Täna ärkasime taas kord liiga vara, kuna soov maailma näha on niivõrd suur. Kõigepealt suundusime tagasi Rotoruasse, kuna reisikaaslased olid oma ujumisriided unustanud sinna, kus sai pallidega mäest alla sõita. Sinna oli ca 100 km sõitu. Läksime koos Steniga, kuna Sten soovis näha ikkagi ühte purskavat geisrit ning mina soovisin ikkagi proovida seda palliga mäest allasõitu. Hommikul oli ilm külm – ca 16 kraadi, teel sinna sadas ka rohkelt vihma. Olin juba päris pessimistlikult meelestatud, et tänane päev on küll ilma tõttu tuksis, ent nii kui jõudsime Steni keisri parki, siis vihmasadu lõppes. Läksime parki sisse ning kuigi lubati, et geiser purskab tunnis ca 1-2 korda, siis meie nägime geisri purskamist nii kui astusime sisse. Jooksime lähedale, kuna kartsime, et kohe geiser lõpetab purskamise ja me ei näegi seda lähedalt, ent tegelikult purskas kogu meie pargisoleku aja ning seda tänu kogunenud vihmaveele! Geiser tekib, kui magmakiht on pinnaveele liiga lähedal. Nagu olen juba maininud, siis Uus-Meremaa asub Vaikse ookeani laamal, mis nihkub Austraalia laama alla. Maa nihkumise ning õhukese maapinna tõttu ongi Uus-Meremaal nõnda palju maa seesmise aktiivsusega piirkondi, nagu geisrid, termaalbasseinid ning keevad muda allikad. Vesi koguneb ning muutub kuumaks, see põhjustab auramise, lõpuks selle kohal olev maapind kukub kokku ning tekibki geiser, mis purskab kogunenud vett sealt välja.

Nägime ka Uus-Meremaa rahvuskangelast ning seejuures lennuvõimetut imearmast lindu – kiivit. Tema majake oli täiesti pimeduses, vaid paar punast valguskiirt valgustamas tema tuba. Teda oli sealt päris raske leida, kuna esiteks oli pime ning teiseks meenutab ta kivi. Pime oli ruum seetõttu, et teda näha oleks, sest öösiti on ta aktiivne ja liigub ringi. Põhiline asi, mida ta tegi oli oma nokaga toksimine – nagu rähnid teevad, aga tema tegi seda vastu maada. Kuna ta ei suuda lennata ja on üpris paksuke, siis on ta saakloomadele kerge saak. Tema kasuks räägib asjaolu, et ta näeb välja tõesti nagu liikuv kivi ning et Uus-Meremaal pole palju liike, kes teda sööksid.

Rääkidest loomadest on teedel kohutavalt palju loomade laipu, eriti jäneste ning opossumite omi. Võib olla pole siin metsloomadest kedagi, kes jäneseid harvendaks. Neid on ikka lademetes. No mõnikord isegi väikesel lõigul on mitu jäneselaipa järjest. See on päris kole vaatepilt, kui tegu on värske laibaga – veri igal pool. Ka meil õnnestus täna ühest jänesest üle sõita ja me tõesti ei saanud mitte midagi selle vältimiseks teha. Ta hüppas vastassuunast teele, peatus, ja täpselt sellel hetkel kui hakkasime temast mööduma hüppas meie autoratta alla. Käis mütsatus ja oligi jänese eluga kõik. Jube.

Sain proovida ka kummipallis mäest alla sõita, mida nimetatakse Zorpinguks ning mis sündis siin Uus-Meremaal. Valisin siki-sakilisema tee, kuna see oli pikem ja tundus huvitavam teekond. Kõigepealt viidi pall järelkäruga ning mina autos mäe tippu. Seejärel lasti kummipalli põhja kuuma vett, aidati mind palli sisse, eemaldati kaitsevõre, mis hoiab palli kinni ning paluti mul pall veerema joosta. Seejärel hakkaski pall suure hooga veerema, vett lendas ning palli sees oli ülimõnus soe olla. Arvasin, et see on hirmsam, aga tegelikult ei olnudki. Olen rõõmus, et selle pallisõidu ära proovisin kuigi see pole päris mulle meeltmööda situatsioon just vee ning kinnise kambri tõttu.

Edasi suundusime tagasi Tauposse, kus käisime vaatamas Huka fallsi (koske), kus kitsal alal tekkis veel hästi suur kiirus ning möllas igas suunas. Seejärel jalutasime Moon aladel, kus sealsed geotermaalselt aktiivsed alad meenutasid kuumaastikku. Sten pidi loomulikult minema piiretest üle peaaegu peadpidi kraatri sisse, et ikka tunda, kui kuum see aur on. Out of topic: olen avastanud ülihead kohalikud kommid ning neid on palju eri sorte. Ma pole elu sees nii maitsvaid komme söönud. Olgu need siis lagritsa, vihmaussi või trühvli kommid. Kui ma neid juba enne ära ei söö, siis kavatsen need õvedele kingituseks tuua. Igastahes siis sõitsime mägede juurde, kus filmiti Lord of the Ringis Mordorit. See on selline vulkaani meenutav must mägi, mis purskas viimati ca 42a tagasi kattes ümbritseva oru suures osas tumedate laavakivimitega. Sõime kohalikus söögikohas Lord of the Ringist inspireeritud nimedega toitu, mis oli nii maitsev, et lihtsalt uskumatu. Sõin kanabrugerit brie juust ja mündi tzaitšikiga! Sten sõi jõhvikamoosiga juustupizzat ja ka see oli ülimaitsev. Uskumatu, et mingis täiesti suvalises väikeses külas ala bensujaama kohvikus tehakse nii uhkeid ja seejuures maitsvaid toite. Toit on siin kallis. Puuvilju müüakse tüki alusel, keskmiselt maksab 1 banaan või nektariin 1 euro. Väike kotike komme maksab siin 5-6 eurot.

Tänaseks kõige meeldejäävamaks seikluseks oli kahtlemata ronimine „Mordor“i ehk Lord of the Ringist tuntud Mount Doomi (või Tongariro Alpine Crossing) mäge pidi üles ja alla, kokku 16km. Seda peetakse Uus-Meremaa parimaks ühe päeva matkaks. Läbisime selle vahemaa 3,5h-ga, kuna ei soovinud jääda pimeda peale ning päikese kadudes läks ilm aina külmemaks ja külmemaks. Kuigi olime taskulambi, joogivee ja toiduga varustatud, ei olnud meil ei kindaid ega mütsi, mis oleks tipus kasuks tulnud. Mäe tipus oli nii külm ja tugev tuul, et suutsin vaevu oma päikeseprille ja peavõru kinni hoida, mistõttu ca 100m enne tippu otsustasin ümber pöörata ja hakata alla minema. Sten jooksis üksi tippu. Tipus oli isegi lund, vot nii külm oli seal. Tipp asus ca 2100m peal, mina jõudsin ca 1950m-le. Inimesi peale meie enam väga ei olnud, kui siis mõni üksik, kes tuli meile vastu, kui me alles üles läksime. Kõik matkad, mis seal mäel toimuvad alustavad juba hommikul ning enamasti koos giidiga. Vaated mäe peal ning ka alla olid fantastilised, ent matk ise väga väsitav. Auto juurde jõudes näitas kraadiklaas 9 kraadi ning seal oli tõesti väga soe võrreldes sellega, mis ilm oli mäeahelikus tagasi matkates tugeva tuulega. Seda enam, et sellele järgnes 5h-ne autosõit saare lõunatipus asuvasse Wellingtoni. Mina olin kaardilugeja. :D Hea oli see, et autosid oli olematult vähe ning seetõttu ei pidanud me jamama möödasõitudega, ent halb oli see, et see Wellington asub ikka täiesti maailma lõpus.

Täna ärkasime vara, kuna olime ostnud Sõrmuste isanda ja Kääbiku filmi võtteplatsi Kääbikuküla tuuri piletid. See asus ca 100 km eemal, Matamatas. Hommikul kell 8.45 algav tuur oli ainuke, mis oli eile õhtul pileteid ostma hakates veel vaba. Ülejäänud ajad jäid juba pärastlõunasse, ca kella 15 alates. Läksime sinna Steniga kahekesi. Kusjuures tuurid toimusid iga 5-15 minuti tagant. Hommikul oli õues päris külm, ent päeva peale läks päris soojaks – selline Eesti suvi. Kääbikukülla ise autoga sõita ei saa, sinna viivad spetsiaalsed tuurid. Filmiplatse on üle Uus-Meremaa ca 50 eri kohta, ent meie otsustasime minna just Kääbikukülas olevale tuurile. Filmi direktor ning Wellingtoni kohalik Peter Jackson leidis selle Kääbikukülaks tehtud ala helikopteriga õiget kombinatsiooni otsides: seal pidi olema järv, suur mägi, kus elaks Bilbo, ning suur puu. Selle õige koha leidis ta ühe tohutu suurt farmi omava mehe aladelt ning farmi omanik lubas seda ala võtteplatsina kasutada. Kõigepealt filmiti seal vist 2005 aastal Sõrmuste isanda filmi ning siis lammutati kõik see küla ära. Siis 2011 aastal hakati tegema Kääbiku filmi ning siis ehitati kogu küla uuesti, seekord püsivalt ning eesmärgiga jätta see küla püsima. Pärast seda filmi väidab 6% Uus-Meremaad külastavatest turistidest, ent nende reisi peamiseks eesmärgiks on näha Sõrmuste Isanda filmis esinenud kohti tuues iga aasta 150 000 turisti ning riigi majandusse lisarahale 30 miljoni.

Kõik oli seal väga detailselt tehtud. Kokku oli seal külas 54 kääbiku majakest meenutavat künkakest uste ja akende ja aedadega. Üheski neist pole aga päris sisustust, kogu sisestseenide filmimine tehti hoopis sisestuudios Wellingtonis (U-M pealinn). Tuuril oli suur bussitäis inimesi, saime pilti teha, ringi jalutada ning siis giid rääkis meile juurde põnevaid fakte filmimise ja ehituse kohta. Nägime küla, kääbikute veskit, aeda ning silda. Tuur kestis kokku 2h. Ainuke tubadega maja, kuhu saime sisse minna oli Green Dragon Inn, mis oli kääbikute pubi. Saime seal juua kääbikute alkoholivaba õlut nimega ginger ale (ingveri õlut), mis maitses nagu ingveri-sprite`i jook, ent oli maitsvam kui lihtsalt sprite. Sealsed pubis olevaid jooke kuskil mujal ei müüda. Sõime ka värsket juustukuklit. Imeline oli see, et kõik puud, põõsad ja lilled olid sinna mägede vahele istutatud, kuna väljaspool Hobbitoni olid vaid helerohelise muruga kaetud mäed. Tiigis konnad krooksusid, lambad olid põldudel, majakeste korstendest tuli suitsu, majakesed ise olid detailideni imearmsad ning kogu sealne loodus oli fantastiline. Tõesti imeilus koht.

Edasi sõitsime Rotoruasse, kus käisime Okera fallsi vaatamas ning seejärel suundusime kohta, kus sai kummist pallidega mäest alla sõita. Seda tegid mu reisikaaslased, ent mina mitte. Käisime ka Wai-O-Tapu thermal wonderlandis, kus oli ca 6km teekonna peal mitmesuguseid geotermilise aktiivsusega veekogusid, kus mõnes vesi kees, mõnes oli kohutavalt halb mädamuna lõhn tingituna vees olevast kõrgest väävli sisaldusest, mõni auras, mõni oli roheline, mõni oranž, kollane või/ja punane, mõni ka kutsuvalt helesinine. Tegu oli ikka korraliku keemialaboriga, aga väga lummavaga.

Vaatasime ka Muda basseine, kus muda mulksus ning iga natukese aja tagant purskus taeva poole päris tugeva mulksatusega. Samuti jõudsime Taupo DeBrettis olevatesse soojadesse termaalvetesse ujuma (pildilolevas rohelise veega basseinis oli vesi 43 kraadi ning seal oli keelatud pea vee alla panek) ning seal veetorudest alla lasta. Õhtu lõpetasime Tai restoranis imemaitsvat toitu süües ning ööbisime Taupo linnas, mis asub Uus-Meremaa suurima järve ääres. Järv on tekkinud suure vulkaani purskamise tagajärjel ning on sama suur kui Singapuri pindala. Siin filmit ka BBC Walking with the Dinosaurs. Ma ütlesin ju, et Uus-Meremaa meenutab dinosauruste kodu!