraalia filmide tutvustus (nt Moulin Rouge, Mad Max), arvutimängude arengust ning põgusalt ka filminduse eriefektide kohta. See oli okei muuseum.

Melbournis elu kahtlemata käib – silma jäi mitmeid muusikuid pop lauljatest kui räppariteni, keskväljakul käis salsa baaskursus ning keegi mängis trumme. Rahvast oli keskväljaku ümbruses tänu Australian Openile tohutult palju, kõikjal linna platsidel olid suured teleekraanid, kus inimesed oma toolidega istusid ja tennist vaatasid. Käisime suveniiri poodides keskväljaku juures ning sõime KrispyKreami sõõrikuid, kus kõige tavalisemad sõõrikud on legendaarselt maitsvad.

Jalutasime ka Queen Victoria Gardensis ja Royal Botanic Gardensis, mis olid ilusad, ent vahemaad jalutamiseks päris korralikud (kõndisin IPhone sõnul täna 11,6km). Kõige kummalisem oli see, et paljudel puudel oli ca 1m maapinnast plastikust võru ümber. Selgus, et see on possumite eest kaitsmiseks, kes oma lemmik puudesse muidu augud sisse närivad. Nägime neid ühe puu all siblamas-  nad nägid välja nagu sabaga hamstrid. Pärast pikka jalutuskäiku ujusime hotelli basseinis, õigemini mina olin küll vaid kuumas mullivannis ning õhtust sõime toateenindust tellides. Homme pingviinide paraadi vaatama.